Karoliina Ainge: viisapiirangutega tõestaks Euroopa oma väärtusi
Nii Ukrainas toimuva sõja kui ka Vladimir Putini režiimi järgmised verised vallutused saab peatada vaid kardinaalsete muutustega Vene ühiskonnas. Turismiviisa keeld on vaid üks osa sellest, kuid Euroopa tõestaks sellega oma väärtusi, kirjutab Karoliina Ainge.
Eesti ja Soome peaministri väljakäidud idee lõpetada Euroopa Liidus venelastele turismiviisade väljastamine on saanud Kremlist väga valusat vastukaja. Isegi Venemaa suursaadik Tallinnas võttis vaevaks liberaalset Kaja Kallast natsiks kutsuda. Ilmselgelt oleme lõpuks leidnud sanktsiooni, mis päriselt Vene võimudele hirmu nahavahele toob.
Üks esimesi kogu Vene ühiskonda mõjutanud sanktsioonidest oli lennukeeld Euroopa Liitu. Selle tulemus oli aga see, et peamised legaalsed sisenemisteed on nüüd mööda maad. Venemaa jagab maismaapiiri Euroopa Liidu riikidest vaid Eesti, Läti ja Soomega (lisaks ka Kaliningradi piir Poola ja Leeduga). See tähendab, et venelaste liikumine EL-i toimub peamiselt läbi nende kolme riigi. Eesti on alati olnud piiririik, kuid uute sanktsioonide valguses sai see täiesti uue tähenduse.
Venemaal on aga leitud uusi põnevaid viise, kuidas lennukeelust hoolimata Euroopasse reisida. Peterburi reisibürood pakuvad näiteks pakettreise Helsingi lennujaamast, bussitransfeer marsruudil Peterburi-Vantaa hinna sees. Kui Vene kodanik siseneb Euroopa Liitu Schengeni viisaga, saavad nad automaatse õiguse reisida igasse liikmesriiki. Ju on Küprose rannas kokteile limpsides palju lihtsam unustada, mida su valitsus sinu nimel Ukrainas korda saadab.
Eesti sanktsioonipoliitika omab selget eesmärki: mõjutada kogu Venemaa käitumist. Selle osa on ka sanktsioonid, mis tabavad ühiskonda laiemalt. Kaja Kallase ja Sanna Marini viimaste kommentaaride valguses on aga pead tõstnud järjekordne seltskond sanktsioonivastaseid, kes arvavad, et sanktsioonidele peaks eelnema meelsuskontroll.
Euroopa peab aga ebamugavatele tõdedele otsa vaatama. Venemaa viimaste iseseisvate organisatsioonide seas on Levada Keskus, mis on korduvalt mõõtnud venelaste toetust sõjategevusele Ukrainas. Kui aprillis toetas sõda 74 protsenti küsitletutest, siis mai lõpuks oli see number kasvanud juba 77 protsendi peale. Vene ühiskond toetab selgelt ja veenvalt seda verist, agressiivset sõda Ukrainas.
Jah, Vladimir Putin on diktaator. Aga kas ta saaks Ukrainas mõrvata ja vägistada kui Vene ühiskonna enamus teda ei toetaks? Ilmselt mitte. Ja just siin peitub sõjategevuse lõpetamise võti. Vene ühiskond ja avalik arvamus peavad muutuma ning see muutus saab tulla vaid Venemaa seest. 30 aastat on püütud Venemaad demokraatia suunas nügida, kuid meie välised pingutused pole olnud viljakad.
Samuti levib viisakeelu vastaste seas arvamus, et just Euroopas saavad Vene turistid aru, mida tähendab demokraatia ja kuidas seda kodus rakendada. Sellise arvamusega me aga lihtsalt petame ennast.
Reaalne olukord on see, et Ukraina vanemad on sunnitud oma tagaaeda Vene sõdurite poolt surnuks pekstud lastele haudu kaevama. See õudus peab lõppema enne kui me Prantsuse Riviera demokratiseerivat jõudu arutada saame.
Lubades Venemaa elanikel segamatult jätkata oma senise eluga reedaksime kõik need vaprad ukrainlased, kes võitlevad praegu meie vabaduse, meie tuleviku eest rahulikus Euroopas. Nii selle sõja kui ka Putini režiimi järgmised verised vallutused saab peatada vaid kardinaalsete muutustega Vene ühiskonnas ning turismiviisa keeld on vaid üks osa sellest. Küll aga tõestaks Euroopa sellega oma väärtusi.
Euroopa eiras pikalt meie hoiatusi Venemaa kohta. Euroopa ignoreeris Ukrainat, kui ukrainlased abi küsisid. Loodame, et nüüd on nad oma vigadest õppinud ning seekord kuulatakse eesliinimaid. On aeg viisakeeluks.
Toimetaja: Kaupo Meiel