Ukraina peaminister Denõss Šmõgal kirjutas mõni nädal tagasi Economistis, et Euroopa Komisjon soovitab Ukrainat sel aastal kandidaatriigiks ja kahe aasta pärast on Ukraina Euroopa Liidu liige. Venemaa sõda Ukrainas on toonud kaasa kardinaalsed muutused ukrainlaste ja eurooplaste hoiakutes, mis on muutnud Ukraina liitumise Euroopa Liiduga päriselt võimalikuks.

Euroopasse lõimumist toetab 91 protsenti ukrainlastest. Ukrainlased on viimased kümnendid EL-i pürginud, EL assotsiatsioonilepingu allkirjastamine oli ka kaheksa aastat tagasi alanud sõja ajendiks, kuid nii kõrge ei ole toetus kunagi olnud.

Esimest korda ajaloos toetab nüüd Ukraina liitumist ka enamus EL-i kodanikest. Aprilli kolmandal nädalal läbi viidud eurobaromeetri küsitluses nõustus 66 protsenti eurooplastest, et kui valmisolek on saavutatud, peaks Ukrainast saama Euroopa Liidu liige. Vahetult enne sõja algust ei näinud enamus Euroopast ukrainlastele liitumisvõimalusi, sellest teemast ei räägitud. Laienemine oli viimastele küsitlustes kõige ebapopulaarsem Euroopa Liidu poliitika.

Ukrainlastele on avanenud ainulaadne võimaluste aken. Kas seda võimalust suudetakse kasutada, oleneb vaid osaliselt ukrainlastest. Olulisem on see, kas EL ikkagi on Ukraina vastuvõtmiseks valmis.

Euroopa Liiduga liitumine on pikk ja keeruline protsess. Eestil läks liitumisavaldusest liitumiseni üheksa aastat. Sama kiiresti jõudis liitumiseni kõige paremini valmis olnud Lääne-Balkani riik Horvaatia. Teised Lääne-Balkani riigid on seda teed käinud juba pea kakskümmend aastat ja lõppu pole veel näha. Ukraina on sõjas, kõik toimub hoopis teises tempos kui rahuajal ja ootused Euroopa Liidule on väga suured. Seni ongi Ukraina liitumise suunas liikunud maailmarekordilise tempoga, kuid iga järgmine samm on keerulisem.

Millised takistused Ukraina teel seisavad?

Esimese tõkke on Ukraina edukalt ületanud. EL-i liidrid andsid ukrainlastele liitumisperspektiivi, Volodõmõr Zelenski allkirjastas liitumisavalduse ja ülemkogu otsustas küsida Euroopa Komisjoni arvamust, kas Ukraina on liitumiseks põhimõtteliselt valmis.

Ukrainlased ise usuvad, et nad on valmis. Komisjoni saadetud küsimustikud on kiiresti täidetud, komisjoni president on välja öelnud, et hinnang Ukraina valmisoleku kohta avaldatakse juunis.

Kaheksa aastat tagasi allkirjastatud assotsiatsioonilepingust on suudetud rakendada 63 protsenti. Mis kõige tähtsam, ukrainlased võitlevad Euroopa väärtuste ja vabaduse eest ning maksavad selle eest ränka hinda.

Nii on ukrainlastel väga suured lootused juunis toimuvaks Euroopa liidrite kohtumiseks, kus oleks võimalik otsustada Ukrainale kandidaatriigi staatuse andmine. Seda tuleks teha. Kandidaatriigiks saamine ei tähendaks veel liitumist, kuid oleks väga tugev poliitiline sõnum ja mitteotsustamine oleks ukrainlastele tohutuks pettumuseks, aga kindel Ukraina kandidaadistaatus veel pole.

Sellel on mitmeid põhjusi. Lääne-Euroopas on paljudel tunne, et laienemisega on mindud liiga kaugele. Kuna liituvad reeglina EL-i keskmisest vaesemad riigid on eelarves kokku leppida üha keerulisem, nõudmised on suured, aga netomaksjad pole valmis rohkem panustama. Ukraina liitumisega muutuks EL-i sees üsna palju, ka Eestist saaks näiteks kasusaaja riigi asemel netomaksja.

Olulisem põhjus on, et viimased laienemised ei kipu edenema. Suurem osa Lääne-Balkani riike on Euroopaga lõimumise teed käinud juba pea kakskümmend aastat ja lõppu pole veel näha. EL toetab reforme, kuid tulemusi pole piisavalt. Euroopa Liiduga liitumine ongi muutunud koos EL-i arenguga üha keerulisemaks, sest liitumiseks peab riik suutma kogu EL-i seadusandluse rakendada ja latt on nüüdseks väga kõrgele tõstetud.

Liitumislepingu peavad ratifitseerima kõik liikmesriigid ja see eeldab, et toetus Ukraina liitumisele peab kõigis riikides olema kõrge. Viimase kümne aasta jooksul on välja kujunenud laienemise suhtes eriti skeptilised riigid. Need on Holland, Austria, Prantsusmaa ja Saksamaa. Kolm neist on ka Euroopa Liidu asutajad.

Hollandis ei toetanud rahvas 2016. aastal soovituslikul rahvahääletusel Ukrainaga assotsiatsioonilepingu sõlmimist. Ka prantslased on EL-i laienemise osas olnud ajalooliselt väga skeptilised. Just nende nelja riigi juhtimisel on otsitud võimalusi, kuidas laienemisprotsessi muuta nii, et see riike liitumiseks paremini ette valmistaks. Eelmisel aastal laienemispoliitika reform ka toimus.

Just need riigid on otsinud ka alternatiivseid mudeleid täisliikme staatusele. Värskeima sellise ettepaneku tegi EL-i eesistuja, Prantsusmaa president Emmanuel Macron hiljuti Euroopa Parlamendi ees esinedes.

Macron pakkus välja Euroopa poliitilise kogukonna idee, millega saaksid liituda riigid, mis pole täisliikmelisuseks veel valmis ja riigid, mis täisliikmestaatust ei soovigi (Ühendkuningriik).

Kui Euroopa kogukonda kuulumine jääks Ukraina Euroopasse lõimumise laeks, oleks see kahtlemata probleem. Mida rohkem oleks sellises kogukonnas riike, seda lõdvem oleks lõimumine. Idee panna ühte patta EL-i tolliliitu kuuluvat ja siseturule soovivat Ukrainat ning neist meeleheitlikult välja tahtnud britte ei kõla toimiva ja tiheda koostööga liiduna.

Tähtis on hoida tempot

Mitmekiiruselise Euroopa ideed on mitmeid kordi ka varem välja pakutud ja asja sellest saanud ei ole. Kui Euroopa poliitiline kogukond peaks olema midagi enamat kui lihtsalt poliitiline silt, mis ühendab kõiki EL-iga koostööd tegevaid riike, ei saa sellest ideest suure tõenäosusega asja ka seekord. Ent see on märk, et kandidaatriigiks saamise arutelu juunis ei pruugi minna lihtsalt.

Ukraina sõbrad ja toetajad EL-is, sh Eestis, peaksid Macroni kõnest kaasa võtma järelduse, et laienemisearutelu fookus tuleb kindlalt hoida Ukraina kandidaatriigiks ja hiljem täisliikmeks saamisel.

Kindlasti ei saa Ukraina EL-i liikmeks paari aasta pärast nagu Ukraina peaminister soovis. Läbirääkimised kõigi EL-i õigusaktide rakendamise üle võtavad aega. Vähemalt aasta võtab ka liitumislepingu heakskiitmine kõigi riikide poolt. Kuid tähtis on hoida tempot nii Ukraina kui ka EL-i poolt.

Kui Ukraina ei ole 2030. aastaks Euroopa Liidu liige, võib võimaluste aken ka sulguda ja üks suuri ukrainlaste unistusi, mille nimel praegu sõditakse, jääbki täitumata.