Kaupo Meiel: oma näo säilitamise eripärad
Nii otseselt kui ka kaudselt on sel suveks pööraval kevadel jutuks tulnud oma näo säilitamine ja see on oluline teema nii maailmapoliitikas, Eesti poliitmaastikul kui ka rannaliival peesitades, arutleb Kaupo Meiel Vikerraadio päevakommentaaris.
Kõige markantsematel puhkudel kõneldakse oma näo säilitamisest Ukrainas toimuva sõja ning Venemaa presidendi Vladimir Putini kontekstis ja üldse mitte selles mõttes, et kas idanaabrite juhi välimuse kohendamiseks jätkub kvaliteetset Botoxit või tuleb see asendada Tula oblastis või muus sarnases patriootlikus paigas toodetud betooniga.
Putini oma näo säilitamisest kõneldakse moraalses mõttes ja selles osas tunduvad Euroopa eeskõnelejad olevat Saksamaa kantsler Olaf Scholz ja Prantsusmaa president Emmanuel Macron. Nende suhtumine ajas hiljuti kopsu üle maksa Poola presidendil Andrzej Dudal, kes küsis retooriliselt, et "Kas keegi rääkis Teise maailmasõja ajal Adolf Hitleriga nii? Kas keegi ütles, et Adolf Hitler peab suutma oma näo päästa?"
Lääne poolt tulevate erinevate sõnumite kohta kirjutas Kalev Stoicescu kokkuvõtvalt, et "Nüüd ütleb mõni, et Venemaal ja Putinil on uhkus ja neid ei tohi alandada. Ka Ukrainal on au ja milline veel. Kuid kas meil polegi?"
Oma au ja nägu on seega igaühel ning igaühel peaks olema võimalik neid säilitada, aga keerulisem on siis, kui nägu on juba algul hoopis õudne lõust, mille nägemine ajab hirmujudinad peale sadadele tuhandetele inimestele. Sellisel juhul oleks oma näo säilitamine kuritegu inimsuse vastu.
Mitte nii traagilises ja suures mõõtmes näeme oma näo säilitamise püüdeid ka kodumaises poliitikas. Uue koalitsiooni loomisel saadi nädalavahetusel koerast üle, kuid saba vajab alles ületamist.
Põhimõttelise kokkuleppe uue valitsuse kokkupanemiseks on Reformierakond, Sotsiaaldemokraatlik Erakond ja Isamaa sõlminud, nüüd algavad läbirääkimised, mis ei pruugi minna nii libedalt kui ehk loodetakse ega jõudagi positiivse tulemuse ehk koalitsioonilepingu sõlmimiseni, hoolimata sellest, et Reformierakonna juhi Kaja Kallase sõnutsi on ülioluline, et riigisisene poliitiline ebakindlus lõppeks kiiresti ning Eestil oleks rahulik ja kompetentne valitsus.
Riigikogu valimisteni ei ole ülearu palju aega jäänud ja just seetõttu on kõigi erakondade jaoks seesama oma näo säilitamine üpris olulise tähtsusega. Nii Isamaa kui ka Reformierakond peavad tõestama, et nad on just nimelt Isamaa ja Reformierakond, mitte vastupidi. Ehk ainult sotsiaaldemokraatidel on lihtsam, nad peavad enne oma näo säilitamist oma näo kõigepealt üles leidma ja soovituslikult ka hoolega ära meikima.
Kui mõjuvõimsad Keskerakond ja EKRE jäävad opositsiooni, peavad nemadki oma näo säilitamise nimel vaeva nägema, mida on vastasrinnas muidugi lihtsam teha kui riigitüüri juures.
Siiski ei pruugi oma näo säilitamine poliitikas alati kõige tululikum olla. Eks lagunenud ju Jüri Ratase juhitud valitsuski osalt selle tõttu, et EKRE säilitas oma näo hoolimata nooltest, mida vali saatus paiskas. Keskerakonna suurimad kriitikud heidavad parteile jätkuvalt ette, et see näeb sisuliselt samasugune välja kui Edgar Savisaare ajal ja et aeg oleks muutuda. Tagasilöökidest hoolimata võib pikemas perspektiivis selgepiirilisest ilmest siiski kasu olla, sest valija teab sellisel juhul täpselt, et keda valib, seda saab.
Järgmised üheksa kuud näitavad meile taas, milline erakond suudab keerulistel aegadel oma näo säilitada ning kas see toob neile valimistel edu või mitte. Loodetavasti leiab kollektiivne lääs samal ajal üles oma ühise näo ning suudab Venemaale saata selge sõnumi, et meie sinu nägu enam näha ei taha.
Suure ja väikese poliitika kõrval läheb enam-vähem normaalne elu Eestis siiski edasi. Suvi on sisuliselt käes ja suvel on oma näo säilitamine keeruline. Füüsilises mõttes muutub nägu pruunimaks ja moraalses mõttes oluliselt vabamaks. Suundumegi nüüd siis kõik randa ja naudime suve nii et seda nägu.
Kõiki Vikerraadio päevakommentaare on võimalik kuulata Vikerraadio päevakommentaaride lehelt.
ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil arvamus@err.ee. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel.