Karmo Kuri: Tallinna ühistranspordis puudub terviklik plaan
Paraku on liigagi tavaline, et Tallinna ühistranspordivõrk ei käi linnas toimuvate muutustega piisavalt kiiresti kaasas. Kriitikute etteheide, et oleme ühistranspordi arenguga mitmekümne aasta tagusesse aega toppama jäädud, on tihti õigustatud, kirjutab Karmo Kuri.
Tallinna ühistransport on paljude lemmikteema. Eks selles ongi nii positiivseid kui ka negatiivseid aspekte. See kõnetab suurt hulka inimesi. Suurimaks probleemiks on see, et puudub terviklik plaan. Hõlmama peab see linnasisest liikuvust, aga juba ammu tuleks vaadata ka laiemat pilti, mis ei piirduks omavalitsuse piiridega.
Teadagi on erinevaid visioone, uuringuid ja tegevuskavu, kuid nendest on vähe kasu, kui järgmisi samme ei astuta. Paberil olevad kavad võiksid saada päriselt valmis, mitte jääda lihtsalt vestlustest huvitavate mõtetena läbi jooksma.
Ühistranspordivõrgu olukord meenutab natuke seda, millest räägivad investorid: kõige olulisem on alustada, sest parim aeg selleks oli juba eile. Jah, ühelt poolt peab jälgima, kui palju ja mida laekuva maksuraha eest teha saab. Tallinna poolt vaadates tekib õigustatud küsimus, miks peaks hakkama pealinn võtma initsiatiivi oma liinivõrgu laiendamiseks või lausa uue taristu rajamiseks naaberomavalitsustesse.
Aga süsteemi vaatamine laiemalt on koostöö ja rahaliste kohustuste küsimus. Kui kiire ja mugav ühendus pealinnaga tähendaks, et hommikul ei peaks ummikus istudes autoga Tallinna sõitma, siis oleks see ju nii pealinnale kui sellega piirnevatele omavalitsusele kasulik. Lähivaldade elanikel oleks mugav ja soodne võimalus liikumiseks. Tallinna jaoks aga tähendaks see suurusjärgus kuni 50 000 sõiduautot vähem, millega praegu iga päev naaberomavalitsustest siia sõidetakse.
Ühine koordineerimine aitaks vähendada ka bussiliinide dubleerimist. Vähem õhusaastet, paremini kasutatud linnaruum.
Me ei saa Tallinna piiridel väravaid lukku panna ja öelda, et siin sõidavad ainult tallinlased. Sellisel juhul ei oodataks meidki teiste asulate teedele. Samal ajal kõikide rõngasvaldade põldudele ehitatavate majade elanike autod linna tänavatele ära ei mahu.
Loomulikult on omavalitsusi ühendav ühistranspordivõrk juba nüüdki olemas, aga üldise autostumise vähendamiseks on oluline selle kvaliteeti tõsta ning paremini lõimida, et inimestel oleks kiire ja mugav alternatiiv pealinnaregioonis liikumiseks. Lõppkokkuvõttes on elanikele olulised hästi toimivad avalikud teenused, mitte see, millises omavalitsuses asub elukoht.
Samad teemad on aktuaalsed ka Tallinna sees. On terve rida piirkondi, mille funktsioon on aja jooksul muutunud. Endistest tühermaadest või suurtest tööstusaladest on saanud või saamas elu- ja ärirajoonid. Paraku on liigagi tavaline, et liinivõrk ei käi muutustega piisavalt kiiresti kaasas. Kriitikute etteheide, et oleme selles osas mitmekümne aasta tagusesse aega toppama jäädud, on tihti õigustatud.
Hiljuti toimus Tallinnas ekspertseminar, kus tutvustati trammiliikluse arendamisega seotud uuringuid ja plaane. Tõdeti, et inimesed armastavad trammi ning sellele tuleks rohkem tähelepanu pöörata. Eks esimesi samme juba ka tehakse, kavandamisel on osaliselt uus trammitee lennujaamast sadamasse, aga neid linnasiseseid suundi on veel, mis plaanidesse jõudnud. Praeguseks on välja öeldud, et perspektiivseid trammiteid on kolm, mis lähiaastatel kavas rajada – Järvele, Pelguranda ja Liivalaia tänavale.
Kindlasti ei tähenda praegused lubadused, et homme kohe kopp maasse lüüakse, kuid suund on õige. Käes on aeg suurelt mõelda. Need on mahukad investeeringud, kokku mitusada miljonit eurot, mille realiseerimist tuleb vaadata vähemalt kümneaastases perspektiivis.
Pärnu maantee äärde Nõmme ja kesklinna vahelist rattateed rajades võiks kohe ette võtta ka trammiliikluse ning pikendada seda Tondilt Järve Keskuse juurde. Või vähemalt rattateed rajades tulevikuks ka trammile ruum reserveerida.
Kuni realiseeruvad suured projektid, tuleks kiiremas korras kaasajastada olemasolev liinivõrk, et see vastaks paremini praegustele vajadustele. Samuti panustada rattateedesse ning rattaparkimise tingimuste parandamisse. Rongiliikluski võiks olla selline, et jalgratta saaks lisapiletit ostmata aastaringselt kaasa võtta.
Toimetaja: Kaupo Meiel