Midagi uut Venemaa riiklikus terrorismis ju ei oleks. Venemaa eriteenistused on Venemaa poliitilise juhtkonna korraldusel tapnud või üritanud tappa neile ebameeldivaid inimesi juba mitu aastakümmet, tehes seda nii Euroopas (Berliin, Salisbury) kui ka mujal (Dubai). Berliinis reisis mõrtsukas muide turismiviisaga.

On väljaspool kahtlust, et Venemaa eriteenistused olid opositsioonipoliitiku Aleksei Navalnõi tapmiskatse taga ja seda tehti kõrgeimal poliitilisel tasemel kooskõlastatult. Seda, et Aleksandr Litvinenko tapmiseks andis korralduse Vladimir Putin ise, on lääneriikide luurele kinnitanud allikas Venemaa presidendi toonasest lähikonnast.

Venemaa relvajõududelt pärines raketikompleks Buk, millega Ukraina kohal tulistati alla Malaisia riikliku lennukompanii lennuk. See oli Venemaa riigi otsesel osalusel tehtud terrorikuritegu, milles hukkus 298 inimest, neist enamik Hollandi kodanikud.

Riiklikult toetatud terrorismis teiste riikide vastu ei oleks samuti kahjuks midagi uut ega ennenägematut.

Hezbollah on tegutsenud Iraani ja Süüria toetusel, mis on mõlemad Venemaaga heades suhetes. Talibani juhitud Afganistan oli kõigiti soosiv al-Qaeda tegevuse suhtes oma territooriumil, teades, et see organisatsioon on korraldanud ning kavatseb korraldada uusi rünnakuid Ameerika Ühendriikide vastu, muuhulgas Ühendriikide territooriumil.

Liibüa endist diktaatorit Muammar Gaddafit ja Liibüa eriteenistusi on seostatud mitmete terrorirünnakutega läänes. Gaddafi eriteenistused olid osalised näiteks 1988. aasta Ameerika reisilennuki pardal toimunud plahvatusega, milles sai surma 243 inimest (reisijad ja meeskonna liikmed) ning veel 11 hukkus maa peal, kui lennuki rusud tabasid elumaju Šotimaal asuvas Lockerbie väikelinnas.

Muide, pärast seda, kui rahvahulk diktaator Gaddafi Liibüas puhkenud ülestõusu ajal surnuks peksis, oli Venemaa president Putin väidetavalt mingi aja hoidnud oma töökabinetis Gaddafi tapmise videosalvestist.

Teatud juhtudel ei pruugi Venemaa eriteenistused otseselt oma käsi määridagi. Islamistlikud terroriorganisatsioonid on väga edukalt ühe taktikana kasutanud rünnakute toimepanijate värbamist ja radikaliseerimist interneti kaudu. Millegi muu kui venekeelse elanikkonna totaalse radikaliseerimisega ei saa määratleda Venemaa riigimeedia tegevust alates sõja algusest, kuid eriti viimastel nädalatel.

Vaatasin just mõned päevad tagasi Venemaa propagandasaadete ülevaadet. Inimestele selgitatakse, et Ukrainas toimub tegelikult sõda, milles oleme agressoriks hoopis meie, st NATO ja nn kollektiivne lääs (kaasa arvatud Eesti).

Inimestele selgitatakse, et Venemaa-vastased jõud soovivad ellu viia Adolf Hitleri omaaegset visiooni idaalade inimeste allutamisest. Kui venelased kaotavad sõja, siis koheldakse neid kui alamrassi, neilt võetakse keel ja nad hakkavad omavahel suhtlema häälitsuste abil.

Need haiged fantaasiad tulevad Vene telekanalitest parimal ajal eetrisse minevates saadetes, neist fantaasiatest räägitakse tõsisel ilmel ja inimesed tõsimeeli usuvad seda juttu. Usuvad Venemaal ja mitte ainult seal.

Võib-olla mitte päris sama värvikalt, aga siiski enam-vähem sama fantastilisena kirjeldas olukorda president Putin oma hiljutises pöördumises, millega ta andis teada osalise mobilisatsiooni väljakuulutamisest. Ka tema sõnum oli, et hoopis Venemaa on "kollektiivse lääne", NATO agressiooni ohver. Meie, st lääneriikide eesmärk on Venemaa hävitada. Hoopis meie ja mitte Venemaa ähvardab kasutada tuumarelvi. Putini selgitusel on lääs keelanud Ukrainal sõlmida rahu. Venemaa kasutab jõudu loomulikult ainult enesekaitseks.

Venemaa sõjapropaganda poolt totaalselt ajupestud inimesi on piisavalt nii Venemaal kui ka väljaspool Venemaa piire. Kahtlematult võib Venemaa varjatumal moel, näiteks nn tumeveebis ühel hetkel hakata innustama radikaalsemaid Venemaa toetajaid osutama füüsilist vastupanu. 

Läänes terrorirünnakute initsieerimise nimel võivad Venemaa eriteenistused teha koostööd olemasolevate terrorirühmitustega, neid võimestada, abistada ja suunata, aga võivad ka enda kasuks tööle panna lihtsalt vaimselt ebastabiilseid inimesi. 

Vastupanuks sobivad isevalmistatud lõhkekehad, tulirelvad või muud terroristidele käepärased vahendid. Islamiterroristide eeskujul on võimalik sõita lihtsalt mõne sõiduvahendiga rahva hulka või rünnata inimesi avalikus kohas, kasutades muud käepärast relva.

Ja kui see tundub uskumatu, siis ei maksa unustada, et täpselt selliseid rünnakuid Venemaa küberruumis juba nüüd korraldab ja ründab meie ja teiste lääneriikide IT-taristut nii otse kui ka õhutades rünnakutele Venemaa-meelseid kodanikke läänes. Ja need rünnakud on kohati meie kaitsemüüridest ka läbi tulnud.

Ei maksa unustada sedagi, et Venemaal on endiselt teatud suutlikkus kasutada sotsiaalmeediat meie vastu, mida Venemaa on ka tõestanud mitte ainult sekkumistega USA valimistesse, vaid hiljemgi, näiteks vaktsineerimisvastaseid meeleolusid õhutades, paremäärmuslikke poliitilisi jõude toetades jne.  

Kahtlematult leidub lääne poliitilise eliidi seas neidki, kes on jätkuvalt valmis pakkuma Venemaa erioperatsioonidele katet. Kahjuks leidub selliseid inimesi ka Eestis.

Kõik see tähendab ainult ühte. Euroopal ja Eestil lihtsalt ei ole teist valikut kui tugevdada oma riigikaitset kõige laiemas mõttes. See tähendab valmisolekut elanikkonna kaitsmiseks ja elutähtsate teenuste osutamiseks kriisiolukorras, aga ka meie julgeolekuasutustele täiendavate vahendite ning vajadusel ka õiguste andmist.

Eesti valitsuse riigieelarve strateegia kohta tehtud otsused on selles valguses vaieldamatult väga oluline samm edasi, mis suurendab meie vastupanuvõimet Vene ohule. Kuid julgeolek tervikuna, mille üks osa on mittesõjaline riigikaitse, vajab erakondade pikaajalisi kokkuleppeid ning püsivat rahastust.