Eesti ja peaminister Kaja Kallas määravad praegu selle, millest Euroopa räägib. Aga Euroopa on selline nagu see alati on olnud: kobakas ja oma suuruse tõttu inertsjõu meelevallas. Nii leppisid EL-i välisministrid eelmisel nädalal kokku 2007. aasta viisakokkuleppe peatamises kuid turismiviisade väljastamise seiskamises üksmeelele jõuda ei suudetud.

Kui tahame säilitada oma juhtrolli, tuleb Eestil sellest mitte heituda ning liikuda edasi piirkondliku lahendusega, mis lõpuks ülejäänud Euroopa meile järgi lohistab. Eesti diplomaatia ei kaitseks siis ainult meid, vaid aitaks ka meie tuleviku eest võitlevaid ukrainlasi.

Eestis, Lätis ja Soomes elab kokku vähem kui kaheksa miljonit inimest. Me oleme väikesed riigid. Ometi toimub suur enamus piiriületusi just üle meie maismaapiiride Venemaaga. Mingil määral liigutakse ka Kaliningradist Poola ja Leetu või lennukiga läbi Türgi, kuid need arvud on eriti just Eesti ja Soome piiriületustega võrredes kaduvväikesed.

Pärast Vene lennuühenduste keelamist on meie piir muuhulgas Peterburi elanikele kõige lähemal. Viimase kuue kuu jooksul on kogu Euroopa Liitu sisenenud umbes miljon Vene passi omanikku ja suurem osa neist läbi Soome ja Eesti. Suvekuudel suurenes piiriületajate hulk veelgi.

Palju on räägitud õiglusest: mis õigusega tulevad Vene passiga inimesed siia suvitama ja ostlema, kui nende nimel korraldatakse samal ajal Ukrainas veresauna. Kuid piiriületusega seostub ka oluline praktiline koorem. Kui eetika, moraalsuse ja sanktsiooniloogikaga seotud argumendid meie liitlasi Prantsusmaal ja Saksamaal mõjutada ei suutnud, räägime siis bürokraatlikust igapäevaelust riikides, millel on maismaapiir Venemaaga.

Sõjaga seoses ei tohi Venemaale viia teatud luksuskaupu või nn kahesuguse kasutusega kaupu ja tehnoloogiaid, mida saab kasutada repressioonideks või sõjategevuses.

Kes kõiki piiriületajaid kontrollima peab? Meie oma piirivalvurid. Samuti lasub neil kohustus kontrollida sisenejate viisasid: Schengeni viisaga kehtib reegel, et see tuleb omandada riigist, mis on peamiseks sihtkohaks.

Soomest on teada juhtumeid, et Vene passi omanikud teevad fiktiivse hotellibroneeringu Soomes ja tegelikult kasutavad riiki ikkagi vaid transiidiks. Sellisele skeemi peaksid meie piirivalvurid kuidagi jälile saama. Piiril tuleb välja selgitada ka inimese taust, anda hinnang võimaliku julgeolekuohu kohta, täita humanitaarkohustusi jne. Euroopa Liit on otsustanud kogu selle koorma Eesti, Soome ja meie naabrite kaela lükata.

Schengeni lepe lubab avaliku korra ja julgeoleku kaitseks piiriületusi keelata. Olukorras, kus Vene riik ähvardab meid muuhulgas sarnase keemiarünnakuga, kui nende "turistid" Inglismaal Salisbury's korraldasid, ei oleks seda just keeruline põhjendada. Meie selge huvi on teha seda koos Soome, Läti, Leedu ja Poolaga. Meie oleme Euroopa eesliin, meie ametnikud peavad kontrollima sanktsioonipoliitika täitmist, meie julgeolekujõud peavad suutma kontrollida kõiki sisenejaid, meie peame muretsema Euroopa julgeoleku pärast. See on meie ühine mure.

Meil on täiesti mõistlik eeldada teistelt EL-i liikmesriikidelt solidaarsust, kuid varem või hiljem (ilmselt pigem varem) saabub hetk, mil piiririigid peavad ennast kehtestama. Balti riigid ja Poola on korduvalt tõestanud, et meie riskihinnangud Venemaa osas on oluliselt täpsemad kui meie partneritel läänes. Soome peaminister Sanna Marin juba tunnistas, et meid oleks pidanud rohkem kuulda võtma. Ja õigus on meil ka nüüd.

Turismiviisade keelamine on vajalik julgeoleku tagamiseks, surve vähendamiseks meie piiridele, Vene ühiskonna avaliku arvamuse mõjutamiseks ja – ehk kõige olulisemalt – meie väärtuste kaitseks. Kui Euroopal läheb jälle natuke liiga kaua, et sellest aru saada, ei saa me üllatuda. Küll saame aga tegutseda.