Venemaa on varasemalt gaasi kinni keeranud Soomel, Bulgaarial ja Poolal. Selle aumeeste klubiga liitus nüüd ka Holland ning peatselt arvatavasti Taani. Põhjus selles, et lähtutakse esialgsetest kokkulepetest gaasi mitte rublade eest osta, kuid nagu näha, siis need riigid saavad lollilt pealt vaadata, kuidas mitmed Euroopa riigid eesotsas Saksamaa ja Itaaliaga alluvad Vladimir Putini väljapressimistele alandlikult edasi.

Kuhu jääb Euroopa solidaarsus ja ühtsus? Selle asemel, et ühiselt vastu seista Venemaa illegaalsetele nõudmistele ning saata tugev sõnum, et gaasi rublade eest ei osta nagu algselt suure suuga lubati, siis mitmed riigid kummardavad edasi Putini nõudmiste ees, jättes üksikud liikmesriigid nende julguse eest häbisse.

Algselt vastuvõetamatu rublades maksete tegemine Venemaale on vaikselt jokk-skeemitamisega siiski lubatud. Seda otse välja ei öelda, aga signaal Euroopa Komisjoni poolt on selge: kõik mis ei ole keelatud, on lubatud.

Kõlab jaburalt, kuidas Euroopa Liit jagab suuniseid, kuidas mööda pääseda iseenda poolt kehtestatud sanktsioonidest. Milleks nõue, et rublades maksta ei tohi, kui Gazprombankis tohib avada konto, kus eurod konverteeritakse rubladeks ning lõpptulemusel on tehing siiski rublades sooritatud?

Euroopa Liit unustab kartuses gaasist ilma jääda ära, et Venemaal on meie makseid vaja, et riiki ning sõjaväge pinnal hoida. Praegu käituvad liikmesriigid nii nagu Putinil tegelikult ei olekski vaja gaasi Euroopasse müüa ja seepärast tuleb temapoolsete alandustega leppida.

Üle 70 protsendi Venemaa fossiilsete kütuste ekspordist ostab Euroopa Liit. Venemaale on gaasi tarnimine Euroopasse ellujäämise küsimus. Lähiajal ei ole seda gaasi mitte kuhugi mujale suunata. Hiinale tarnevõimekuse suurendamine võtab palju aega ja investeeringuid ning saades müügilt vastu sandikopikaid võrreldes sellega, mida Euroopa riigid on valmis maksma. Sellisel juhul peaks Venemaa gaasi tootmist vähendama, mis on väga valulik, sest hilisem uuesti alustamine on jällegi aeganõudev ning kallis.

Putin ei saa endale lubada tervele Euroopale gaasi kinnikeeramist. Üksikutel riikidel loomulikult, et ähvardavalt koht kätte näidata riikidele, mis tema pilli järgi tantsida ei taha, kuid mitte kõigil. Euroopa ei mõista erinevalt Hiinast Venemaa nõrkust ja enda tugevust.

Viimastel päevadel on palju Ungari kallal tänitatud, et riik lõhub EL-i ühtsust. Skeemitamine, et gaasi eest saaks rubladega tasuda, on kivi Euroopa Komisjoni kapsaaeda ning karistada saavad õilsalt käituvad riigid ja jutt ühtsusest kipub meelest minema.

Kuigi Viktor Orbani käitumine väärib selles küsimuses hukkamõistu, siis tema mõju on imeväike võrreldes Saksamaa, Itaalia ja Prantsusmaaga, mis on tegelikud suured Venemaa riigiaparaadi finantseerijad. Saksamaa maksab Putinile siiani 200 miljonit eurot iga päev. Mugav on aga tähelepanu suunata väiksemale mutrile ja pugeda siis Ungari selja taha.

Putin saab rahumeeli olla teadmisega, et verenafta ja veregaasist saadav tulu saab siiani sõjakirstu täita. Hoolimata Euroopa Liidu juhtide sanktsioonidest ja loosungitest on Venemaa tulu fossiilkütuste müügist pea kahekordistunud alates sõja algusest.

Mahud on tõesti vähenenud, aga hinnalipik on just tänu sellele tõusnud. Iga Venemaale kehtestatud sanktsioon või hirm selle ees on nafta ja gaasi pakkumist maailmaturul vähendanud ning see viib hinna lakke. Kahjuks on Euroopa Liit erinevalt Hiinast seda hinda nõus maksma ning kasvõi rublades. Enesekehtestamist ega tugevust ei tasu Euroopa Liidult loota.

Nüüd, mil Euroopa Ülemkogul lepiti kokku suurema osa Venemaa naftaimpordi keelamises, on oht, et nafta hind võib veelgi tõusta. Kuus kuud on üleminekuperiood Vene toornaftalt ning selle aja jooksul jõuab EL Venemaa sõjategevust veel pikalt finantseerida. Sama lugu on ka Eestiga, kus Gazprom Nefti tütarfirma laev on erakordselt palju viimastel kuudel Eestisse naftat vedanud ja laevadesse kütuseks pumbanud. Ajakirjandus keskendub peamiselt ikka Ungarile, sest kes see ikka oma silmas pindu näha tahab.

Kuus kuud on pikk aeg, mille jooksul saab Euroopa Liit naftaostuga Venemaa sõda rahaliselt edasi toetada. Kas Ukrainal on kuus kuud? Olukord rindel on keeruline ning Ukraina vajab kindlaid ja kiireid otsuseid. Aasta lõpuks võib olukord kardinaalselt erineda praegusest ning kui sõda peaks läbi saama, siis usun, et Emmanuel Macron ja Olaf Scholz sooviksid Venemaaga äri edasi ajada nagu poleks midagi juhtunud. Ega nad ilmaasjata ei helista tihedalt Putinile, et "rahust" rääkida. Pärast mida saavad nad need rahutingimused Volodõmõr Zelenskile peale suruda.

Venemaa gaas ja nafta on Euroopale nagu narkootikum mida on pikalt tarvitatud, kuid nüüd tuleb ette võtta võõrutusravi. Jah, see on valulik, aga eurooplaste sõltuvuse tõttu saavad Ukrainas iga päev surma mehed, naised ja lapsed. Osade jaoks saabub surm alles pärast pikki piinu nagu paljud naised ja lapsed pidid kogema Butšas. Putin ei oleks saanud Ukrainat rünnata kui ta poleks kindel olnud, et fossiilkütuste eksport, mis Venemaa majandust üleval hoiab, ei lõppe.

Kuidas räägiks Saksamaa liidukantsler Scholz ukrainlannale, keda vägistati ning kelle mees on rindel langenud, et Saksamaa ei saa loobuda Venemaa gaasist kartes SKP paariprotsendilist langust?

Kui gaasist tõesti lähiajal loobuda ei saa, siis vähemalt korvaku seda Ukrainale relvasaadetistega. Saksamaa on suuruselt neljas relvaeksportija maailmas. Tootmisvõimalused on olemas, siin jääb puudu vaid poliitilisest tahtest. Võib-olla keerutab Scholz sellepärast, sest tema sotsiaaldemokraatlik parteikaaslane, endine liidukantsler, Gerhard Schröder omab siiamaani enda koduerakonnas märkimisväärset mõju?

Iga euro, mis makstakse Venemaa gaasi või nafta eest, peaks minema automaatselt ka Ukraina kaitsmiseks. Anda Putinile sülega raha ning siis Ukrainale näpuotsaga ja rääkida solidaarsusest Ukrainaga on naeruväärne. Kõige suuremad sõltlased eesotsas Saksamaaga peavad korvama kahju, mille nad oma kaudsetele ohvritele tekitavad. Tahad odavat veregaasi Venemaalt, siis vähemalt vähenda süütunnet raha ja relvadega Ukrainale. Kas ka sel juhul oleksid Vene gaas ja nafta seda väärt?

Meie, et me ei jääks aga Euroopas energianälga, peame panema kuluka ja ebaefektiivse rohepöörde pausile. Tuleb rajada tuumaelektrijaamu ning uuesti kasutusele võtta meie maapõues olevad fossiilkütused. Olgu selleks siis kivisüsi või eestlaste puhul põlevkivi. See on küll natuke määriv, aga vähemalt ei ole see ukrainlaste verega koos.

Roheenergia ei suuda praeguse tehnoloogiaga meile energiasõltuvust pakkuda, eriti mitte talvel. Ei tohi unustada, et rohepööre on osaliselt süüdi selles, et Euroopa riigid jäid sõltuvusse Venemaa gaasist. Saksamaa sulges roheliste nõudmisel tuumaelektrijaamu ja pidas Vene gaasi ideaalseks üleminekuenergiaks ja tulemus on nüüd käes.