Harju maakohtu hiljutine otsus trahvida Eesti Ekspressi ajakirjanikke ja Ekspress Meediat on tekitanud küsimused, kas ajakirjanikud rikkusid seadust või piirab kohtu otsus liigselt ajakirjanduse tegevust.

Eriarvamusel pole mitte ainult ajakirjanikud ja prokuratuur, vaid lahkhelid on ka õigusteadlastel omavahel.

Riigi peaprokurör Andres Parmas ütles, et kohtu otsus on õiglane ja läbimõeldud. "Prokurör taotles trahvimist ju olles selle asja läbi kaalunud, mitte ei teinud seda uisapäisa," märkis ta.

Endine riigikohtu esimees Rait Maruste leidis aga, et kohtuotsuses on mitmeid vigu. Ta rääkis, et prokuratuuril ei ole monopoolset õigust otsustada avaliku huvi üle ning põhjenduseks toodud kaasuse kasutamine ei ole kohane.

"Mis puudutab seda avaliku huvi põhjendamist, kasutati vist Hannoveri kaasust Saksamaa vastu, siis see on täiesti ebaadekvaatne, sellepärast et selles Euroopa Inimõiguste kohtu lahendis kaaluti eraelu puutumatust, privaatsuse puutumatust versus avalik huvi ehk sõnavabadus ja meediavabadus. Siin selles kaasuses ei ole mitte vähemalgi määral tegu ei privaatsusõigusega ega eraelu puutumatusega. Mingil viisil võib-olla on see seotud avaliku meediahuviga," lausus Maruste.

Avalik huvi on Maruste sõnul lai mõiste ning iga teema puhul peabki seda eraldi hindama.

ERR-i uudistejuht Anvar Samost ütles, et prokuratuur tahab avalikku huvi tõlgendada nii, nagu neile kasulik on.

"Tavapraktikas avalik huvi, ka kohtute poolt ja ajakirjanduse ja meedia poolt, on tõlgendatud ja sisustatud hoopis teisiti. Prokuratuur väga tahab pressida avaliku huvi oma tõlgendust hästi kitsal viisil, et avalik huvi lähtub ainult kriminaalprotsessi huvidest või prokuratuuri huvidest. Nii see ei ole. Avalik huvi ongi sellepärast avalik, et see ei ole prokuratuuri huvi, vaid ta on laiem asi. Prokuratuur tahab öelda, et see, mida nemad tahavad, on avalik huvi, no vaat ei ole," ütles Samost.

Parmase sõnul teatud juhtudel saabki just prokuratuur avaliku huvi üle otsustada. "Avalikku huvi selles osas, et kui palju ja mida täpselt avalikkus peab teadma käimasolevast menetlusest, seda avalikku huvi hindab prokurör. Seda avalikkuse huvi ei saa hinnata keegi muu," ütles ta.

Endise riigi peaprokuröri Lavly Perlingu sõnul ei ole tavapärane, et ajakirjanikud prokuratuurilt loo kirjutamiseks luba küsivad. Parmase sõnul nii see aga olema peaks.

"Juhtus ka neid lugusid, kus sa peaprokurörina avasid hommikul ajalehe ja nägid, et lugu, mis peaks olema alles päris saladuses, on lehes ära ilmunud. Ja polegi midagi teha, sellepärast et ongi ka neid juhuseid, kus uuriv ajakirjandus jõuabki mõne korruptsioonijuhtumini täpselt samamoodi oma teed pidi," lausus Perling.

"Normaalne tööpraktika näeks välja nii, et kui ajakirjaniku kätte on sattunud informatsioon, mille osas ta teab, et see pärineb kohtueelse menetluse materjalist, ütleme kriminaalasja toimikust, siis ta tuleb ja just nimelt küsib, et kas või millises ulatuses seda infot tohib sellel hetkel avaldada," ütles Parmas.

Kui prokuratuur leiab, et kohtueelse menetluse andmete avalikustamine kahjustab menetluse käiku, siis ajakirjanikud tunnevad, et info avalikustamise piiramine on ohuks ajakirjandusvabadusele.

"Kohtueelse menetluse andmete avalikustamisega seatakse ohtu täiendavate tõendite kogumine, sest see, mida prokurör sooviks arutatavas kriminaalasjas edasi teha, on kindlasti selle tõttu raskendatud," märkis Parmas.

"Eks see tõsi on, et kui me vaatame ka ajakirjandusvabaduse indeksit ja vaatame Soome langust selles tabelis, siis me ju teame, et Soomes arutatigi selle üle, et üks põhjus, miks see langus toimus, oli just nimelt kriminaalmenetlustega, tõsi riigikaitseliste kriminaalmenetlustega, seotud teatud sanktsioonid ajakirjanikele. Nii et kas sellel mingi mõju on, ma arvan, et võib olla, aga kas nüüd sellisele väärtusele nagu vaba ajakirjandus eraldi mõju on, ma loodan, et mitte," lausus Perling.

"Ma loodan väga, et ajakirjandusvabadust tulevikus mõjutama kuidagi ei hakka. Selgelt nii prokuratuur kui ka kohus on selles staadiumis teinud vigu ja need vead tuleksid kõrvaldada. Ilma igasuguse kahtluseta kordan, see on üldine kõrge avalikkuse huvi ja panna ajakirjanikele süüks, et nad tegelevad üldise kõrgendatud avaliku huvi edastamisega ja analüüsimisega, teavitamisega, siis see on demokraatlikule avatud ühiskonnale kohatu," rääkis Maruste.

Samost leidis, et selline karistamine võib tekitada ajakirjanike seas enesetsensuuri.

"Isegi kui ajakirjanikel on nüüd tugev hoiak, et me ei tee nii, me ei lähe prokuratuuri käest ükskõik millise kohtuasja kajastamiseks luba küsima, ei lähe lugusid ette näitama, kooskõlastama, siis ma arvan, et kuskil sisemuses ikka ajakirjanik, kui ta hakkab näiteks selsamal Swedbanki rahapesu teemal, mis on tegelikult suur uudis, mingit lugu kirjutama, siis ta mõtleb, et kas ma tahan selle looga tegelda. Et äkki kaks nädalat pärast sellest kirjutamist või sellest rääkimist tuleb kuskilt kohtukutse või tuleb trahviotsus tuhat eurot. See on tegelikult päris räige," lausus Samost.

Kas kriminaalmenetluse seadustiku paragrahvi 214 peaks muutma, et edaspidi seesugust debatti ei tekiks?

"Eestis on tegelikult ajakirjanduse käsitlemisel seadustes selline traditsioon, et ajakirjandus on vaba ala ja ajakirjanikku ennast ei ole defineeritud. Kui nüüd seda hakata igale poole sisse kirjutama, siis me jõuame varem või hiljem nende ajakirjanduslike vabaduste, meediavabaduse ja sõnavabaduse piiramiseni. Teisest küljest, kui meil on ikkagi ametlik tõlgendus prokuratuurilt ja kohtult, siis vist muud ei jää üle, kui seda paragrahvi 214 tuleb teistmoodi sõnastada selleks, et prokuratuur ei saaks pugeda mingi kättemaksuaktsiooni korraldamisel seaduse sõnastamise taha," märkis Samost.

"Ma ausalt öeldes ei näe isegi, mis on kehtiva seaduse suur probleem või mida siin niivõrd täpsustada on vaja. Kohtueelse menetluse andmed ei ole väga keeruliselt hoomatav kategooria;" ütles Parmas.

"Ma ei usu kiiretesse ja kergekäelistesse seadusemuudatustesse. Et ühe juhtumi puhul tormata seadust muutma, ma oleksin väga ettevaatlik. Kõigepealt tuleks selgeks teha, et mis juhtus, miks juhtus, kuidas juhtus ja alles siis hakata mõtlema, kas meil on vaja ühe juhtumi tõttu menetlust muuta," lausus Perling.