Ukraina on oma sihi ja eesmärgid selgeks teinud. Ta soovib vabadust ja demokraatiat, Vene vägede väljaviimist, riigi ülesehitamist ning Euroopa Liitu astumist. Venemaa ei saa väita, et Euroopa Liiduga (ja/või NATO-ga) ühinenud riikidel olid/on kõik need õigused olemas, kuid Ukrainal mitte.

Kreml pasundab, et Ukraina polegi üldse riik ja on "fašistide" poolt juhitud moodustis. Üleüldse, ajalugu tuleb tagasi pöörata, sest Kesk- ja Ida-Euroopa rahvaste vabadus ja kuulumine lääneruumi on vale. 

Ukraina president ja kogu riigi juhtkond on meelekindel. Ukraina kaitsejõud võitlevad vapralt ja ennastsalgavalt. Ukraina rahvas on kohutavalt palju kannatanud ja on valmis kannatama võiduka lõpuni. Ukraina loodab, sest läänemaailm annab poliitilist, majanduslikku ja sõjalist abi ning Euroopa Liit paotab talle ust. Ukraina poliitiline stabiilsus ja võitlusvaim püsib kuni kestab lootus. 

Euroopa Liidu kuues sanktsioonide pakett tuli raskelt. Ungari sai oma tahtmise, isegi sõjaõhutaja ja –pühitseja patriarh Kirilli sanktsioneeritute nimekirjast väljaarvamise näol. Vladimir Putini armuke (või salajane abikaasa) Alina Kabajeva jäi sisse. Hea seegi. Järgmine pakett tuleb päevakorda mitte niipea ning tõenäoliselt kehtestatakse veel karmimalt.

Lääne poliitilise ühtsuse saavutamine Ukraina tuleviku osas on veelgi keerulisem, kui üldse võimalik. Kardetakse liiga paljusid asju: Venemaa lagunemist ja suuremat sõda, majandusliku kriisi süvenemist, toidupuudusest tingitud migrantide horde ja muudki. 

Kollektiivne Putin mängib lääne hirmudele, püüdes demonstreerida Venemaa vastupidavust ja enesekindlust, kuid ka oma võimalusi probleeme tekitada ja olukorda eskaleerida. Justkui Venemaal pole midagi kaotada, kuid meil on. Või Venemaa on pigem valmis surema, kui lasta ennast "alandada", kuid lääs kardab bensiini ja toiduainete hinnatõusu. 

Vladimir Putinit hoitakse elus kasvõi Schrödingeri kassina, nii kaua kui võimalik, sest Venemaal on kõik hirmul ning keegi pole võimu ülevõtmiseks valmis. Varjatud ja avalikud ettevalmistused on tegemata. Tsaar pole loonud võimu ülemineku eeldusi ega isegi vihjanud mantlipärijale, sest tema paratamatu ja peatse areenilt lahkumise risk kasvaks liiga suureks. Ta tahab iga hinna eest võidukana ajalukku minna. Sestap Venemaa võimuladvik, pistrike sõjapartei ponnistab võidu nimel kuniks Kremli satraabile on elupäevi antud. 

Putini tervise üle on liigagi palju spekuleeritud, kuid ta võib elada veel aastaid aktiivset elu Venemaad juhtides. See perspektiiv panebki Lääne-Euroopa suurriike otsima Putiniga kompromisse. Mõistagi mitte omaenda huvide ja territooriumi, vaid Ukraina arvelt. Moskva ei väsi meenutamast, et nii on see alati olnud ja nii see ka jääb. Võitlus käib Rootsist ja Saksamaast idapoole ning Kreekast ja Türgist põhjapoole jäävate riikide ja rahvaste pärast.  

Venemaa on valmis kõik mängu panema oma väärtuste ja tõekspidamiste eest, mida iganes me nendest ei arva, kuid lääne valmidus oma väärtuste ja õiguste eest seista on väga madalas valuläves kinni. Lääne peamine väärtus on – otsustades praktika, mitte teooria ja poliitiliste avalduste järgi - majanduslik heaolu.  

Kommunismist vabanenud riigid on nautinud kasvavat heaolu umbes 30 aastat, kuid Lääne-Euroopa liitlased palju kauem, mistõttu nad ongi paljuski oma mullis. Me pürime ühtse Euroopa poole, kus pole nemad ja meie, kuid idanaaber avab meelega ja jõhkralt ajaloolisi haavu. Lääne-Euroopa riigid pole kogenud Venemaa okupatsiooni koledusi, välja arvatud Ida-Saksamaa alad. Meie näeme Putinis Hitlerit. Nemad ei näe või ei taha näha.

Ukraina Euroopa Liidu perspektiiv, olgu Brüsselis toimetav komisjon kuitahes toetav, sõltub liikmesriikidest. Poliitiline joon kulgeb Saksamaast põhjas ja idas. Ühel pool on Ukraina võitu ja Venemaa lüüasaamist taotlevad riigid, "võidupartei", ning teisel pool pigem Venemaa (Putini) pärast muretsev "rahupartei".  

Enam-vähem samamoodi jaotuvad liikmesriigid nende vahel, kes reaalselt soovivad Ukraina astumist Euroopa Liitu, muidugi arvestades, et see võtab aastaid, ja kes tegelikult seda ei soovi või ei kujuta ettegi. Ei ole usutav, et riigid, mis ei mõtle tõsiselt Ukraina relvadega abistamisele, vingerdades lubaduste mittetäitmise nimel, mõtlevad tõsiselt Ukraina Euroopa Liidu perspektiivile. 

Need on üliolulised kaalutlused, sest sõda Ukrainas pole lihtsalt mäng Putini ümber, tema vastu või tema säästmiseks. Selle järelmid mõjutavad Euroopa ja selle ümbruse ajalugu aastakümneteks. Ukraina usk läänemaailmasse võib hakata murenema ning Venemaa kasutab seda varmalt ära. 

Saksamaa on oma Venemaa-poliitikat oluliselt, kuid mitte otsustavalt ja pöördumatult muutnud. Prantsusmaa silmad on pärani lahti läinud, kuid telefonikiusatusele ei suuda vastu panna. Itaalias (eriti televisioonis) toimub sootuks Venemaa narratiivi kultiveerimine.  

Kibelevad rahusobitajad peaksid ennekõike oma liitlastele selgitama, mis on nende nägemus tuleviku Euroopast (ja Ukrainast Euroopa osana) ning suhetest Venemaaga, kui kollektiivsel Putinil on veremaitse suus, kättemaksu iha paneb nii öelda katuse lendama ning Euroopa jätkab Kremli sõjakassa täitmist. 

Winston Churchill ütles omal ajal, mõeldes Müncheni sobingule (1938), et demokraatlikud lääneliitlased ohverdasid oma au rahu nimel, kuid lõpuks polnud kumbagi. Nüüd ütleb mõni, et Venemaal ja Putinil on uhkus ja neid ei tohi alandada. Ka Ukrainal on au ja milline veel. Kuid kas meil polegi? 

Ukraina peab vastu pidama vähemalt sügiseni, et majandussanktsioonid avaldaksid mõju ning Venemaa hakkaks käärima. Kui senised karistusmeetmed ei ole piisavad, siis tuleb veel karmimaid rakendada.

Lääne sõjaline abi peab kvalitatiivselt ja kvantitatiivselt suurenema. Teist teed pole. Need tegurid annavad üheskoos kogu mängu muutva efekti. Püha Jüri ei tapnud draakonit teda lihtsalt ärritades ja näpistades. Ukraina tulevik on ukrainlaste ja läänemaailma, mitte Venemaa kätes.