ETV saade "UV faktor" arutles sel nädalal, kuidas on Eesti Ukraina sõjapõgenikega hakkama saanud ja mis ootab lähikuudel ees.

MTÜ Käsikäes Ukrainlastele eestvedaja Elina Pähklimägi on saabunud põgenikel, eelkõige väikeste lastega emadel aidanud Eestis leida elamispinda.

Tema hinnangul aga saaks Eesti riigi tasandil seda paremini teha. "Tegelikult oleks võimalik aidata põgenikke suuremalt ja mastaapsemalt riigi tasandil, aga selleks on vaja poliitilist otsust hoonetele anda teistsugused kasutusvõimalused. Ja kuna meil on vabatahtlik organisatsioon, me ei saa palka, teeme seda pere ja laste arvelt, siis ma näen, et vabaühendustest jääb väheks," rääkis ta.

Erkki Koorti hinnangul on raske hinnata, kuidas Eesti on siiani Ukraina sõjapõgenikega tegelemisel hakkama saanud. Ajas on tema hinnangul Eesti tegevus paremaks läinud.

"Eesti avalikul haldusel pole olnud sellist kogemust. Me pole lähiminevikus olnud sellise rändesurve all. 2012. aastal tuli Eestisse rändega 2300 inimest, nüüd tuleb ühes kuus rohkem. Rändesurve on olnud tegelikult meeletu," ütles ta.

"Mulle tundub, et sotsiaalministeeriumil ja sotsiaalkindlustusametil oli käivitusperiood natuke hõre, nad on läinud oluliselt paremaks, aga ma ei saa ka näpuga näidata, et nad ei saanud hakkama. /.../ Me oleme tulnud ühest kriisist teise ja arvan, et selles olukorras oleme saanud enam-vähem hakkama. Ma olen veendunud, et läheme paremaks," rääkis Koort.

Postimehe arvamustoimetuse juhi Martin Ehala hinnangul tuleks Eestis selgeks teha, kui kaua ja kuidas soovitakse Ukraina põgenikke aidata.

"Nad on võetud vastu talvel, kui sõda hakkas ja kui oli määramatus väga suur, ei olnud teada, kuidas edasi läheb, kui Venemaa ründas pea igast küljest ja siis tuli vastu võtta kõik, kes tulid. Aga kui kauaks nüüd. Kui ma vaatan praegust olukorda, siis okupeeritud on umbes poole suurem territoorium kui oli enne sõda ja paljudes Ukraina osades on suhteliselt stabiilne elu. Siin ongi küsimus, kas plaanida nii, et aasta pärast, pärast talve hakkavad inimesed tagasi minema või me võtame seda nii, et nad on määramatu aja siin, kaks aastat, kolm, viis aastat," rääkis Ehala.

Eesti Inimõiguste Keskuse jurist Uljana Ponomarjova selgitas, et rahvusvahelises kaitses on selge menetlus – kui inimene saab tagasi pöörduda, siis ta läheb tagasi koduriiki. "Vaatame Süüria põgenikke – kümme aastat on juba möödas, ikka me majutame neid, sest neil ei ole kuskile tagasi minna. Aga see, et me nüüd paneme piiri kinni ja rohkem kedagi ei aidata ei saa, sest me ei jaksa, see on jama. On organisatsioonid, kes saavad pakkuda teadmisi, raha, ÜRO pagulasamet, Punane Rist. Tegelikult on mehhanismid, kuidas vastu võtta palju inimesi. Keegi ei ütle, et peab nad hotelli majutama," rääkis Ponomarjova.

Mis saab edasi?

Nii Erkki Koort kui ka Uljana Ponomarjova leiavad, et lähikuudel muutub põgenikesurve Eestile suuremaks.

"Ma arvan, et läheb keerulisemaks. Neist seitsmest miljonist Ukrainast lahkunust osa on juba tagasi läinud, aga kui tuleb talv, pole elektrit, sooja, majad on maatasa tehtud, need linnad, kus võimalik sisepõgenikke vastu võtta, on juba pungil täis, nad ei saa ka hakkama, ei ole tööd, normaalset infrastruktuuri. Eilne raketilöök Kiievile väga selgelt näitab, et ei ole turvaline. Ja nüüd talve tulekuga tuleb kindlasti teine laine. Meie keskus on selleks valmis. Ma loodan, et Eesti hakkab proaktiivselt tegelema majutusega," rääkis Ponomarjova.

"Muidugi läheb hullemaks. Isegi kui sõda lõpeks täna, läheb ikkagi hullemaks, sest sõja lõpp ei tähenda inimeste kohest naasmist rahutingimustesse," ütles Koort.

Ta selgitas, et talv lükkab igal juhul massid liikvele, olenemata sellest, kas nad on Ukrainas mingil ajutisel pinnal, kas nad on Venemaale vägisi viidud, Venemaa kaudu põgenenud.

"Igal juhul surve Euroopale, sealhulgas Eestile suureneb. Mul pole selles mingit kahtlust," lisas ta.

"Tervikuna läheb kindlasti hullemaks ja seetõttu, et kui Venemaal läheb sõjatandril halvemini, läheb tsiviilelanikkonna vastane tegevus brutaalsemaks, mis lükkab kindlasti inimesi taas liikvele," rääkis Koort.