"Parlamentaarset valitsust teeb tugevamaks see, kui parlament nimetab ainult peaministri, jättes valitsuse koosseisu peaministri hooleks." Nii ütles 13. septembril 1991. aastal Põhiseaduse Assamblee kõige esimesel istungil Rein Taagepera.

Pärast seda, kui Kaja Kallas otsustas Keskerakonna ministrid valitsusest lahti lasta, tekkis omajagu poleemikat, kas selliselt ikka teha tohib. Kuidas nii, et parlament on otsustamisest kõrvale jäetud?

Mitmed põhiseaduse asjatundjad on juba kommenteerinud, et ministrite ametist vabastamine on peaministri õigus. Põhiseadus ütleb, et muudatusi ametisse nimetatud valitsuse koosseisus teeb president peaministri ettepanekul. Valitsuse moodustamiseks saab peaminister volitused riigikogult. Riigikogu üksikuid ministreid ametisse ei nimeta. Valitsuse nimetab ametisse president peaministril ettepanekul.

Eks küsimus taandub suuresti sellele, kas praeguses olukorras on tegemist valitsuse vahetumise või ministrite vahetumisega. Valitsus vahetub põhiseaduse mõttes siis, kui valitsus tervikuna või peaminister tagasi astub. Või lõpevad nende volitused seoses uue riigikogu valimise ja uue valitsuse ametisse asumisega. Praeguses olukorras valitsus tagasi astunud ei ole.

Kaevusin põhiseaduse väljatöötamise aegsetesse aruteludesse, et praeguse olukorra lahtimõtestamiseks juhiseid leida. Tuleb tunnistada, et valitsuse moodustamise küsimuse juurde tuldi Põhiseaduse Assamblee istungitel korduvalt tagasi. Argumente ja vaidlusi oli palju, aga päris sellist situatsiooni, nagu nüüdseks on kujunenud, ette näha ei osatud. Ja ega poleks pidanudki, sest riigikorralduslikud alused pandi paika ja vajalik regulatsioon on põhiseaduses olemas.

Parlamentaarse demokraatia ülesehitamise juures peeti väga oluliseks võimude lahususe ja tasakaalustatuse põhimõttest kinni pidada. See tähendab, et ka parlament ei tohi olla liiga võimas. Sooviti hoiduda äärmuslikust parlamentarismist, kus parlament määrab ametisse nii peaministri kui ka teised ministrid ning võib neid takistamatult tagasi kutsuda. Selle tulemuseks peeti nõrka valitsust.

Paralleele toodi isegi tollase ülemnõukoguga, mis igat valitsuse liiget eraldi arutas ja hääletas. Peaministrile taheti selgelt panna vastutust valitsuse töövõime eest. Valitsust kirjeldati kui tõhusat võistkonda, kuhu peaminister saab kaasa just neid mängijaid, keda ta tahab, sest töö on niikuinii raske. Parlamendi rolliks jäi usaldada peaministri valikut, sundida umbusaldusega ministreid välja vahetama või anda valitsuse moodustamise töö kellelegi teisele.

Just tasakaalustava mehhanismina n-ö superparlamentarismist hoidumiseks anti presidendile (mitte riigikogule endale) võimalus esimesena valida sobiv peaministrikandidaat parlamendile esitamiseks. Samuti anti presidendile võimalus otsustada erakorraliste valimiste väljakuulutamise üle, kui pärast umbusaldust peaks valitsus sellise ettepanekuga presidendi poole pöörduma.

Üks argument, miks riigikogule ei soovitud anda otsustusõigust kogu valitsuse koosseisu kohta, oli tagada, et ministrid oleksid professionaalid. Et väga piiratud inimressurssidega riigis ei hakataks erilist kompetentsust nõudvatele ametikohtadele valima isikuid nende poliitilisest kuuluvusest ja meelsusest ajendatuna, mitte aga lähtudes nende erialastest oskustest.

Huvitavaks läheb aga selle tõlgendamine, mida peaks täpsemalt tähendama peaministrikandidaadi ettekanne riigikogule sel hetkel, kui ta taotleb volitusi valitsuse moodustamiseks.

Põhiseaduse väljatöötamisel leiti valdavalt, et parlament ei kinnita küll valitsust tervikuna, aktsepteerib ülejäänud ministrid lihtsalt peaministri poolt nimetamise korras, kuid soovib saada ülevaadet tulevase valitsuse programmist. Peaministrikandidaadi ettekanne parlamendi ees oli tollal oluline instrument koalitsioonileppe avalikustamiseks.

Ehk praegusesse olukorda üle kandes tekib küsimus, kas juhul, kui nüüd moodustatakse uus koalitsioon uute kokkulepetega või jätkab vähemusvalitsus ja seegi kindlasti mitte viimati sõlmitud ja parlamendile esitletud koalitsioonilepingu järgi, ei lähegi peaminister parlamendi ette oma programmile volitust saama.

Sellistest piiripealsetest juhtumitest aitab üle saada põhimõte, et nii peaminister kui ka valitsus tervikuna vajab ametisse saamiseks ja seal püsimiseks riigikogu usaldust. Põhiseaduse Assamblee arvates pidi igasuguste kahtlaste trikkide tagajärg ja ühtlasi lahendus olema umbusaldusavaldus. Kui riigikogu peaministrile või valitsusele umbusaldust ei avalda, siis järelikult on usaldus olemas ja töö võib jätkuda.

Kõiki Vikerraadio päevakommentaare on võimalik kuulata Vikerraadio päevakommentaaride lehelt.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil [email protected]. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel.