Ütlesite Eesti Päevalehele, et kui te oma kodukandis Saaremaal ringi sõidate, siis see, mis sealsetes metsades viimase 15 aasta jooksul on tehtud, teeb teile haiget. Mida te seal näete ja mis paneb teie südame valutama?

See on pilt, mida paljud teisedki eestlased näevad, kes liiguvad ükskõik millises Eesti piirkonnas ringi ja sõidavad maanteed mööda. Lageraiealad on tekkinud kohtadesse, kus on kasvanud kogu elu jooksul täisjõuline mets. See on see, millega lihtsalt mõistus ja süda ei suuda kuidagi leppida ja see ongi see, mis teeb haiget.

Aga samas Saaremaa vahet lennukiga käies näen ma tegelikult, et Eestis on väga palju metsa. Metsa majandamine teedevõrgustikele üha lähemal on ju selgelt majanduslikult efektiivsem ja siin ei saa süüdistada ettevõtjaid. Lihtsalt see visualiseering, mida me näeme autoga sõites, on niivõrd häiriv. Ja see on põhjus, miks ma tunnetan, et see võib-olla võiks olla teistmoodi. Kasvõi mingit puhvertsoonid rohkem või püsimetsa rohkem nende teede ja nende suundade peal, kus inimesed rohkem liiguvad.

Olete te aru saanud, et kas see pilt, mis teil südame muretsema paneb, on seal selle pärast, et raiutakse liiga palju?

Ma arvan, et kes on ikkagi asja tuumani läinud, kes seda asja uurivad, nemad kindlasti teavad ka neid metsasid, mida ainult lennukite ja helikopterite pealt näeb. Ma arvan, et seal ongi see peamine vahe, et need, kes ei ole igapäevaselt kursis, need näevad ühte pilti, need, kes on rohkem kursis, nad tunnetavad teistmoodi. Üldistust ma siin ei tahaks teha.

Selleks, et hinnata, missugune võiks olla Eestile sobilik raiemaht, on erinevad spetsialistid veetnud tuhandeid töötunde. Hiljuti suunati avalikule arutamisele järjekordne ligi 100 000-eurone dokument. See on siis metsanduse arengukava keskkonnamõjude hindamine, kus jõuti järeldusele, et kõige arukam oleks raiuda umbes 10 miljonit tihumeetrit aastas. Kas see on nüüd dokument, millele võiks toetuda või peaks tellima veel ühe põhjaliku 100 000-eurose analüüsi?

Mina ütleks, et tegelikult me oleme mingil määral jäänud kinni sellesse raiemahtu ja kõik arutelud käivad selle raiemahu üle. Pigem ongi küsimus selles, mismoodi me leiame tasakaalu. Üks asi on raiemahud, aga teine on, kus kohas me raiume, millal me raiume, väga palju on räägitud linnurahust ja et sotsiaalselt ja kultuuriliselt olulised alad on kogukondade lähedal. Pigem võib-olla keskenduda rohkem sellele ja võib-olla siis me saamegi fookuse raiemahtude temaatikalt ära. Mõnes mõttes on läinud kreeni see arutelu.

Mismoodi peaks need kaks või viis poolt ühe laua taha tooma? Seda on proovinud juba ma ei tea, kui mitu keskkonnaministrit.

Mina ei ole proovinud.

Mida siis senisega võrreldes teisiti teha?

Kasvõi 1999. aastal hakati tegema haldusreformi. Ta jõudis lõpuni 2018. aastal. On keerulisi protsesse ja mingid protsessid nõuavad veel rohkem aega ja kaardistamist.

Aga sellele kõigele vaatamata loodate metsanduse arengukava riigikogus ära koputada?

Minu jaoks ei ole kinnisidee, et metsanduse arengukava on see, mis kõik mured lahendab. Me peame tekitama debati, kus osapooled rahumeelselt ja rahulikult arutavad, kuidas ja mismoodi edasi minna. Kui selle tulemuseks on metsanduse arengukava, oleks väga hea. Kui seda ei ole, siis ma ei saa öelda, et me ei peaks protsessiga edasi minema. Me ei tohi jääda ühte dokumenti kinni.

Kui kaheksa kuu pärast pole metsanduse arengukava riigikogus ära kinnitatud, ei pea te seda läbikukkumiseks?

Sõltub, mis seal selle taustal on. Kui osapooled on leppinud kokku, et veel on vaja teha mingisugused aruteluvoorud, veel on vaja teha uuringuid, siis nii on.

Mida metsakogu tegema hakkab?

Metsakogu on koalitsiooni poolt kokku lepitud, millega siis veel kord neid erinevaid kitsaskohti arutada.

Nad tulevad ja karjuvad üksteise peale.

Selliseid koosolekuid siis ei saa toimuma. Minu põhimõte on see, et kui me teeme koosoleku, siis kõigi aeg on väärtuslik. Selliseid koosolekuid me kindlasti korraldama ei hakka. Sellisel puhul metsakogu saabki käia koos võib-olla ainult ühe korra. Ainult sellisel puhul saab selline asi toimuma, kui need on konstruktiivsed, rahumeelsed arutelud.

Kas eesmärk on, et seal siis tekiks mingi ühine dokument, ühised sõnumid?

Eesmärk on, et osapooled kinnitaksid, et jah, me mõistame, et siin on vaja järeleandmisi teha.

Kas kliimasoojenemine on inimtekkeline?

Jah.

Kas teile on ära selgitatud, et kui me nüüd need "Eesmärk 55" eesmärgid ära täidame, siis mitme kraadi võrra meil õnnestub kliimasoojenemist pidurdada?

Siin on jälle erinevad arvutused. Mina isiklikult arvan, et ükskõik, mis on see eesmärk, mille me 2030. või 2050. aastaks saavutame, me peame praegu astuma samme. Ja kui kliima lähebki 0,5 või 1,5 kraadi soojemaks, siis oluline on see, et tagasi vaadates võiks öelda, et me vähemalt tegime kõik endast oleneva, et see ei läinud 0,5 asemel 0,7 või 1,5 asemel 1,7 kraadi soojemaks. Me peame igapäevaselt pingutama.

Kas Eestile seatud eesmärgid on meile jõukohased?

Ma arvan, et on. Aga vaadates tänast situatsiooni nii Eestis kui ka Euroopas, kus on sõda, energiakriis ja Covid, loomulikult need ei aita kliimaeesmärkidele kaasa. Teistpidi jälle on ka oponente, kes ütlevad, et just nüüd on õige hetk need kiired otsused teha. Ma isiklikult pigem arvan, et Ukraina sõda on natukene seda protsessi pidurdanud ja selles valguses neid eesmärke võib olla on mõnevõrra keerulisem täita.

Tallinna kütja Utilitas küsib maagaasi asemel võimalust ka põlevkiviõliga kütta, nii nagu küsis Eesti Energia Narvas. Tõenäoliselt ütleb keskkonnaamet, et saab küll. Aga seadus ja keskkonnaamet ütlevad samas, et kui gaasivarustus taastub, peab uuesti gaasiga kütma. Kui ühel õnnelikul päeval sõidab meie sadamasse LNG-terminal ja me saame gaasi osta, aga see on lihtsalt väga-väga kallis, kas kaugkütjal on arukas maagaasi põletada, kui tal on põlevkiviõlitünnid samal ajal kuuris ootamas?

Kui maagaasi on saada sellise hinnaga, mis Eesti inimestele ei ole vastuvõetav, siis see ei ole ju lahendus. Me peame leidma siin ka mingeid alternatiive.

Selleks puhuks tuleb ilmselt seadust muuta?

Selleks puhuks eeldatavasti tuleb jah teha mingeid erandeid ja mingisuguseid redaktsioone. See probleem on mulle absoluutselt tuttav. Ettevõtjad saavad ju kooskõlastada oma tooraine hinna konkurentsiametiga, nendele antakse õigus tõsta ka soojahinda, mis omakorda kajastub siis inimeste igakuistel arvetel. Ja Eesti inimesed ei ole valmis seda ära kannatama.

Ega ka riigieelarve, kui see kinni maksta.

Absoluutselt, ega ka riigieelarve. Seetõttu need erandid, mis puudutavad põlevkiviõlile üleminekut, on mingil hetkel lihtsalt nii vältimatud, kuigi keskkonnale mitte sugugi head.

Kas praegu töötatakse selle probleemi lahendamiseks mingit seadusemuudatust välja?

Selle probleemiga tehakse väga palju tööd, et meil oleks erinevaid plaane olemas.

Aidake aru saada, miks muretsevad sõrulased tuulikute pärast, mis tulevad rannikust 10 kilomeetri kaugusele.

Seal on mitmeid argumente. Üks on see, et kui me sinna merre paneksime sisuliselt sadu ja sadu Tallinna teletorni kõrguseid tuulikuid, siis need näevad ka väga sarnased välja Tallinna teletorniga.

See on ju äge!

Täpselt, kuidas keegi vaatab. Aga see ehitusprotsess, mis sinna on planeeritud, on tõesti suur. Ja kui me räägime väiksest Sõrve säärest, kus elab aastaringselt võib-olla paarsada inimest, siis loomulikult ta mõjutab seda ökosüsteemi päris palju.

Kuidas see neid kümne kilomeetri kauguselt mõjutab?

Need tuleb sinna merepõhja kuidagi panna. Seal elavad kalad, sealt lendavad linnud läbi. Mina saan nende hirmudest aru. Aga mina ise olen lähenenud nii, nagu ka metsanduses, et kusagil seal vahepeal on tasakaalupunkt. Me ilma tuulikuteta ei saa. Need tuleb kusagile rajada, aga vaatame siis mahud üle, vaatamine ka distantsi. Kui on 10 kilomeetrit, anname näiteks kas või paar kilomeetritki juurde ja me saame natuke seda häiringut väiksemaks.

Me peame leidma kompromissi. Me näeme, mida teeb elektri hind. Aga me peame mõistma ka neid inimesi, kes seal iga päev elavad. Siit Tallinnast on väga hea vaadata ja öelda, et pange tuulikud.

Tarbija- ja tehnilise järelevalve ametis läks tuulepargi hoonestusloa menetlus vuhinal käima, sest meil on lõpuks ometi merealade planeering. Kas keskkonnaministeerium annab hoonestusloa menetlusse sisendi, et ärge tehke tuuleparki 10 kilomeetri kaugusele, tehke 12 või 15 kilomeetri kaugusele?

Hoonestusloa menetluse käigus on Saaremaa vallal ehk kohalike kogukondade esindajal võimalik kaasa rääkida, nii nagu loomulikult ka keskkonnaministeeriumil. Me hakkame seal seda tasakaalupunkti otsima ja loodetavasti selle kusagil ka leiame.

Kas te saate aru, miks ülejäänud Eesti merekaldal on ehituskeeluvöönd 100 meetrit, aga saartel 200 meetrit?

Praegu ma enam ei saa sellest aru. Ma saan väga hästi aru, miks see kunagi nii tehti. Antud juhul mina näeks, et tegelikult peaks see olema võrdne. Ka Saaremaal on kohti, kus 200 meetrit ei ole kuidagi õigustatud ja on kohti, kus mina ei lubaks ka 300 meetri kaugusel ehitada rannast. Siin võiks küll selle asja üle vaadata.

Kes selle seaduseelnõu peab kokku panema?

Seaduseelnõu on tegelikult ju nii-öelda mustandina olemas. Lihtsalt see tuleb üle vaadata nende numbrite osas.

Too eelnõu esitati riigikogus. Kas valitsus võiks sellise seaduseelnõu algatada? Ma otsin ikkagi, kus on teie poliitiline initsiatiiv või kas mõnes kohas seda terendab.

Eks neid teemasid on ju palju. Ma olen kogu Eesti keskkonnaminister. Loomulikult väikese Väina tammi avad... peaaegu iga eestlane sõidab sealt korra aastas vähemalt üle, mina sõidan sealt iga nädal üle. Et samamoodi ehituskeeluvöönd, et meil ka maakoolid jäävad üha tühjemaks ja väiksemaks, et kas me saame kuidagigi elamuarendust natuke arendada. Nii on ka teistes piirkondades.

Ma tahaks olla valitsuse liige, kes vaatab tervikut, kes ei aja mingit väga selget oma joont, et nüüd ma pean selle igal juhul ära tegema. Loomulikult mingid asjad panevad mul südame kiiremini põksuma. Aga siin täna, üheksandal tööpäeval kohe öelda, et see on see, millega ma määran oma õnnestumise või ebaõnnestumise selles ametis, seda ma ei ole valmis küll täna tegema.

Aga vallavanemana puutusin näiteks kokku reostustõrjega, mis tegelikult puudutab Hiiumaad, Vormsit, Läänemaad, Saaremaad, põhjarannikut.

See on väga halvasti korraldatud.

Täpselt.

Kas te teate, kui kuskil Saaremaast loodes mingisugune nätakas ära käib, et kes jõuab sinna Saaremaale reostustõrjet tegema?

See on halvasti reguleeritud. Jah, teatud ahelad on paika pandud, et mis hetkel on keskkonnaamet, kuidas päästeamet, mis hetkel vald peab tegutsema. Aga me nägime Hiiumaa pealt, et tegelikult lõpuks seda tegid vabatahtlikud Hiiumaa valla eestvedamisel. Keskkonnaamet on juba öelnud, et see võiks olla üks teema, millega tuleb väga aktiivselt tegeleda.

Lugesin ühest analüüsist, et kahte uut laeva oleks tarvis.

Reostustõrje tuleb ära lahendada. Eesti riiklikus laevastikus on üle 300 laeva. Võib-olla tuleks üle vaadata lihtsalt, kuidas me saaksime neid veel paremini ristkasutada, kuidas me saaksime teha nii, et ka täna reostustõrjevõimekuseta laevad oleks seda tulevikus vähemalt mingis osas. Siin tuleb terviklik analüüs teha.

Kalle Laanet põrgatas tagasi teie mõtte saada Saaremaale püsivalt kas Eesti kaitseväe või liitlaste üksused. Kas te proovite Hanno Pevkurile seal vajadust selgeks teha?

Me oleme vaadanud väga palju, mida teeb Gotland. Vaadates, kus me asume, vaadates, kui aktiivne on laevaliiklus ka Vene poolele kuuluvate laevade poolt, siis praegu me räägime ennekõike sellest kindlustunde loomisest Saaremaale. Saaremaa on strateegiliselt ülimalt tähtsa koha peal ja kõik see, mis toimub meie rannikuvetes, võiks olla veel ja veel paremini korraldatud.

Kes teil nüüd pühapäeviti Kärla kandis sauna kütab?

Juba tegelikult suve algusest läksin üle nii-öelda üle nädala rütmile, lihtsalt enam ei olnud aega. Aga tervise ja enda hea enesetunde jaoks ma loodan, et vähemalt üle kahe nädala ma saan seal käia ja siis ma kütan alati ise.