Eesti juhtivpoliitikud hakkavad mu silmis aina enam sarnanema sõdiva Venemaa relvastusega, mille kohta nende kaitseministeeriumi poolt erandina kõnelema õpetatud eksemplar kindralmajor Igor Konašenkov igal hommikul ja iga lause alguses rõhuga kinnitab, et need relvad on kas ülitäpsed või analoogideta mujal ilmas ja pigem mõlemat korraga.

See ülitäpsus ja analoogide puudumine tähistab Ukraina maastikul aga paraku, et raketid lendavad, kuhu juhtub ning tabavad, mida ette juhtub.

Kuid jätan sõja nüüd sinnapaika, sest väikesel kodumaalgi on imestamist küllaga. Sellele, mida poliitikud on viimastest riigikogu valimistest saadik avaliku elu juhtimise nime all korraldanud, on tõesti aina raskem maailmast analooge leida ning sama kehtib ka poliitilises võitluses kasutatavate relvade ülitäpsuse kohta.

Enam paremaks minna ei saa selles, mida asjaosalised ise poliitikaks ja selle tegemiseks nimetavad. Kahjuks on aga tänapäevaselt defineeritud poliitikal aasta-aastalt aina vähem ühisosa sellega, mida peeti poliitiliseks tegevuseks ja võistluseks läinud sajandi viimasel kümnendil, mil iseseisvuse taastanud Eestit okupatsiooni suurest august välja vinnati ning moodsaks ja vabaks ühiskonnaks kujundati.

Tõsi, ka 1990. aastatel oli olemas erakond, mis oma võimuahne esimehe juhtimisel tegi kõik endast oleneva, et ühiskonda tema valitud arenguteelt kõrvale kallutada, poliitikas meile sobimatuid bütsantslikke reegleid juurutada ning parteielus bolševike õpetusi elus hoida.

Seetõttu ei ole midagi üllatavat selles, et kui poliitiline kultuur Eestis järjekordse sammu allakäigutrepil astub, on eestvedajaks ikka Keskerakond. Aga mida Jüri Ratas muud oskakski, kui ta kasvas tillukesest tõrust enda silmis vägevaks poliitiliseks tammeks selle aedniku hoole all, kes läheb ajalukku küll korruptandina, kuid meditsiinilise ime tõttu trellidetaguse maailmaga tutvumisest pääses.

Ma ei taha väita, et teised parlamendierakonnad ses allakäigus süütud oleksid. Madalaima kõlbelise taseme määrajaga on rõõmsalt või süüdimatult kaasa joostud ning tagajärjeks on see, et üheksa kuud enne korralisi valimisi võib üsna kindlalt öelda, et riigikogu XIV koosseis läheb ajalukku parlamendina, mis ei teinud head ise ega moodustanud ka valitsusi, mis teinuks midagi kasulikku.

Valija ja maksumaksja teatavasti on parlamendi tööandja. Kui nüüd tööandja endalt küsib, et kas ta on oma raha eest ka midagi vastu saanud, siis peab ta tunnistama, et peale kära ja müra ning riigijuhtimise süstemaatilise diskrediteerimise ei ole ta parteidelt enam kui kolme aasta jooksul midagi saanud.

Aga kõiges halvas on ka millegi hea võimalusi. Kui kord parlamendierakonnad on heitnud kõrvale kohustuse pidada oma lubadustest ja lepetest kinni pikema aja jooksul ning kõiges, mis lepetes kirjas, mitte sealt juhunoppeid tehes, siis on ju tee üheöö-koalitsioonideks lahti. Ja need ei pea olema kõigile eelarveraha külvamise kokkulepped. Väikesed seadusandlikud riukad mõne konkurendi kahjustamiseks käivad sama hästi.

Kuulake nüüd hoolega, parteijuhid! Kui te peate kurja juureks poliitilise kultuuri ja erakonnademokraatia allakäigus Keskerakonda, siis nüüd on tööandja rõõmustamiseks ajaloo odavaim ja parim võimalus.

Nimelt lööb iga partei juhtivtöötaja silm särama kahel puhul: kui erakonnal on palju raha või reitinguprotsente. Mõnel on kord üht, kord teist, aga Keskerakond on praeguseks tänu oma esimehe targale juhtimisele jõudnud seisu, kus ei ole kumbagi. Sellest ka meeleheitlik vastupunnimine riigikogu erakorraliste valimiste võimalusele. Sellest ka erakonnasisene kõrinärimine, sest vilets rahakott ja reiting tähendavad nii mõnelegi armsaks saanud ameti ja elustandardi kaotust juba aasta pärast.

Asi on lihtne. Kolmveerand parteide toimimiseks kuluvast rahast tuleb toetusena riigieelarvest. Omatulu liikmemaksudest ja annetustest katab vaid veerandi kogukulust. Erakonnad on harjunud sellega arvestama. Kui valimiskampaanias kulutada ühe mandaadi hankimiseks näiteks 50 000 eurot, tuleb see investeering järgmisel neliaastakul tagasi neljakordsena. Kui kulutad 100 000 eurot mandaadile, on nelja aastaga ikkagi topeltvõit. Sellega arvestavad nii investorid ja annetajad kui ka isegi pangad.

Mis juhtuks, kui nüüd soojendada üles varemgi proovitud mõte vähendada erakondade riigieelarvelist rahastamist senise 5,4 miljoni euro pealt näiteks kahe miljonini või üldse nullini ja see sügisel nelja parlamendierakonna tahtel erakonnaseaduse muutusena riigikogus ära vormistada? Piisab ka kolmest, nii Reformierakond, EKRE kui ka Isamaa on rahalises võidujooksus Keskerakonnast praegu tubli miljoniga ees.

Juhtuks lihtne asi. See, kes stardijoonel kehvem, kaotaks veelgi, sest tal ei oleks enam laenuandjatele näidata riigieelarvet kui tagasimakse katteallikat. Teistega võrdne kampaania jääks tegemata, järelikult saadaks ka veel hoopis vähem mandaate kui praegune niru reiting tõotab.

Eriti õnnestunud mängu puhul võiks Keskerakonna selle tehnikaga isegi valimiskünnise alla jätta või viia juba enne seda lagunemiseni, mille tagajärjel tekiks senisest selgemate näojoontega venekeelsete nišipartei ja ülejäänutest saaks vaid kamp jooksikuid, keda kellelgi eriti vaja ei läheks.

Nii et kasutage võimalust, erakonnad! Kriminaalse pundi enda hulgast väljaarvamisel põhiseaduse järgi olete siiani olnud täiesti abitud. Nüüd aga saaks sama teha suhteliselt väikese raha eest. Tööandjate enamus tervitaks seda.

Kõiki Vikerraadio päevakommentaare on võimalik kuulata Vikerraadio päevakommentaaride lehelt.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil [email protected]. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel.