Kas saame nimetada Saksamaa suhteid Venemaaga lepituspoliitikana viimase paarikümne aasta jooksul?

"See on küsimus tõlgenduses, mis on toimunud. Mul pole kahtlust, et ajaloolased teevad arukaid võrdlusi mineviku ajalooliste kogemuste ja viimaste arengute vahel ning arvatavasti identifitseerivad sarnasusi ja erinevusi. Mis on õige tõlgendus, on pigem ajaloolaste, poliitikateadlaste töö, sest parlamendi ja valitsuse liikmed peavad tegelema konkreetsete olukordadega. Seni olen pigem julgustatud, et uus arusaam mitte täiesti uuest reaalsusest, vaid reaalsusest nagu see on, on tekitanud märkimisväärseid muutusi," ütles Saksamaa parlamendi spiiker aastatel 2005 kuni 2017 Norbert Lammert.

"Lepituspoliitika tähendab sisuliselt enesega rahulolemist. Lepituspoliitika tähendab Venemaaga suhtlemist, silmade sulgemist Vene kuritegudele. Ja seda on tehtud 20 aastat - Tšetšeenia, Süüria, Ukraina 2014, Gruusia 2008, Aafrika, Valgevene. Lepituspoliitika ei vii kuhugi ja jättes moraalse faktori kõrvale, näitab täielikku mõistmatust Putini režiimi suhtes. Olete lugenud Catherine Beltoni raamatut "Putini inimesed", mis näitab selgelt, et pikka aega on olnud seos Putini luure ja julgeolekustruktuuri ning organiseeritud kuritegevuse vahel. See ei ole muutunud. Ka Saksamaal on inimesi, näiteks endise salapolitsei Stasi omi, kes on seotud Putini režiimiga ja on praegu prominentsel kohal ärivaldkonnas Saksamaa ja Venemaa vahel.Lepituspoliitika muudab Euroopa nõrgemaks, mitte ainult Saksamaa, vaid ka Euroopa," rääkis Prantsusmaa poliitiliste otsuste uurimiskeskuse esimees Nicolas Tenzer.

"Ma olen mugavas positsioonis, sest alustasin sel ametikohal 8. detsembril. Ma ei nimetaks seda lepituspoliitikaks, kuid sakslased ja Saksamaa valitsus uskusid pikka aega muutusesse kauplemise kaudu. Idee oli, et kui majanduslikult oled vastastikku sõltuv, siis alandad konflikti või eskalatsiooni riski ning see toetab muutust Venemaal. Selgeks saanud õppetund on erinev. See on täiesti erinev. Nüüd on küsimus täielik sõltumatus Vene fossiilkütustest. Väga pikka aega kritiseeris ka mu oma partei, sest rohelised olid ehk kõige skeptilisemad Venemaa suhtes. Paljud sakslased olid Venemaa suhtes naiivsed. On hea, et oleme muutnud oma poliitikat," sõnas Saksamaa asevälisminister Tobias Lindner.

"Toona valitses ehtne veendumus, et rahu kauplemise kaudu ja vastastikune sõltuvus ei pruugi lahendada konflikti, kuid leevendab konflikti. Sellises maailmanägemuses on oma sisu, sest just sellisel mõtteviisil põhineb ju Euroopa Liit ehk rahu vastastikuse sõltuvuse kaudu. Järk-järgult hakkasime mõistma, et vastastikuse sõltuvusega kaasnevad riskid ja ohud ning et seda saab kasutada relvana meie vastu. Sõda on energia relvaks muutmine, mis on tekitanud dramaatilise šoki, kuid arvan, et veendumus oli ehtne, kuid selline strateegia kukkus läbi. Aga ma ei läheks nii kaugele, et ütleksin, et see oli esimesest päevast peale lepituspoliitika," ütles Itaalia rahvusvaheliste suhete ülikooli direktor Nathalie Tocci.

Kas OSCE kukkus läbi, sest sõda algas?

"OSCE on kohtumispaik ja organisatsioon, millel on välismissioonid. Ei kohtumispaik ega missioonid kukkunud läbi. Mis kukkusid läbi, olid kaks osalisriiki - Venemaa ja Valgevene -, kes rikkusid põhinorme, mis on kirjas Helsingi lõppaktis. Me ei süüdista kiiruspiirangut, kui keegi sõidab tänaval 100 kilomeetrit tunnis, vaid süüdistame autojuhti. Seda peaksime ka nüüd tegema. See on väga tähtis. Me määrasime süü mitte lääneriikide kogumile, kuigi me peaksime vaatama samme, mis sõjani viisid, vaid peaksime vaatama agressorit ning väga selgelt näitama süüd temal," ütles USA suursaadik OSCE-s Michael Carpenter.