Risto Kask: universaalsed energiatoetused tuleb taastada

Möödunud küttehooajal maksti toetusteks välja üle 165 miljoni euro. Sissetöötatud meetmeid tuleb rakendada ka tänavu, vajadusel neid mugavdades, piirmäärasid elanikele sobivamas suunas korrigeerides ning kiiremini ja efektiivsemalt ellu viies, kirjutab Risto Kask.
Peaminister Kaja Kallase sõnul pole riigil raha eeloleval talvel kõigile tarbijatele energiatoetuste maksmiseks, vaid keskenduda tuleks abivajajate toetamisele. See lahendus on vastuolus äsja lõppenud küttehooaja heade praktikatega ning ei toeta elanike toimetulekut kiire inflatsiooni ajal.
Möödunud kütteperioodi õppetundidest nähtub, et energiahindade leevendamiseks sobivad universaalsed meetmed hästi. Need on automaatsed, kiired ning bürokraatiavabad. Erinevalt sihitud toetustest, mis eeldavad inimestelt taotluse esitamist, ametnikult taotluse menetlemist ning on aeganõudvad. Suur vahe on ka meetmete maksumuses. Kui üldised meetmetel rakenduskulu peaaegu puudub, kaasneb sihitud meetmetega miljonitesse ulatuv halduskulu.
Kaugkütte hüvitamine kodutarbijale, elektri- ja gaasiarvete hinnapiir, võrgutasu vähendamine ning maagaasi toetusmeede äritarbijale on kõik meetmed, mis rakendusid automaatselt tarbijale lisaliigutusi tekitamata. Meetmed vähendasid leibkondade kulutusi energiale ning jätsid rohkem raha muudeks tegevusteks, näiteks toidulaua katmiseks, kuid olid toeks ka ettevõtlussektorile.
Me ei peaks viima läbi varjatud kõrgepalgaliste maksustamist energiahindade kaudu, eriti kui see toob kaasa märkimisväärse halduskoormuse sihitud meetmete menetlemisel. Energia hind peaks olema kõigile ühtemoodi mõistlik ja taskukohane. Kõrgepalgalisi on võimalik intensiivsemalt koormata, kuid seda saab teha ka maksude kaudu, näiteks astmelise tulumaksu või varamaksuga. Ei ole õige peita kõrgemat "maksupanust" energiahindadesse.
Energiajulgeolek ning energia kättesaadavus mõistliku hinna eest on riigi ülesanne. Maailmaturul toimuv on prognoosimatu ning energiakandjate hinnad võivad tõusta oluliselt, ka kordades, mistõttu peab riigil olema plaan. Ei ole mõeldav, et selleks plaaniks on probleemi eitamine või raha puudumise argument, sest rasketel aegadel tuleb vajaminevad vahendid igal juhul leida.
Möödunud küttehooajal raha toetusmeetmeteks leiti, olgugi, et läbi raskete läbirääkimiste. Toetusteks maksti välja üle 165 miljoni euro. Sissetöötatud meetmeid tuleb rakendada ka tänavu, vajadusel neid mugavdades, piirmäärasid elanikele sobivamas suunas korrigeerides ning kiiremini ja efektiivsemalt ellu viies. Meetmetest loobumine ei ole lahendus.
Inimesed saavad ka ise kokkuhoiukohti leida. Näiteks käia vähem kinos, teatris, piirata reisimist või sõita vähem autoga, kuid energiakuludega on keerulisem. Külmkappi ja pesumasinat üldjuhul siiski vooluvõrgust välja ei tõmmata, rääkimata toa kütmise lõpetamisest. Need on elementaarsed baasvajadused. Kannatavad ka ettevõtted, mille kulutused energiale moodustavad tihti märkimisväärse osa kogukuludest.
Riigi tugi ei pea tagama energiahindade jõudmist 2020. aasta tasemele ning puudub vajadus, et riik inimestele kõik kinni maksaks, kuid energiahindade mõistliku hinnataseme saavutamiseks tuleb kahtlemata panustada.
Tulles tagasi peaministri esmase mõtte juurde, on abivajajate toetamine tähtis. Kohalike omavalitsuste energiameetmes menetleti mai seisuga 102 000 taotlust ning tehti üle 89 000 positiivse otsuse kogusummas 11,6 miljonit eurot. Keskmiselt välja makstud toetus oli 130 eurot (oli ka üle 1000 euro suuruseid väljamakseid). Sellest lõviosa, 79 protsenti läks elektrikulude hüvitamiseks, 13 protsenti gaasikütteks ja kaheksa protsenti kaugkütteks.
Seega on ka täiendavad toetused sihituna madalama sissetulekutega peredele igati asjakohased ja vajalikud.
Toimetaja: Kaupo Meiel