Andres Põder: mis tuleb punamonumentide asemele?

Punamonumentide likvideerimine peaks meid panema küsima, kuidas suhtume ise oma rahvuslikesse mälestusmärkidesse. Leidkem aega, põhjust ja pühendumust, et sambasõja asemele asuks sambakultuur, kirjutab Andres Põder.
Valitsus väärib kahtlemata tunnustust otsustava tegutsemise eest Narva tanki ja teiste punamonumentide eemaldamisel. Kui eelmisel kümnendil kõlas veel arvamusi, et mälestusmärkidega ei sõdita, siis nüüdseks on selge nende oluline roll infosõjas, inimeste meelsuse ja identiteedi kujundamisel.
Muidugi tahaksin näha aega ja vaimukultuuri, kus ka vaenulikke sümboleid võiks käsitleda artefaktina, mis möödunut meenutades meid targemaks teeks. Samal ajal näeme, kuidas lastakse õhku tuhandeaastaseid templeid ja kistakse alustelt Kolumbuse kujusid, sest neis nähakse praegusegi ebaõigluse ja võõrvõimu kehastust. Leppimise ja mõistmiseni on inimkonnal veel pikk tee.
Millegi likvideerimisega kaasneb ometi küsimus, mis tuleb asemele. Selle küsimuse on esitanud ka Narva linnapea Katri Raik. "Ei saa koguaeg ära võtta, tuleb ka asemele anda," ütles Raik. Mõistagi ei arva ma, et inimesed, kes viisid lilli linna vallutamist tähistava tanki juurde, hakkaksid neid nüüd kohe viima Sinimägede memoriaalile. Millised on aga võimalikud eestimeelsed alternatiivid?
Punamonumentide likvideerimine peaks meid panema küsima, kuidas suhtume ise oma rahvuslikesse mälestusmärkidesse. Kahjuks olen mööda Eestimaad ringi sõites kohanud mitmeid lagunevaid ja hooletusse jäetud Vabadussõja monumente. Vaid paaril korral aastas koguneb seal rühmake kutsutuid ja seatuid. Unustamine on tõhusamgi kui likvideerimine.
Mis innustaks nende juurde tulema nii vanakesi, koolilapsi kui ka muulasi? Kus ja kuidas saaks igaüks väljendada austust meie riigile ja selle rajajatele, ohvrivalmidusele ja armastusele?
Millal kuhjub sarnaselt pronkssõduriga lillesülemitesse Vabadussõja võidusammas? Tõsi, selle loomine ei läinud ladusalt ning teatavasti on iga töö kritiseeritav. Pole kahtlust, et halvustavat suhtumist on võimendanud ja tagant tõuganud ka siinne Kremli agentuur, et diskrediteerida Venemaa üle saavutatud võidu monumenti niipalju kui võimalik. Nüüd on ammugi aeg suhtumist muuta ja näha selles rahvusliku uhkuse ja ühtsuse väljendust.
Usun, et teisemeelseid aitab veenda ka see, kui me ise oma ajaloost, kangelastest ja mälestusmärkidest hoolime, kui ei rohtu tee paikadesse, mis on meie usu, vabaduse ja iseseisvuse sümboliks. Leidkem aega, põhjust ja pühendumust, et sambasõja asemele asuks sambakultuur.
Toimetaja: Kaupo Meiel