Statistikaameti uuringus küsitakse valimisse kuuluvatelt inimestelt nende peamiste liikumisviiside kohta kodu ja töö või ka kodu ja kooli vahel. Uuringu andmetest on näha, et kui viimased kümme aastat on näiteks Tallinnas autostumise kasv olnud kiire, siis viimasel kolmel-neljal aastal on see trend pidurdunud.

Sissetulekugruppide järgi on aga autokasutus vähenenud just keskmisest kõrgema sissetulekuga inimeste hulgas. Vastupidine suundumus on keskmisest madalam sissetulekuga inimeste seas, kus autokasutus on viimaste aastatega kasvanud 20 protsendilt rohkem kui 40 protsendile, ütles transpordiameti liikuvusekspert Mari Jüssi.

"On tekkinud huvitav olukord, kus väiksema sissetulekuga inimesed on järjest rohkem ikkagi sunnitud võib-olla seda autot kasutama, et nende töökohad asuvad linnast väljas, mõistliku ajakuluga ühistransport sinna puudub. Aga siis jõukam inimene on hakanud väärtustama seda isiklikust autost sõltumatut igapäeva, et auto võib tal veel olla, aga ta igapäevaselt ei eelista sellega liikuda," rääkis Jüssi.

Selline muutus toob esile kaks probleemi. Esiteks sotsiaalne ebavõrdsus. Keskmisest jõukamate inimeste töö iseloom ja -aeg muutub järjest paindlikumaks ning üha rohkem on võimalusi ka kodust töötada. Statistika järgi ongi kõik see viinud nimetatud sihtgrupis inimesed autost  jalgrattale või jalgsi liikumisele. Samas sinikraede töökohad asuvad järjest rohkem linnast väljas, elukohad on aga ka neil endiselt linnas sees, kuid näiteks ühistranspordi abil mõistliku ajakuluga keskusest linnaäärde tööle ei jõua.

"Samas meil on justkui nagu see tasuta ühistransport, millel on ikkagi selline sotsiaalne mõõde ka, et väiksema sissetulekuga inimesed saaksid leibkonna kulusid kokku hoida, aga võib-olla utreerides see on nagu muutunud selliseks, et hoiti aasta jagu piletiraha kokku ja osteti auto selle eest ja hakati autoga tööle liikuma," arutles Jüssi.

Teine probleem, millele trendimuutus rõhub, on töökohtade valglinnastumine, mis omakorda on seotud linnaplaneerimise küsimusega.

"Planeerimine on käinud niimoodi, et kellelgi on kinnisvara või siis tööstuse arendamise mõte ja siis leitakse justkui selle jaoks odav maa, selle peale siis tootmispind ja siis pannakse pärast nagu fakti ette, et hakake nüüd siis teid laiendama või ühistransporti sinna korraldama, aga see lõppkokkuvõttes on ikkagi kõigile kulukas. Seal võib küll olla odav maa, aga lõpuks nii need töötajad või kliendid näiteks selles asukohas maksavad ebaproportsionaalselt suuri summasid igapäevase autoga pendeldamise peale."

Samas on Jüssi sõnul selles kõiges siiski ka pisut positiivset – vähemalt mõneski grupis on muutumas autost sõltumatu elustiil populaarseks.