Kuidas on juhtunud, et me oleme taas samasuguses olukorras nagu 2007. aasta kevadtalvel? Enamik erakondi ja nende juhte andsid toona valimiste eel lubaduse Tõnismäe pronkssõdur ära viia. Paljud venekeelsed elanikud valmistusid samal ajal selle ära viimist takistama. Tulemuseks olid enneolematud rahutused. Mida on meil toonastest sündmustest õppida? 

Peamine õppetund on selles, et ebamugavate teemadega tuleb tegeleda rahulikul ajal, mitte alles siis, kui juba aknaklaase puruks pekstakse või kui ümberringi käib sõda.

Tegelikult oli meil 30 aastat aega, et punamonumentide küsimus ära lahendada: mõned muuseumisse, teised kalmistule, mõnele uued sildid, teised ära peita. Tegelikkuses pole viitsitud kolme kümnendiga neid isegi kokku lugeda!

Kui keegi ütleb, et monumendid on Eesti elu keskne teema, siis ta ajab udu. Siiani pole need kellelegi erilist huvi pakkunud.

See, et täna on õnnetust Narva tankist saanud Eesti elu võtmeküsimus, on omamoodi paradoks. Selle äkilise meelemuutuse tagant paistavad mulle meie tublide poliitikute trikitamised. Valimised on ju tulemas. Eks peale pronksiööd kerkisid teisaldamist pooldanud erakondade reitingud. Skeem lihtne - algul lood konflikti, hirmutad ja siis lahendad jõuliselt ära. 

Õhus on tõesti 2007. aastat. Hakkame parajasti ämbrisse astuma, vaatame, kuidas õnnestub.  

Olukord on pronkssõduri rahutustega võrreldes radikaalselt teistsugune. Punasammaste eemaldamisega ei tegeleta praegu ainult Eestis, vaid ka teistes Balti riikides ning Kesk-Euroopas laiemalt. Selle laine katalüsaator on olnud kaheldamatult Venemaa julm kallaletung Ukrainale. Ja teisaldamiseks on ju sobiv aeg, sest Venemaa ei jõua meiega tegeleda. 2007. aasta pronksirahutused ja nende hoidmine rahvusvahelises pildis oli Moskva aktiivne kätetöö.

Ega siis iga Ida-Euroopa emotsioonipuhanguga pea kaasa minema, lääne pool on rida riike, kus need monumendid kenasti seisavad ja keegi ei lähe nende pärast lolliks. Igat riiki tuleks eraldi vaadata. Meil on fookusesse tulnud Narva tank, me peaks läbi kaaluma tanki võimaliku eemaldamise plussid ja miinused.

Minu mulje on see, kui teisaldamine toimub, ja tõenäoliselt see toimub, siis mõningane kaklus tuleb niikuinii. Kujutlus, mis siin Eestis ringleb, et paari kuuga õnnestub Narvas kedagi Eesti ajaloo osas ümber veenda, see on enesepettus. Kähmlusest ei ole pääsu, on see mäsu linnatänaval, suured dramaatilised lillesülemid või kuskil pannakse midagi põlema, mis iganes. Emotsioonid on ju laes.

Kui nüüd hinna üle mõelda, siis iga asi toob kaasa võite ja kaotusi. Paljudel inimestel pärast tanki äraviimist enesetunne paraneb, tuntakse, et oleme peremehed omal maal. Tanki äravedamise plussid Ukraina sõjaga seoses on segased. Ukrainal ei ole sellest sooja ega külma, kus meil mingi mälestustank asub.

Samas mulle tundub, et neid, kelle hingeseisund paraneb, neid inimesi ei ole väga palju. Tegelikult pole see tank pikka aega kedagi seganud, on olnud selline emotsioonitu ollus Narva-Jõesuu tee ääres. Eesti inimene on oma olemuselt ratsionaalne ja ei ole emotsioonide pundar, nagu osa aktiviste meile räägivad, et öösel ei saa magada ja haavad on lahti kistud. Ka selline jutt on paras udu.

Kaotustest rääkides: Narva linnal ja tema demokraatlikult valitud volikogul väänatakse käed selja taha ja see jääb kauaks meelde. Ja eks tulevad taas Eesti maineprobleemid. Meedia puhub ju ka kõige väiksema kakluse suureks. CNN-i ja BBC ajakirjanikud tulevad taas Narva otsima putiniste ja vabastamist ootavaid venelasi. See kõik tuleb.

Tegemist on tasuta kaasandega õigel ajal tegemata jäänud tööle, kokkuvõttes on minu jaoks miinuseid rohkem kui plusse.

Mis siis praeguses olukorras teha? Narva volikogu keskfraktsiooni juht Tatjana Stolfat ütles eile ERR-ile, et kompromiss on selline, et tank jääb oma kohale ja jutul lõpp. Valitsus on sisulise teisaldamisotsuse teinud. Nüüd otsime dialoogi, kui kaua see dialoogi otsimine peaks kestma?

Ma arvan et ei ole vahet, kas teisaldada tank kiiresti või aeglaselt. Ning kas pidada läbirääkimisi või mitte, ma lihtsalt ei näe seda, et paljusid Narva elanikke on võimalik ümber veenda, et Eesti riik käitub targalt ja mõistlikult. Narva elanikud ei hakka selle peale plaksutama. Vastasseis on paratamatu.

Eesti avalikus ruumis ei ole teisaldamise plusside ja miinuste läbikaalumist ja arutelu. On nüri vastasseis. Uudistest jääb mulje, et Narva linnast ja selle elanikest on saanud Eesti riigi vaenlased, keda tuleb rasketehnikaga korrale kutsuda. No tere talv, nii totrat seisu pole Eestis ammu olnud, isegi enne valimisi. Ja seda teemal, mis ei ole sisuliselt kolmkümmend aastat kedagi kottinud. Kogu punamonumentide teema on tõusnud järsku ja ei tea kust.

Väita, et see on Ukraina sõja tulemus, pole minu arvates õige, rohkem paistab ikka valmiseelseid tõmblusi. Pole erilisi argumente kuidas see kõik võiks Ukrainat toetada, parandada meie siseelu või rahvusvahelisi positsioone. Puhas kohalik emotsioon.

Kes peaks neid plusse ja miinuseid kokku lööma?

Eks ikka otsustajad, s. o poliitikud. Minu arvates ongi see poliitikute ülesklopitud teema. No ei lähe tavalisele inimesele punamärgid suuremat korda, pole ju neid isegi üles loetud.

Tanki eemaldamise eestvõitleja tundub olevat meie välisminister Urmas Reinsalu, mis iseenesest on huvitav. Välisminister võiks ju aru saada, et kaklus NATO ja EL välispiiril ei tule Eestile kuidagi kasuks. Paratamatult süvendab see läänemaailmas niigi levinud hoiakuid – naljakad idaeurooplased, ka sõja ajal ei suuda omavahelist kodusõda vältida. Ju siis on sisepoliitiline häältesaak tähtsam kui välispoliitilised küsitavused.

Mina lükkaks kogu monumentide epopöa sõjajärgsele ajale. Ei usu ma seda poliitikute juttu, et kui kohe ei teisalda, läheb Eesti lõhki. Ma laseks professionaalidel - monumentide komisjonil - rahulikult oma tööd teha. Tänane "pea kuum ja ora kõhus" olukord ei anna häid tulemusi, pronkssõdur seda ju õpetas.

Samas, olles realist ja nähes otsustajate põlevaid silmi, siis viiakse see tank tõenäoliselt lähiajal ära. Arvaku Narva, mida tahab. Nii tugev veel Eesti ei ole, et teadlikult kaklusse mitte tormata. Eks siis tuleb oma kaklused ära kakelda.

Kas Eesti riigil on võimalik leida ja pakkuda nõukogude juurte ja arusaamadega inimestele midagi? Kõik narvakad pole ju putinistid...

Ega keskmist narvakat polegi olemas, erinevad ka nende vaated tankile.

Eakamatele narvakatele räägib tank nende noorusest ja suure sõja võitmisest. Nende jaoks ei ole tanki sõnum mitte, et "saime Eesti kätte", vaid "võitsime suure sõja". Siin on oluline vahe.

Samas - eakamate narvakate ja üldse eakamate vene inimeste maailmapildi muutmine on vist mõttetu pingutus, see asi on niivõrd paigas. Seda näitab ka suhtumine Ukraina sõtta. Eakamad tuleb lihtsalt rahule jätta ja neid mitte torkida, las nad elavad rahulikult oma mullis elupäevade lõpuni.

Lahendusi tuleb pakkuda narvakate nooremale põlvkonnale, leida jätkuvalt erinevaid liime, mis neid Eesti külge seoks.

Eesti riik pole Narva eestistamisega hakkama saanud. 90ndatel aastatel oli selline kujutlus, et Eesti elu läheb käima ja eestlaste osakaal linnas tõuseb ühe põlvkonnaga 10-15 protsendini. See olnuks tahtmise ja targema poliitika tulemusel ka võimalik. Täna on aga see protsent piinlikult väike.

Eelkõige vajame pikaajalist strateegiat kogu Ida-Virumaa paremaks liitmiseks ülejäänud Eestiga.

See juhtub siis, kui Eesti poliitikud ei karda enam Narvas käia. Täna kardavad. Ja eks siis narvakad põrnitsevad vastu. Selline vastasseis riigi sees ei ole tark ega kasulik. Ehk tasuks Narva kraanadega vallutamise asemel meie päris vaenlastega tegeleda. Ja mitte uusi juurde tekitada.