Juba aastaid on kõrgkoolid ja üliõpilasühendused juhtinud tähelepanu kõrghariduse alarahastatusele. Praktiliselt igal aastal on valitsuse vastuseks välja töötanud kõiksugu poolikuid lahendusi, mis tegelikku probleemi mingilgi moel ei lahenda ning pigem kallutavad süsteemi aina enam tasulise kõrghariduse poole.

Selgi aastal pole midagi erilist muutunud ning endiselt tuleb haridusminister Liina Kersna oma kõrgharidusseaduse muutmise eelnõus välja peaasjalikult poolikute lahenduste ja asendustegevustega. 

Milles siis seisneb seekordne "päästerõngas"? Lühidalt võib öelda, et minister on võtnud kõrghariduses suunaks deviisi "distsiplineeri ja karista".

Keda? Õpingute katkestajaid, mitmel õppekaval õppijaid ning samal õppeastmel, aga teisel erialal ümberõppijaid.

Miks? Kuna nemad ummistavat ligipääsu kõrgharidusele ning nende eemaldamine peaks väidetavalt võimaldama kõrgharidust suuremale ringile inimestest - ning laiendama kõrgkoolide võimalusi õppemaksu küsida.

Tegemist ei ole mitte ainult mõttetu tudengivaenuliku tegevusega, vaid ka ministri ülestunnistusega enda läbikukkumisest nii konkreetselt kõrgharidussüsteemi kui ka üldiselt haridusvaldkonda haldamisel.

Esiteks on mitu välja käidud ettepanekut sisuliselt mõttetud kasvõi seetõttu, et need puudutavad tühist osa tudengkonnast. Mitmel õppekaval korraga õppimise keelustamine puudutab ülivõimekaid tudengeid, kes moodustavad hetkel ainult 0,3 protsenti kõigist tudengitest ning kelle arv oleks ajapikku nagunii vähenenud, kuna juba aastaid tagasi keelasid suuremad kõrgkoolid selle õppekorralduseeskirjades ära.

Ümberõppijaid on küll märksa rohkem, kogunisti viiendik kõigist vastuvõetutest, ent nende maksustamine ei too ilmselt erilist lisatulu (sest maksmiskohustuse korral nad lihtsalt õppima ei tuleks).

Pigem tulistab riik endale sellega jalga nii oma strateegilises eesmärgis soosida elukestvat õpet kui ka üldiselt elanikkonna laia silmaringi arengut. See ei pruugi isegi mitte võimaldada varasema kõrghariduseta inimestel kõrgharidusse siseneda, vaid õppekavade alatäituvust, kuna paljude õppekavade vastuvõttudel sisuliselt puudub konkurents.

Eriti groteskne on olukord, mis puudutab õpingute katkestajaid. Neid on tõesti päris palju - bakalaureuseõppes umbes viiendik kõigist vastuvõetutest – ja probleem on seega tõsine. Kordagi ei reflekteeri minister eelnõu seletuskirjas aga selle üle, miks nii paljud tudengid, kellest enamik on just äsja seljatanud kolm aastat kestnud gümnaasiumi (ehk ettevalmistuse kõrgkooli astumiseks), ei oska õiget eriala valida.

Et probleem nõuaks mingisuguseid fundamentaalseid ümberkorraldusi seal, keskhariduses, näib olevat mõeldamatu.

Nii jääb vigade ennetamise asemel ainuõigeks lahenduseks nende tegemise eest karistamine. Üliõpilane, kes avastab, et on eriala valimisel teinud vea, on tupikus: ta peab kas hambad ristis, õppima eriala, millest ta pole huvitatud, või maksma selle eest keskmiselt 1500 eurot trahvi.

Veelgi enam, haridusministeeriumil on olemas vajalikud andmed, et iseseisvalt aimata, miks õpingud tegelikult katkestatakse. Osaliselt tuleneb see kindlasti tõesti abiturientide teadmatusest ja oskamatusest õiget eriala valida.

Kui lugeda aga riigikontrolli auditit (lk 33), siis olulisemgi tegur on üliõpilaste ebastabiilne sissetulek. Ministeeriumis on ju kogu aeg teatud, et Eesti tudengid on õpingute kõrvalt töötamise poolest Euroopa tipus, aga alati on üliõpilaste motiiviks soovmõeldud nende tahe ja võimekus õppemaksu maksta (nagu eeldatakse eelnõu seletuskirja leheküljel 17).

Täiesti mõistmatuks jääb ministeeriumile see, et üliõpilased mitte ei tööta sellepärast, et õpingud on liiga lihtsad ja pole midagi muud teha, vaid kuna riik pole jätnud neile sisuliselt ühtegi alternatiivi: ei toetused ega õppelaen ole piisavad ega nii kättesaadavad, et ennast isegi tasuta kõrghariduse tingimustes ära elatada, rääkimata siis tasulisest kõrgharidusest.

Niisiis on eelnõu sihitud ülivõimekate, ümberõppijate ja vähekindlustatute pihta. Nemad olevatki see kurja juur, kelle tõttu on kõrgharidus alarahastatud.

Kõige iroonilisem aga on, et oma pühas sõjas on kõrgharidusse toodav lisaraha isegi kõige optimistlikuma stsenaariumi järgi tühine summa (paar miljonit kõigi kõrgkoolide peale, samas kui vajadus on u 100 miljonit) ja veelgi hullem, isegi ministeerium ise tunnistab seletuskirjas, et seadusemuudatuse tulemus võib olla vastupidine eesmärgile: "Muudatus võib tuua kaasa üliõpilaste arvu vähenemise ja katkestamise suurenemise" (lk 17). Seda kõike peaks HTM-is aga isegi väga hästi teatama, arvestades, et sellele viitas ka selle enda asekantsler alles aasta tagasi.

Kokkuvõttes ei ole seekordnegi eelnõu muud kui järjekordne näide sellest, kuidas riik lükkab vastutuse enda tegemata või lohakalt tehtud töö eest üliõpilase kaela. See ei lahenda ühtegi probleemi, ei täida ühtegi strateegilist eesmärki ning, mis veelgi hullem, võib viia paljud värskelt iseseisvasse ellu astunud noored võlgadesse ning takistada vanemate ümberõpet.

Vormiliselt jääb tasuta kõrgharidus alles, aga sisuliselt astutakse järjekordne samm tasulise kõrghariduse poole. Kui see on viis, kuidas minister kõrghariduse probleeme lahendab, siis parem oleks, kui see juba mitte midagi ei teeks. Kõrgharidus vajab lisaraha, mitte peenhäälestust.