Mart Raudsaar: "supsutada" saab ka ajakirjandusele

Mart Raudsaar
Mart Raudsaar Autor/allikas: Ken Mürk/ERR

Prokuratuuril on õigus vastavalt seadusele viia läbi kohtueelset uurimist ning ajakirjandusel ei saa olla ainuõigust otsustamaks, millises mahus ta lekkinud uurimistoimikute sisu avalikustab, kirjutab Mart Raudsaar.

Demokraatlikus riigis on oluline põhiseaduslike institutsioonide sõltumatus ja omavaheline tasakaal. See seisukoht on paarisaja aasta jooksul põhjalikult läbi vaieldud ning praktikas kinnistunud. Oluline on ka neljandaks võimuks nimetatava ajakirjanduse sõltumatus, kuid see sõltumatus ei või ohustada näiteks kohtu ja prokuratuuri põhiseaduslikku rolli.

Eesti riik on noor ning ilmselt seetõttu on tegemist vaidlusega, mis meil veel jätkub. Kevadel trahvis Harju maakohus kahte Eesti Ekspressi ajakirjanikku selle eest, et nad olid avalikustanud kahtlustuse, mille oli saanud Swedbanki endine juhatus rahapesus. Toona tõusis ajakirjanduslik kogukond Delfi ja Eesti Ekspressi eestvedamisel kohtu ja prokuratuuri vastu, ajakirjandusvabaduse kaitsmise sildi all.

Jäin toona teistsugusele arvamusele, kuid ei jõudnud sellega paraku avalikkuses esineda enne oma töö lõppemist Postimehes. Kuid teema on jäänud mind vaevama ning on ilmnenud uusi asjaolusid, mistõttu soovin oma seisukoha nüüd siiski välja öelda.

Pean õigeks, et prokuratuuril on õigus vastavalt seadusele viia läbi kohtueelset uurimist ning ajakirjandusel ei saa olla ainuõigust otsustamaks, millises mahus ta lekkinud uurimistoimikute sisu avalikustab. Teisisõnu, ajakirjandus peaks oma tegevuse prokuratuuriga kooskõlastama.

Samal ajal ei pea ma ühelgi juhul õigeks ajakirjanike personaalset trahvimist, kuna ideaalis täidavad ajakirjanikud oma tööülesandeid, mille on neile andnud toimetus. Seega peab neil olema toimetuse tugi (praktikas ongi ajakirjandusorganisatsioonid sellised trahvid ära maksnud), sest ka kohtus vastutavad ikkagi väljaandja ja kanal.

Äärmusliku näitena tuletan meelde Wikileaksi ja ka Edward Snowdeni juhtumit (muide, endine USA luuretöötaja ja infolekitaja Snowden sai detsembri alguses Venemaa kodakondsuse, palju õnne!). Ameerika meediaväljaannete kätte sattus suures koguses salastatud informatsiooni, sealhulgas välismaal tegutsevate Ameerika luurajate nimesid. Väljaanded ei avaldanud seda informatsiooni valimatult, vaid koostöös võimuorganitega loodi komisjonid, kus kaaluti ükshaaval, mida avaldada ning mida mitte; millise informatsiooni avalikustamine võib kahjustada riiklikku julgeolekut ja milline mitte.

See on äärmuslik näide, kuna riikliku julgeoleku küsimus on midagi muud kui majanduskuriteod, ehkki Venemaalt lähtunud raha pesemine on Eesti kontekstis kahtlemata seotud meie julgeolekuga. Siiski olen seisukohal, et kui prokuratuur tegeleb mastaapse rahapesu uurimisega, peab ajakirjandus ka toimikute lekke puhul prokuratuuriga kooskõlastama, mida ja kuidas avalikustatakse.

Mõeldes Ameerika Ühendriikide praktikale – kus on küll hoopis teistsugune õigussüsteem –, siis seal kaalutakse iga analoogilise lekkejuhtumi puhul avalikku huvi, mida esindab ajakirjandus, versus uurimishuvi, mida esindab prokuratuur. Pole olemas ühtset lahendust ning mõnikord otsustab ajakirjandus informatsiooni siiski avaldada vaatamata võimalikule karistusele, kui toimetuse meelest on võimuorganite tegevuse kriitika avalikkuse huvides.

Eesti kui väikese ja noore riigi probleem on aga spetsiifiline. Näen, et meil on tekkimas mõnede juristide ja ajakirjanike vastastikuselt kasulik sümbioos. Nagu näitas Marko Mihkelsoni juhtum (ma ei võta siin sisulist seisukohta juhtumi osas), võib kahtlustada toimikute tahtlikku lekitamist ning sellisel juhul tuleb küsida, kellel oli neile juurdepääs ning kellele võis see olla kasulik. Sellisel juhul asendub uurimine avaliku meediapeksuga, mis ühel või teisel viisil võib mõjutada kohtu tööd.

Kuluaarides olen kuulnud lugusid ajakirjanike ja juristide koostööst, mis minu isiklikul hinnangul võib venitada mõlema poole professionaalse eetika raame. Käesoleva aasta novembri lõpus tutvustas Eesti Ekspress uudissõna "supsutamine". See sõna pärineb Porto Franco protsessis kohtu all oleva Hillar Tederi uurimistoimikust, täpsemini pealtkuulatud kõnest, milles Teder rääkis "mingi milli" tasapisi "supsutamisest".

Ometi pole selle sõna kasutamine uus. Seda sõna võis lugeda Eesti Ekspressi veergudelt juba eelmise aasta 5. jaanuaril ning kuulda ETV "Pealtnägijast" 12. jaanuaril ning esimest korda tegelikult juba üle-eelmisel aastal. Kuidas on see võimalik? Ma ei usu, et ajakirjanikud on iseseisvalt välja mõelnud täpselt samasuguse uudissõna, mida Hillar Teder kasutas pealtkuulatud kõnes ning mis oli kirjas uurimistoimikus. Järelikult oli neil juurdepääs toimikute informatsioonile juba üsna varases etapis enne toimikute sisu avalikustamist kohtus.

Pean nõustuma riigi peaprokuröri Andres Parmasega (jättes kõrvale ajakirjanike personaalse trahvimise, mille asemel pean õigeks ajakirjandusorganisatsiooni trahvimist), kes ütles Postimehele antud intervjuus järgmised sõnad: "Ajakirjanikke trahviti selle eest, et ilma prokuratuuri sellekohase loata, mis on seaduse kohaselt vajalik, avaldasid nad kohtueelse menetluse informatsiooni. Ja see ei olnud nende puhul ka mitte esmakordne juhtum, vaid juba korduv muster."

Niisugune muster mulle küll ei meeldi, sest see seab löögi alla eeluurimise kui sellise. Probleemi lahendamiseks on vajalik meedia ja prokuratuuri/kohtute ühisseminar, mitte aga meediapeks ja üksteise süüdistamine. Vaatamata sellele, et olen veendunud ajakirjandusvabaduse kaitsja, tahan elada riigis, kus kohut mõistab kohus ja mitte ajakirjandus.

Mart Raudsaar on ajakirjanik ja ajakirjandusõppejõud ning on olnud Eesti
Meediaettevõtete Liidu tegevjuht ja ajalehe Postimees peatoimetaja.

Toimetaja: Kaupo Meiel

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: