Varahommikune Kremli linnuke Dmitri Peskov on juba nädalaid siristanud, et mingit mobilisatsiooni ei tule. Kuna teada on, et alati juhtub ametlikule seisukohale risti vastupidine, ei saanud nn osalise mobilisatsiooni väljakuulutamine küll kellelegi üllatusena tulla.

Täpselt sama kehtib ka Venemaa diktaatori väite kohta, et ta ei blufi tuumarelva küsimuses. Kui ütleb, et ei blufi, siis on kindel, et blufib, mingit tuumaohtu ei ole ja siin ei ole midagi arutada. Isegi huumorivaesed ameeriklased on samale järeldusele jõudnud. Mind ei üllataks sugugi, kui kunagi tulevikus selgub fakt, et sõja ajal Ukrainaga Venemaal enam töökorras tuumarelvi ei olnudki.

Osalisest mobilisatsioonist, mida võib ka osaliseks enesetapuks nimetada, on hea toon rääkida tõsiselt ja murelikult. Hindajad teevad panuse selle kava ebaõnnestumisele, otsitakse ukaasi salastatud paragrahvi, milles sisalduvat tegelik taotlusarv, et kui suur vägi loodetakse kokku ajada. Domineerib arvamus, et õnnestumise korral mobilisatsioon sõda ajaliselt pikendab. Aga näib, et otsitakse valest kohast ja valet asja, ei loeta avalikke tekste piisava hoole ja mõttega.

Analüütikutel on jäänud tähelepanuta, et mobilisatsioonikäsuga kutsutakse reservist lisaks reameestele, seersantidele ning ohvitseridele välja ka praporštšikud ja mitšmanid ning see on sõja edasises käigus määrava tähtsusega. Mida edukam on viimati nimetatud sõjalise klassi mobiliseerimine, seda kiiremini sõda Ukraina täieliku võiduga lõpeb.

Praporštšiku algne tähendus on lipukandja, kuid Vene armee arengu käigus tsaari- ja nõukogude ajal said lipukandjaist kõigekandjad, kelle mitteametlikuks lipukirjaks Nõukogude Liidu armees oli põhimõte: kõik, mille on loonud nõukogude rahvas, kuulub praporštšikele.

Tähendab, nad olid seaduslikud meistervargad, kel oli kindlasti märkimisväärne osa Nõukogude Liidu majanduse kokkuvarisemisel, kuigi tsivilistidest laoülemad ja muud vargad andsid ka oma osa. Praporštšik on Venemaa analoogideta leiutis, sellele tiitlile, ametile ja tegevusele ei ole sobivat vastet üheski vaba maailma armees.

Olen ise sellistega Nõukogude armees kokku puutunud. Polaarjoone taga Vorkutas, kuhu mind sundaega teenima saadeti, oli sõduritele ette nähtud näiteks ka polaarvorm, arvestuslikult pidi iga sõduri lambanahkne kasukas vastu pidama neli aastat.

Korralikud kasukad olid, aga meie roodus oli aastal 1986 olemas saja sõduri kohta ainult kümmekond sellist kasukat arvelevõtu aastaga 1965. Seega võib välja arvutada, et 20 aasta jooksul rõivaladu valitsenud vanempraporštšik Bezpalõi oli suutnud ära varastada 490 kasukat 500-st ehk töötanud tõhususega 98 protsenti. Sellise kasuka hind oli kõva raha ajal umbes 1500 rubla ja tagasihoidlik Vorkuta sõjamees oli müügitulu arvelt endale soetanud kopsaka kinnisvara Krimmis ja Suhhumis.

Pärisohvitseridele – ja neid leidus nii Nõukogude Liidu kui leidub ka Venemaa armees – see vargajõuk muidugi iial ei meeldinud, aga õigusjärgsuse printsiibil kandusid lipukandjate põlised varastamisõigused ikkagi edasi ja edasi ning alles 2009. aasta armeereformi käigus otsustas riigivõim lõpuks praporštšikud likvideerida klassina, nagu Stalin kulakud. Erru saadeti enam kui 120 tuhat praporštšikku ja mitšmani, kuid kedagi ei hukatud, vaid nad jäid kellapommina reservi tiksuma.

Kaitseminister Sergei Šoigu otsustas lipu- ja kõigekandjad armeesse tagasi tuua, küll märkusega kindralitele, et hoidke need lurjused ladudest ja baasidest eemal. Loomulikult on vanad vargad sellest ajast saadik siiski pidevalt ladudele lähemale nihkunud, nagu kinnitab ka viimase kuue sõjakuu kogemus ja andmestik, mille järgi suur osa Venemaa sõjaväe arvestuslikust varast on kuskile kaduma läinud.

Siit ka järeldus: mida rohkem õnnestub mobilisatsiooniga teenistusse tagasi tuua kogenud reservpraporštšikke, seda kiiremini sõda Ukraina võiduga lõpeb. Praporštšikke võis hiilgeaegadel ehk normaaloludes olla kuni viis protsenti sõjaväe koosseisust.

Kui mobilisatsiooni ulatuseks jääb ametlikult öeldud 300 000 reservisti, naaseb teenistusse 15 000 praporštšikku, kui räägime mitteametlikult kogutavast miljonist reservistist, siis 50 000.

Kas Venemaa armeel üldse on nii palju ladusid ja baase, et iga praporštšik rüüstamiseks oma lao või baasi saaks? Pealegi, paljudel aastaid reservis piinlema pidanud laoülematel on ju selle aja jooksul tekkinud hulk nõudeid, saamata tulu ja õigustatud ootust.

Seega võib ennustada, et teenistusse tagasi saabuv praporštšike klass töötab Vene armee logistika ja ladude kallal kiiremini ja tõhusamalt kui mistahes massihävitusrelv. Jõuluks on varastatud kogu armee toit, rõivad ja muu varustus, kütus, küllap ka metall. Ainult uraanile võib olla raske kiiresti turgu leida.

Kasu on siin mitmepoolne, mistõttu kõik Ukraina toetajad peaksid praporštšike mobiliseerimist igati tagant õhutama, mitte hukka mõistma. Armee ladudest mustale turule liikuv kraam leevendab tavalise vene inimese hädasid ja ainelist kitsikust kasvava defitsiidi olukorras. Sõja lõpp saabub kiiremini, seega suudetakse vähem purustada Ukraina vara ja tappa vähem inimesi. Lääneriikidel kulub Ukraina toetamiseks vähem abiraha. Ja voolab vähem Vene sõduriemade pisaraid.

Mobiliseeritud praporštšikud kui klass ja kollektiiv on juba järgmisel aastal kõige tugevam Nobeli rahupreemia kandidaat.

Kõiki Vikerraadio päevakommentaare on võimalik kuulata Vikerraadio päevakommentaaride lehelt.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil [email protected]. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel.