Millised on need meeleolud, mis Narva linnas nii teid ümbritsevaid isikuid kui ka tee peal kohatud inimesi praegu valitsevad?

Eks Narvas nagu ka ülejäänud Eestis ole tegemist ilusa suvehommikuga ja tänu teetõketele liiguvad inimesed teisi teid pidi. Aga siin linnavalitsuses istuvad kolleegid kõik kolm korda suuremate silmadega kui mina. Eks tegemist ole sellise päevaga, mille järel tuleb avada Narva linna ajaloos, linna elus uus lehekülg. Ma kohtusin politsei- ja piirivalveameti esindajaga, kes vormistab dokumenti vastavalt korrakaitseseadusele vallasasja hoiule võtmise kohta. Vallasasi on siis tank T-34, mis kuulub Narva linnale.

Kas pigem valitseb linnas nõutus, küsitakse, mis toimub või avaldatakse nördimust?

Jah, arusaamatust on palju, et miks seda meiega tehakse, miks seda praegu tehakse. Seda olen ka mina ise küsinud, et kas see on õige hetk. Aga ega sellisteks asjadeks õiget hetke ole, nagu me teame. Praegu on politsei- ja piirivalveamet koos oma partneritega alustanud tegevust. Pressikonverentsil nimetati kokku Narvas ja Narva-Jõesuus seitset mälestusmärki, nii et see ei piirdu ainult tankiga. Seetõttu arusaadavalt kestab see ettevõtmine linnas täna tunde.

Mis tähendab seda, et ennekõike puutuvad Narva inimesed praegu Narvas toimuvaga kokku niipidi, et paljudesse kohtadesse lihtsalt ei saa minna, liiklus on häiritud, paljudes piirkondades suletud. Kasvõi seesama Peetri plats, mis on ju tegelikult keskne Narva koht, sinna praegu ei pääse.

Pääseb küll, ma ise tulin praegu Peetri platsilt, siin ei ole mingit tegevust. Politsei kinnitusel oli hommikul, kui nad kohale jõudsid, tanki juures rahulik, inimesed lahkusid rahulikult. Tee on pikalt piiratud, nii et selles mõttes mälestusmärkide ümberpaigutamise juures praegu sellist füüsilist ohtu Narva inimestele ei ole.

Eks inimesed nüüd vaikselt ärkavad ja püüavad kuidagi ennast selle teemaga suhestada.

Esimesed signaalid, mis on tulnud, on, et riik tuleb anda kohtusse. Seda on teatanud Narva opositsiooniliidrid.

Nii et tuleb palav päev ja kindlasti mitte ainult tänane. Mina soovin kõigile narvalastele rahu, kainet meelt, arusaamist, et tänasele järgneb homne, ja kutsun üles käituma nii, et ei oleks pärast häbi nende augustipäevade pärast, mis Narvat väga tugevasti muudavad. Mina luban jätkata kõikide narvalaste linnapeana ja saan aru inimeste väga erinevatest tunnetest, lihtsalt saan aru.

Ehk siis opositsiooni esindajad on teile helistanud ja nõutakse, et linn peab nüüd asuma tegutsema, et see tank tuleks saada Narva omandisse tagasi? Kas plaanitakse kokku kutsuda volikogu, nõutakse, et linnavalitsus peaks eriistungeid? Mis poliitilises mõttes Narvas toimub?

Poliitilises mõttes andis eile opositsioon sisse peale volikogu istungit uue dokumendi, mille esimene punkt oli see, et tank peab jääma ajutiselt oma asukohale, kuni linnavalitsus leiab talle uue asukoha. Sellise avalduse on eile opositsioon sisse andnud. Järgmine korraline volikogu istung 25. augustil. Ei ole põhjust kahelda, et sellel istungil neid teemasid käsitletakse. Kell kümme kohtuvad koalitsioonisaadikud. Ma võtan ise ühendust opositsiooniliidritega et arutada, mis edasi saab. Küll olin ma eile ausalt öeldes päris ehmunud, kui opositsiooniliidrid kasutasid tanki kohta pressikonverentsil sõnu nagu "tükk rauda", "ese, millel on linna bilansis null eurot väärtust".

Tegelikult on meil väärtuskonflikt, meil on kõige karmim konflikt, mis saab maailmas olla. Meil on erinev arusaamine sellest, kuidas Teine maailmasõda lõppes. Kas see oli fašismi lõpp? Oli see fašismi lõpp ja okupatsiooni algus? Oli see okupatsiooni algus? Me jääme siin igavesti Eestis eri meelt kahjuks.

Meie kohalikel venelastel on praegu väga tugev identiteedimure. Venelased, kes elasid ju mitu aastakümmet öeldes, et nad armastavad Eestit ja tihti veel, et "ma olen Eestis sündinud, see on minu kodu, mul teist kodumaad ei ole". Aga ometi oli teisel pool piiri üks kangelane nimega Putin. Aga nüüd on küsimus, kas Putin on kangelane, ja paljud inimesed saavad sisemuses aru, et ei ole. Aga seda on väga valus tunnistada. Ja Eesti riigi ja elanike väljakutse on nüüd aru saada nendest inimestest.

Me peame pakkuma midagi asemele, me võtame praegu ära. Mida me asemele pakume? Mis on see ühine osa, kuidas me edasi läheme? Nüüd me ei tohi neid lüüa saanud inimesi, hingehaavaga inimesi maha jätta.

Kas need volikogu liikmed, kes esmaspäeval ei soovinud tanki eemaldamisega seotud volikogu päevakorra punkti arutada, kas nad siiralt arvasid seda, et nad võidavad aega ja saavad endale sobivama lahenduse? Või tegelikult loodetigi, et tuleb riik, tegutseb, meie käed jäävad puhtaks, meie saame oma valijatele sirge näoga tänaval vastu jalutada ja öelda neile, et meie pole seotud?

Siin on tähtis, et iga volikogu liige ütleks ise, mida ta eile tundis. Mina kuulsin ja nägin eile väga erinevaid emotsioone. Küsimus oli selles, et kui peaministrile tegid erinevad poliitilised jõud ühise pöördumise, siis oli selle mõte just ju ühiselt võtta vastu otsus, et meie vara ehk tank jääb Narva, kõrvalisse kohta, mis eilseks oli ka leitud tööstuspargi alale, niikaua kui me otsustame oma mälestusmärkide saatuse. Narva volikogu ja Narva poliitikud vähemalt püüdsid leida ühist keelt, mis on siiski parem kui mitte midagi.

Kas te ise usute siiani, et Narva enda tegutsemine oleks olnud arukam? Või vaadates praegu seda, millised jõud on riik suutnud Narva ja Narva ümbrusesse tuua, kuidas süstemaatiliselt lähenetakse, siis võib-olla riigi käitumine ongi jõulisem ja kiirem või see ei ole jõu ja kiiruse küsimus?

Jõulisem ja kiirem on riigi käitumine päris kindlasti. Siin ei ole midagi vaieldagi. Aga selge, et see, mida mina vaimusilmas ette nägin, oleks olnud keerulisem, pikem, palju vaidlusi tekitanud, aga kaasanud kohalikke inimesi, võimaldanud ühiselt edasi liikuda. Võib-olla Eesti silmad on praegu suunatud sellele, et kes kellele täna Narvas pasunasse annab. Aga Narva proua 60 pluss ei lähe ühtegi akent sisse lööma. Kui on mingeid rahutusi, siis võimalik, et õhtul. Sinna pole mitte midagi teha. Aga küsimus on selles, kuidas me elame edasi. Mis me teeme homme? Mis me teeme ülehomme? Kui palju sellest on depressiooni, valu? Kui palju on selles pettumust Eesti riigis, valitsuses?

Ma olen elanud Narvas 23 aastat ja ma võin öelda, et mul on enne seda pühapäeva olnud vaid üks konflikt rahvuse pinnalt. Aga pühapäeval, kui mina ütlesin tänaval inimesele "tere", vastas ta mulle "head aega". Ja see tegi mulle väga-väga haiget.

Teid kuulates ma saan aru, et Narva seisukohast pole oluline see, mis saab täna õhtul või ööl vastu homset, vaid see, mis toimub inimeste peades ja südametes järgmise aasta-kahe jooksul.

Jah, see on palju määravam. Selle eest, mis toimub täna, homme, vastutab politsei- ja piirivalveamet. Soovin jõudu inimestele, kes konkreetselt praegu mälestusmärkidega tegelevad. Loodan, et ei kannata Narva inimesed ega konkreetses tegevuses osalejad. Mina olen enda jaoks keeranud selles raamatus järgmise lehe.

Kui praegused teated Narvast ütlevad, et olukord on rahulik, siis mis teie tunnetus ütleb, mis saab edasi? Te tunnete väga paljusid Narva inimesi isiklikult ning tõenäoliselt olete te neid kõige suuremaid muretsejaid viimastel nädalatel väga palju kohanud. Kas kõik jääbki rahulikuks või see pahameel kusagil leiab oma väljundi?

Ma arvan, et järgmistel kohtumistel on palju tumepunaseid nägusid ja kurje sõnu. Ka sõna on relv. Ma arvan, et eelkõige kasutatakse järgmistel päevadel, nädalatel ja kuudel sõna kui relva. Aga tuleb ka aru saada, et sellel ajal on tänased otsustajad Tallinnas ja kohalik võim on kohal ja peab inimestega hakkama saama. Nii et järgmistel kuudel on ilmselt minul kümneid ja kümneid kohtumisi.

Valitsuse pressikonverentsil nii siseminister Lauri Läänemets kui ka peaminister Kaja Kallas rõhusid ohuhinnangutele, mis puudutavad avaliku korra tagamist. Kui suur teile teadaolevalt see inimeste ring, kes soovivad Narvas pingeid eskaleerida?

Mina ei ole ohuhinnanguid näinud, kuid sellist tugevat ohtu või üleskeeratud meeleolu linnas ei ole suures mahus olnud. Võib-olla on jäänud inimestele mulje, et tanki ümber on kogunenud tuhanded inimesed. Ei ole. Maksimaalselt on tanki juures olnud 150 inimest ühel ajal. Inimesed tulid, läksid ja kõik said aru, et tank kohale ju ei jää. Tank nägi eile õhtul välja nagu nagu 9. mai pluss. Nii palju lilli ja küünlaid. Muidugi ei saa alahinnata naaberriigi tegevust ja võimalikke provokatsioone. Küsimus lahendada tankiga oleks tulnud nii ehk naa. Kas seda oleks võinud lahendada rahumeelsemalt, vähem haava tekitades? Minu meelest jah. Aga kuna minu riik on otsustanud, jääb minul üle seda aktsepteerida.