856 000 Vene kodanikku on Frontexi andmetel alates sõja algusest maismaapiiri ületades Euroopa Liitu sisenenud. Enamus Venemaa-Euroopa Liidu piiri ületades, kuid Euroopasse reisitakse ka läbi Valgevene. Lisaks idapiirile saavad Vene kodanikud Euroopa Liitu reisida läbi Türgi, Serbia ja paari teiste riigi lennuliine kasutades.

Kogu suve jooksul on Euroopasse reisivate Vene kodanike arv kasvanud, augusti esimesel nädalal sisenes maismaapiiri ületades üle 70 000 Venemaa kodaniku. Peamiselt tullakse läbi Soome (268 500 inimest) ja Eesti (249 600 inimest).

Euroopa Liitu tulijate hulgas on nii siin alalist elamisluba omavaid vene kodanikke kui topeltkodakondsusega inimesi, peamiselt siiski pika- ja lühiajalise viisaga Euroopasse reisijaid. Autoga, bussiga ja rongiga tullakse Eesti, Soome, Lätti, Leetu, Poola ja lennatakse edasi Euroopa kuurortidesse.

Moraalselt ei ole see õige ja Vene kodanike Euroopa Liitu sisenemise piiramine on Vene poliitikute reaktsioone jälgides kahtlemata samm, mis sanktsioonina mõjuks.

Euroopa Liidu pädevust arvestades ei ole üleeuroopalist Vene kodanike EL-i mitte lubamise otsust lihtne teha, kuid kindlasti mitte ka võimatu. Otsuse tegemisel tuleb arvestada Schengeni ala põhimõtetega.

Schengeni ala luues tahtsid riigid osa saada EL-i vaba liikumise hüvedest, otsustamise pädevust keegi ära anda ei soovinud. Nii otsustavadki Euroopa riigid ise, kas ja kellele nad Schengeni viisasid väljastavad, kuid liikuda saab nendega kogu Schengeni vaba liikumise alal.

Schengeni välispiiri valvav riik peab EL-i viisadega sisenejad sisse laskma. Nii võib Eesti lõpetada Vene kodanikele viisade andmise ja keelata Eesti väljastatud viisadega riiki sisenemise, kuid näiteks Saksamaa poolt antud viisadega tulijad peame me ikka üle piiri lubama.

Riigid võivad ajutiselt kas julgeoleku või rahva tervise kaalutlustel oma piiri konkreetsete kolmandate riikide kodanikele ja nagu koroonaajal nägime ka teiste EL-i riikide kodanikele sulgeda. Aga see on riigi, mitte üleeuroopaline, otsus. Kogu Euroopa Liitu sisenemise piiramine eeldab Euroopa Liidu riigijuhtide üksmeelset põhimõttelist otsust, mille iga riik iseseisvalt ellu viib ja mille täitmist jälgib Euroopa Komisjon.

Sisuliselt on võimalusi kaks.

Esiteks, Vene kodanikele viisade väljastamise lõpetamine. See piiraks Vene kodanike Euroopa Liitu sisenemist, kuid mõju oleks pigem pikaajaline, sest paljudel Vene kodanikel on pikaajalised Schengeni viisad. See otsus eeldaks poliitilist kokkulepet, mida siis iga riik ellu viiks.

Teiseks võimaluseks ongi viisaomanike sisenemise keelamine julgeoleku kaalutlustel. Ka see on formaalselt iga riigi otsus. Samamoodi toimis süsteem koroonaajal, kui Euroopa Komisjon tegi ettepaneku nimekirja osas, millistest kolmandatest riikidest on turvaline Euroopasse tulla. Riigid leppisid selles nimekirjas kokku ja hakkasid seda ühiselt rakendama.

Eesti, Läti, Leedu, Poola ja Tšehhi on lõpetanud Vene kodanikele viisade andmise. Eesti on otsustanud keelata Eesti väljastatud viisaga riiki sisenemise. See piirab Euroopasse tulevate Vene kodanike arvu kasvu aga võimaldab siiski sadadel tuhandetel vene kodanikel EL-i reisida, sest teised riigid väljastavad viisasid jätkuvalt ja ei keela ka riiki sisenemist. Sanktsioonina toimiks üleeuroopaline sisenemise keeld, mille kehtestamist soovivad lisaks Eestile Soome, Läti ja Tšehhi.

Suurt positiivset vastukaja meie üleskutse seni teiste Euroopa riikide hulgas leidnud ei ole. Osa vastuargumente tõukuvad Kesk-Euroopa laiematest isikuvabaduste ja vabale liikumise põhimõtetest, osa on konkreetsemad. Ükski neist ei ole pärast Venemaa algatatud sõda Ukrainas enam päriselt oluline, sest praegune olukord on hoopis teistsugune.

Üks peamisi vastuargumente on, et ühe grupi kuritegude eest ei saa karistada kogu rahvust või riigi elanikkonda. Öeldakse ka, et lauskeeld muudab mõttetuks konkreetsete isikute vastu kehtestatud sanktsioonid ja sisenemiskeelud.

Ühtpidi on see tõesti nii. Kuid praegune olukord näitab sedagi, et Euroopa ei suuda mitte kunagi ühekaupa kindlaks teha kõiki Venemaa poliitikute, tippametnike, sõjaväelaste hõimlasi, lapsi ja armukesi. Ning neid siis sisenemiskeelu nimekirja panna. Nii ongi paratamatu laiem sisenemise keeld.

Euroopa aruteludes meenutatakse, et EL kritiseeris teravalt USA presidendi Donald Trumpi otsust keelata iraanlaste, süürlaste ja liibüalaste riiki sisenemine. Neid otsuseid ei saa muidugi kuidagi võrrelda, Trumpi puhul puudutas see peamiselt sõja eest põgenejaid, mitte teise riigi vastu sõda alustanud riigi kodanikke.

Ka laiem kõigi kodanike mittekaristamise loogika Venemaa puhul ei toimi. Venemaa on pärast Teise maailmasõja lõppu esimene Euroopa riigi vastu avalikult sõtta läinud riik. Küsitluste järgi toetab enamus Venemaa kodanikke Vladimir Putini sõda.

Konkreetsemad vastuargumendid on seotud kartusega, et sisenemise keeld toob kaasa perede lahutamise ja muudab Euroopasse sisenemise võimatuks ka Venemaa dissidentidele. See on pigem ettekääne, sest viisade tüüpe on erinevaid ja sisenemiskeelu alla käivaid gruppe saab võrdlemisi täpselt piiritleda.

Euroopa Liidu praegune eesistujariik Tšehhi on lubanud, et sisenemiskeeldu arutatakse 31. augustil toimuval mitteametlikul välisministrite kohtumisel. Vaadates Euroopas toimuvat arutelu ei ole Vene kodanike EL-i sisenemise piiramine võimatu, kuid see otsus peab olema hästi sihistatud.

Reaalne ja ka vajalik on peatada Vene turistide Euroopasse tulek. Üksikute riikide otsused viisade väljastamise lõpetamiseks ja sisenemise keelamiseks ei ole küll nii mõjusad kui üleeuroopalised, aga Eesti huvides on kahtlemata proovida veenda nii paljusid riike kui võimalik. Mida rohkem on augusti lõpuks sisenemiskeeldu juba rakendavaid riike, seda tõenäolisem on ka kõikide riikide ühine otsus.

Keit Kasemets on politoloog ja töötas aastatel 2016–2022 Euroopa Komisjoni Eesti esinduse juhina.