Martin Mölder: poliitikud stardipakkudel
Riigikogu valimised lähenevad ja Martin Mölder analüüsib Vikerraadio päevakommentaaris, kuidas poliitikud end valimiste eel stardipakkudele seavad.
Poliitikahuvilistel on alates eelmistest riigikogu valimistest olnud mitmes mõttes hea aeg. Nii palju informatsiooni meie valijaskonna arvamuste kohta poliitilistel teemadel pole ühegi teise valimistsükli jooksul ringi liikunud.
Oluline osa sellest on olnud erakondade toetusnumbrid. Norstat ja Ühiskonnauuringute instituut on pakkunud meile iganädalaselt erakondade toetusreitinguid. Sellele lisaks on Turu-uuringute AS ja EMOR tulnud välja igakuiste toetusprotsentidega. Nii põhjalikku ülevaadet erakondade positsioonidest valimiste vahelisel ajal pole meil varem kunagi olnud.
Kuid see, mis loeb märtsi alguses aastal 2023, selgitatakse välja alles järgmiste kuude jooksul. Hetkel on oluline lihtsalt meeles pidada, kuidas erakondade positsioonid väga üldisel tasandil on muutunud. See aitab ka mõista, mis on kaalul eesootavatel kampaaniakuudel.
Reformierakonna liidripositsioon on hetkel suurem, kui oli nende edumaa 2019. aasta valimistel. Kuid suur osa sellest edumaast ja võib-olla rohkemgi veel on neile sülle kukkunud kingitus. Opositsioonierakonnana hoiti oma toetust üleval, sest teatud valijakihtides oli vastumeelsus EKRE-t sisaldavale valitsusele eriti terav. Kuid kui endal tuli keerulistes oludes valitsema hakata, kukkus see toetus kiiresti kokku. Praegune edumaa on Venemaa-Ukraina sõja kingitus. See võib kergesti kaduda.
Kohad on vahetanud Keskerakond ja EKRE. Olles eelmisel sügisel korraks kõige populaarsem erakond Eestis on rahvuskonservatiivid ennast kindlalt sisse seadnud kui teine kõige suurem erakond. Samal ajal on Keskerakonna read muuhulgas ka oma tuumikvalijate hulgas alates Kaja Kallase esimese valitsuse ametisse astumisest järjepidevalt vähenenud. Hetkel ei ole märke sellest, et EKRE toetus langema või Keskerakonna oma tõusma hakkaks.
Ülejäänud kolme konkurentsivõimelise erakonna osas on võrreldes eelmiste valimistega kõige olulisemaks muutuseks see, et Eesti 200 on ennast tõstnud üle valimiskünnise. Ja et Isamaa ning sotsiaaldemokraadid on võrreldes eelmiste valimiste tulemusega natuke nõrgemas positsioonis.
Eesti 200 vahepealsed toetustõusud pigem näitavad lihtsalt seda, kuidas emotsioonid ja tuhin võivad reitingutes lainetada. Ning kuigi Isamaa ja tegelikult ka sotsid käisid vahepeal ära valimiskünnise piirimail, näitavad nad mõlemad hetkel üpriski kindlat stardipositsiooni.
Konkurentsitelgi algavas valimisvõitluses saab erakondade vahel olema mitu. Väga tihe rebimine ootab ees pigem parempoolses, sotsiaalliberaalses sektoris. Seal hakkavad samade valijate pärast konkureerima Reformierakond, Eesti 200 ja Parempoolsed. Nende kolme vahele mahub ka sotsiaalteemadel sotsiaaldemokraatlik erakond.
Kahe väiksema erakonna, Eesti 200 ja praegu veel praktiliselt ilma toetuseta Parempoolsete, saatus sõltub selest, kui heas positsioonis on oravad. Kui neil läheb hästi, siis muutub valimisvõitlus Eesti 200 ja eriti Parempoolsete jaoks väga keeruliseks. Kui aga valitsuse eesotsas eksitakse, siis on ilmselt teatud osa oravate praegustest toetajatest valmis kahe väiksema erakonna selja taha liikuma.
Kusjuures oravate päästjaks siin võivad osutuda Isamaa ja sotsiaaldemokraadid. Eelmisel talvel ei saanud Reformierakond valijate silmis sisepoliitiliste probleemidega hakkama ning nende toetus langes 20 protsendini. Kui need kaks oravate valitsuspartnerit suudavad selle talve sisepoliitilised probleemid rahuldavalt lahendada, siis pääseb ilmselt ka Reformierakond terve nahaga. Kuid alati on ka neid valijaid, keda tõmbab lihtsalt uudsus. Selle konkurentsikolmnurga – Reformierakond, Eesti 200 ja Parempoolsed – üks tulemus võib olla seegi, et Parempoolsed ja Eesti 200 konkureerivad üksteist riigikogu ukse taha.
Teine konkurentsitelg on Keskerakond ja EKRE. Mõlemad on erakonnad, mis Eesti valijate hulgas esindavad neid, kes ühel või teisel viisil on maha või ilma jäänud. Nad peavad omavahel valijatele tõestama, kumb on tugevam vastukaal sotsiaalliberaalsetele erakondadele. Ning selles on ilmselt kerge eelis EKRE-l. Nende positsioon on hetkel tugevam.
EKRE toetus on olnud pikas plaanis kasvutrendis. Nad on mingis mõttes paljude valijate jaoks ennast juba tõestanud kui ühiskondlike probleeme jõuliselt artikuleeriv erakond. Ning majanduskriisi ja Venemaa-Ukraina sõja tingimustes on neil mõnevõrra lihtsam piiritleda probleeme ja lahendusi, milles nii sotsiaalliberaalsed erakonnad kui ka Keskerakond on nõrgad.
Kolmas ja mõnevõrra väiksem konkurentsitelg jookseb läbi Isamaa ja EKRE vahelt. Mõlemad apelleerivad sotsiaalkonservatiivsetele valijatele. EKRE retoorika reisib sageli territooriumile, mis ei ole Isamaa poliitikute ja valijate jaoks vastuvõetav. Ning paljude EKRE toetajate jaoks ei ole Isamaa ilmselt piisavalt jõuline, piisavalt rahvuslik.
Samal ajal on Isamaa tugevus kindlasti see, et nad on näidanud ennast kui kõigile sobiv kindlameelne koalitsioonipartner. Isamaale on avatud palju enam koalitsioonikombinatsioone kui EKRE-le. Keegi ei ole Isamaad välistanud. Seega on ka Isamaal suurem potentsiaal teatud tingimustel mõjutada Eesti poliitikat. Nad peavad valijaid veenma selles, et termin "rahvuskonservatiivne" ei tähenda ainult EKRE-t või EKRE stiilis poliitikat.
Viimaks ei tasu ära unustada ühte konfliktimõõdet, mis kerkis esile enne eelmisi valimisi ja mis kerkib ilmselt esile ka nüüd. See on konflikt EKRE ning Reformierakonna ja viimase potentsiaalsete liitlaste vahel.
See konflikt on pigem poliittehnoloogiline kui ideoloogiline ja seisneb järgnevas. Kui kõige suuremal erakonnal süsteemis õnnestub oma peamine konkurent valitsuse moodustamise protsessist kõigi jaoks välistada, annaks see kõige suuremale erakonnale sisuliselt piiramatu võimu süsteemis. Väga raske oleks siis leida selliseid koalitsioonikombinatsioone, milles tema ei oleks kesksel kohal. Seetõttu näeme ka selles valimiskampaanias ilmselt katset EKRE-t üleüldiselt koalitsioonikõlbmatuks tunnistada.
Poliitsügis tuleb pingetest pinev.
Kõiki Vikerraadio päevakommentaare on võimalik kuulata Vikerraadio päevakommentaaride lehelt.
ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil arvamus@err.ee. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel.
Toimetaja: Kaupo Meiel