Poliitika ikka vahel üllatab. Ja see on pigem hea kui halb, sest kui väga pikka aega keegi mõnda ootamatut sammu ei teeks, oleks olukord ilmselt päris hapu.

On täiesti normaalne, et iga erakonna juht on väljas oma erakonna huvide eest ning võitleb nende nimel igal võimalikul viisil. Erakonna juht peaks hoolitsema selle eest, et tema erakond oleks tugev ja elujõuline.

Samuti on tavapärane, et erakonna juht usub, et just tema on Eestile kõige parem peaminister. Iga parlamendierakonna juht peaks olema igal hetkel valmis valitsuse etteotsa astuma. Kui ta seda ei ole, siis ta ei sobi erakonda juhtima. Demokraatia lõppkokkuvõttes sünnib just sellisest erakondadevahelisest poliitilisest konkurentsist, kuigi üksikud poliitilised kriisid ehk tunduvad kohatud või ootamatud.

Viimase viie-kuue aasta jooksul on Eestis olnud poliitikat kordades rohkem kui sellele eelnenud viie või kuue aasta jooksul. Alates valimised võitnud Reformierakonna nurka mängimisest 2019. aasta valimiste järel kuni praeguste pingeteni koalitsioonipartnerite vahel. Me näeme, kuidas Keskerakond on pannud Reformierakonna elegantselt päris keerulisse positsiooni. Kuid kõik see mahub suhteliselt hästi parlamentaarse demokraatia piiridesse.

Oleme praegu sellises olukorras, et kui valitsuserakonnad oma sõna peavad, peaks poliitiline seis kuu aja pärast olema sootuks teistsugune. Keskerakond on lubanud teiste parlamendierakondade toel laste ja perede toetusi suurendava eelnõu enne jaanipäeva vastu võtta.

Ja peaminister Kaja Kallas on andnud mõista, et kui see juhtub, siis seda valitsust enam ei ole. Kuna Keskerakond ei ole nõus Kaja Kallasele umbusaldust avaldama, siis saab valitsus laguneda ainult peaministri enda initsiatiivil, tema tagasi astudes.

Küllap üllatab poliitika ka siin. Ma ei paneks sugugi imeks, kui see olukord hoopis mõnel teistsugusel viisil laheneb.

Praktiliselt kõik Eesti valijad on nõus sellega, et riik peaks enam toetama laste saamist. Norstati ja Ühiskonnauuringute Instituudi väärtushinnangute uuring selle aasta veebruarist näitab, et sellega oleks nõus 81,4 protsenti Eesti kodanikest. Praktiliselt kõik valijad on sellel teemal ühes paadis. Ja enamus Reformierakonna valijatest on samuti selles paadis.

Kas poleks mitte tore, kui esmastest vihahoogudest üle saades tuldaks ka parlamendis ning valitsuses lõpuks kõik vähemalt selles küsimuses ühte paati?

Ees ootab raske sügis ning lastel ja peredel, eriti paljulapselistel peredel, kelle kanda on kõige suurem roll eesti kui rahva tuleviku kindlustamisel, on ees rasked ajad. Miks mitte neid aidata siis, kui veel jõuab, mitte siis, kui on juba liiga hilja. Me ju ei tahaks, et järgmise majanduskriisi tulemusena kümned või isegi sajad tuhanded eestlased oma kodumaa tolmu jalgadelt pühiks nagu see eelmisel korral juhtus.

Loomulikult oleks meil järgmisele sügisele vastu minnes vaja valitsust, mis on ühtne ja teovõimeline. Aga meil oleks vaja ka valitsust, kelle jaoks on oluline nii välispoliitika kui ka sisepoliitika. Kellel on oskusi ja ideoloogilist võimet kriisiolukordades mõlemal rindel tegutseda.

Valitsuspartnerid peaksid astuma ühte sammu. Üks ei saa teise eest ära joosta. Tuleb oma partnerit aidata. Keskerakond ja Reformierakond on aastaid olnud Eesti poliitilisel maastikul peamine vastandumistelg. Kindlasti juba ainuüksi see teeb valitsuskoostöö ka headel aegadel keeruliseks. Kuid erakondade toetuste dünaamika on viimastel kuudel seda pinget kindlasti veel enam üles kütnud.

Reformierakond on võitnud jackpoti: Venemaa-Ukraina sõda on aidanud nad sisepoliitilistest puudujääkidest tingitud toetuskriisist kiiresti välja. Kolme kuuga on tagasi võidetud toetus, mis sellele eelnenud aastaga maha mängiti. See kindlasti ajab nina püsti.

Samal ajal pole Keskerakond viimasel ajal eriti midagi juurde võitnud, väikeste tõusude ja langustega on nende toetus viimased paar aastat liikunud allamäge ning praegune julgeolekuolukord on vaid üks väike episood selles protsessis.

Niimoodi, et üks võidab tohutult ja teine kaotab, on raske koos valitseda. Valitsuspartnerid peaksid siin üksteist aitama ning see, kes kipub eest ära minema, peaks kasvõi natuke hoolitsema selle eest, et tema võitluskaaslane – mis sellest, et paratamatult ajutine – samuti midagi saaks. Vastasel juhul ongi täiesti loogiline ja täiesti ootuspärane see, et hakatakse ootamatutel viisidel ennast kehtestama.

Üldisi poliitilisi arenguid arvesse võttes ei ole praeguses valitsuskriisis seega midagi üllatavat. Ei maksa seda üle tähtsustada. Pigem mõtleme selle peale, kuidas kõige paremini aidata neid, keda ees ootavad majanduslikult rasked ajad kõige enam võivad puudutada ning kes ühiskonna perspektiivist kõige enam abi võiksid vajada.

Kõiki Vikerraadio päevakommentaare on võimalik kuulata Vikerraadio päevakommentaaride lehelt.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil [email protected]. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel.