Õppeaasta algus on oma olemuselt alati olnud positiivselt tulevikku vaatav aeg. See on uue alguse aeg. Uus algus on see ka tänavu ja seetõttu laenan alustuseks sõnad Prantsusmaa presidendilt Emmanuel Macronilt, kes alustas üht hiljutist kõnet sõnadega: "külluse aeg on lõppenud".

Küllus tähendab iga inimese või ühiskonna jaoks veidi erinevat asja. Külluse lõpu põhjused on aga samad.

Eestis ei ole me erinevalt prantslastest tohutut küllust kogenud. Me saabusime tarbimispeole siis, kui see hakkas lõppema: vaagnatel veel viimane heeringas ja natuke kartuleid, siin ja seal veidi salatit ja muid delikatesse. Pudelite põhjades veel küll lonks veini, kuid selleks, et klaas päris täis saada, tuli punane ja valge kokku valada ja rosé teha. Suurema nälja saime kustutatud, aga midagi pikemaks kõrvale panna just polnud. Samas on meil parem elu kui nendel, kes laua all sinna pudenevaid palukesi siiani ootavad.

Nüüd on peo arve laekunud ja meilt oodatakse maksmist koos teiste pidutsejatega. Arve saab olema suur ja jagatakse võrdselt hoolimata sellest, kes kui kaua peol viibis ja kui palju head ja paremat sai.

Oleme inimkonnana elanud juba alates 1970. aastatest üle oma võimete ning suudame kulutada aastaks ette nähtud loodusressursid juba juulikuus. Eesti on selles kurvas edetabelis maailmas kaheksandal kohal. Sellel aastal ammendasime oma aastavarud juba märtsi keskpaigas. Maailma viie rikkama riigi hulka pole jõudnud, küll aga kaheksa saastavama ning Euroopas olema suisa teisel kohal.

Selles reaalsuses ellu jäämiseks on vältimatult oluline roll haridusel. Ülikooli ainus eesmärk saab olla maailma ja elu paremaks muutmine. Tulles aga kurva tegelikkuse juurde, peab selle veidi ümber mõtestama, sest tavatähenduses "paremaks" (majanduskasv, suuremad palgad ja rohkem asju) ei ole meil enam muuta midagi.

On aeg asuda maailma päästma läbi kohanemise toetamise ning ise õppida ja teistele õpetada muutustega toimetulekut ja vähemaga hakkamasaamist. Ühesõnaga on aeg valida tasaarengu (i.k degrowth) tee – kestlikult kahanev ja ökosüsteeme taastav majandusmudel.

Seejuures on vältimatult oluline, et kõrgkoolid ei oleks eeskujud ainult sõnades, vaid ka tegudes, et ülikool paistaks välja selline, nagu me tulevikumaailma sooviks näha. Siin on meil ära teha suur töö: muutuda ise ja muuta seeläbi ülikooli ning seda mitte viie või kümne aasta perspektiivis kusagil arengukavade hallide ja tolmuste koridoride lõpus, vaid nüüd ja kohe.

Tõsi, ajad on niigi rasked ja eelarve on miinuses, kuid kui me juba niikuinii püksirihma pingutama, siis teeme seda vähemalt õige asja nimel.

On kurb ja piinlik, kui tudengid on teadlikumad ning avarama maailmapildiga, kui neid õpetav asutus. Lõppkokkuvõttes peegeldub see ju kõik edasi kooli ja ka nendele esimesse klassi astunud õpilastele, keda õpetavad siin majas õppinud inimesed.

Lõpetuseks veel üks kurvapoolne mõte koju kaasa võtmiseks. Mida iganes me suudame või ei suuda lähiaastatel teha oma keskkonnamahukuse ja süsinikuheitme vähendamiseks, siis suure tõenäosusega nii meie kui ka me laste elu see kuidagi lihtsamaks ei tee.

Juba alanud protsessid on sellise intertsi ja viibeajaga, et meil jääb üle ainult juba käivitunud keskkonnamuutustega kohaneda. Meie jaoks neid enam tagasi ei pööra. Kõigist neist meetmetest – rohepööre ja muu – on liiga vähe ja need on tulnud liiga hilja. Küll aga omavad meie targad valikud mõju järeltulevatele põlvedele, et natukenegi leevendada nende elu ja nende tulevikku mitte päris ära röövida.

Mõelgem tuleviku peale ja proovigem üheskoos olevikuga kohaneda. Head külluse lõppu!