Hannes Nagel: keretäis Harkivi all

Hannes Nagel
Hannes Nagel Autor/allikas: Erakogu

See sügis Harkivi ümbruse metsastepis on paljudele meeldejääv. Ilmselt rohkem venelastele ja nende kvaasiriikide käsilastele, keda juba mõnda aega jahitavad mitmes oblastis nii vene-tšetšeenide karistussalgad kui ka Ukraina armee kirjutab Hannes Nagel algselt kaitseliidu ajakirjas Kaitse Kodu! ilmunud kommentaaris.

Sellist tehnilist nokitsemist nähti Euroopas viimati 1995. aasta suvel Balkanil, kui püüdis levida Suur-Serbia idee, mis oli Russki miri (Serbia maailm – Russki Miri viiruse alatüvi) ehk Vene maailma eelkäija. Kas need kaks sündmust, mis on ajaliselt peaaegu 30 aastat lahus, võivad olla seotud?

Ei ole liialdus öelda, et nii ulatuslikku ja suurejoonelist vasturünnakut ei ole Euroopas toimunud alates 1995. aastast (ja enne seda II maailmasõjast), kui algas operatsioon Torm (Operacija Oluja). Erinevalt Venemaa agressioonikampaaniast Ukrainas oli see tõeline sõjaline erioperatsioon, kuid ühtlasi ka Horvaatia Vabadussõja viimane suur lahing, mis määras suuresti Bosnia sõja tulemuse.

4. augusti 1995. aasta hommikul kell 5:00 alustasid Horvaatia relvajõud operatsiooni 630 kilomeetri pikkusel rindejoonel, et taastada kontroll Serbia toetatud ja isehakanud Serbia Krajina kvaasiriigi üle. Tegemist oli enam kui 10 000 ruutkilomeetri suuruse territooriumiga, mis moodustab peaaegu viiendiku Horvaatia Vabariigi territooriumist.

Kannatlikkus ja ettevalmistus tagavad edu

Operatiivplaan koosnes neljast eraldi etapist (Torm-1 kuni Torm-4), mis jagati erinevate lahingugruppide vahel vastavalt nende vastutusaladele, ja iga etapp oli algselt kavandatud kestma neli kuni viis päeva.2

Rünnakuks valmistati ette üle 130 000 Horvaatia ja 3000 Bosnia sõdurit viie armeekorpuse (Split, Gospić, Karlovac, Zagreb ja Bjelovar) koosseisus.3 Eraldi määrati kuues tsoon Horvaatia politseijõududele Spliti korpuse vastutusalas,2 Gospići korpuse piiri lähedal.3

Kampaania algas Horvaatia õhujõudude koordineeritud löökidega staapide, logistika- ja sidevõrkude vastu.2 Kolm tundi enne operatsiooni algust teavitati piirkonnas UNCRO (ÜRO usalduse taastamise operatsioon Horvaatias aastatel 1995-1996) missioonil viibivaid ÜRO rahuvalvejõude. Lisaks sellele teavitas iga armeekorpus UNCRO sektorit oma marsruudist eelseisva rünnaku kohta, küsides kirjalikku kinnitust teabe kättesaamise kohta.

Rahuvalvejõud edastasid teabe ka mässulistele,3 kinnitades hoiatusi, mille viimased olid saanud eelmisel päeval Jugoslaavia armee peakorterist.4 Lahinguväljal ei olnud sellel siiski mingit mõju. Juba 7. augusti õhtuks oli mässuliste Serbia Krajina ja selle relvajõud lakanud eksisteerimast, vaatamata
märkimisväärsetele vastupanukolonnidele, mis likvideeriti lõplikult 14.
augustiks.

1995. aasta suve kordus Donbassis

See edu oli tingitud mitmetest muudatustest Horvaatia relvajõududes ja otsustavatest läbimurretest mässuliste positsioonidel, mida hiljem kasutasid ära nii Horvaatia kui ka Bosnia väed. Ka siin on Ukraina osavalt kasutanud teiste kogemusi enda kasuks.

Kuigi laiaulatuslik vasturünnak ei olnud kõikjal kohe edukas, kulmineerus võtmepositsioonide hõivamine separatistide juhtimisstruktuuri ja üldise kaitsevõime kiire kokkuvarisemisega – tekkis täielik kaos.2

Reservide puudumine, mida horvaadid ja bosnialased kasutasid ära, sai samuti otsustavaks teguriks serbiameelsete separatistide läbikukkumisel, kuna staatiline kaitse ei suutnud kiirete rünnakutega toime tulla.

Samuti ei suutnud separatistid kontrollida manöövreid väljaspool rindejoont ja nende erivägede korpus ebaõnnestus mobiilse reservina, mis suutis Horvaatia 1. kaardiväebrigaadi Slunjest lõuna pool lahingutegevusega siduda vähem kui ööpäeva.2

Ukraina lahinguväljadel on okupantidele ikka ja jälle samad probleemid end ilmutanud. Mõningate erinevustega on Donbassis kujunemas 1995. aasta Horvaatia operatsiooniga sarnane tulemus. Okupantide samad vead ja puudujäägid näitavad, et Moskva ei suuda õppida nii enda kui ka oma käsilaste kogemustest.

Krajina separatistid tuginesid traditsiooniliselt Bosnia serblaste ja Jugoslaavia armeele kui strateegilisele reservile, kuid olukord Bosnias ja Hertsegoviinas muutis serblaste reservid seal liikumatuks ja Jugoslaavia ei sekkunud sõjaliselt.

Tollane president Slobodan Milošević (samuti sõjakurjategija) ei söandanud seda teha – sekkumine oleks andnud Jugoslaavia armeele väga vähe aega, et saata separatistide juurde mehi ja varustust, sest lahingutegevuse tempo ja rindejoone muutused oli liialt kiired.2

Venelaste ja serblaste vahel on ka muid sarnasusi. Näiteks vastuseks Horvaatia armee edule ründasid separatistid aeg-ajalt mitmeid Horvaatia linnu ja külasid suurtükiväe ja rakettidega nagu seda teevad nüüd Vene okupandid-terroristid Ukrainas.1

Demokraatia annab vastulöögi

Ometi jääb Ukraina vastupealetung, mille koodnimetus on maailmale siiani teadmata, meelde sarnaste ja vastuoluliste emotsioonidega – kelle jaoks võidu alguse, teiste jaoks tehnilise nokaudiga. Kuid see ei jäta kedagi erapooletuks, sest see on olnud kainestav löök nii vaenlasele kui ka ukrainlaste võidus kahtlejatele.

Kuigi see ei ole viimane suurlahing, nagu operatsioon Torm, mõjutab see sõja käiku. Veelgi olulisem: eriti okupantide jaoks on põhiküsimus mitte niivõrd see, kas Ukraina teeb vastulöögi, vaid pigem see, kus antakse järgmine löök. Sellisest hirmust on vaid paar sammu kuni halvatuseni, mis levib praegu venelaste tagalas nagu gangreen.

Edu Harkivi ümbruses võib levida ka mujale, kui väiksemad rinded aktiveeruvad ja püüavad oma hoogu ära kasutada ning liikuda edasi ka kohalikes sektorites. Hetk on veel üsna soodne ja vaenlase jaoks täis ebakindlust, keerukust ja kaost.

Isegi kindral Talv võib üle hüpata

Erinevalt 1995. aastast on ka Ukraina sõjaplaanis üsna palju salapära, sest pikka aega väljakuulutatud Hersoni kohene vabastamine on viinud lõunas asuvate okupantide koondumiseni, kes on nüüd lõksus hävitatud sildade taga, kus on vähe varusid ja vähe lootust. Lohutust ei paku ka jäik taganemiskeeld – Stalingradi déja-vu.

Raske öelda, kas vastupealetung Hersoni ümbruses osutub pelgalt maskirovkaks (маскировка ehk pettemanööver), vahest seegi on ühe täiusliku tormi osa, kui eri aegadel ja intensiivsusega üks etapp algab ainult, et järgmisele mõnes teises kohas algus sisse juhatada.

Sellegipoolest on Kiiev ja Moskva lõpuks leidnud ühise teema – mõlemad räägivad edukast sõjalisest erioperatsioonist. See annab lootust, et läbirääkimisedki Venemaa kapituleerumise osas võiks pigem varem kui hiljem alata. Venemaa mobilisatsiooni muutumine emigratsiooniks on vähemalt lootustandev märk sellest.

Ukrainlased võitlevad oma kodumaal, kus nad tunnevad iga nurgatagust territooriumi. Talvine varustus on tehniline, mitte eksistentsiaalne väljakutse nagu okupantidele. Nagu elu näitab toimib ukrainlaste tagala mitte ainult kodumaal vaid ka liitlaste juures – loetud päevadega saadi Eestis vähemalt kahe pataljon-taktikalise grupi jagu talvevarustust annetuste toel kokku.

Mida lähemale tuleb talv, seda selgemaks muutub okupantidele, et seekord võib isegi kindral Talv olla ukrainlaste poolel. Ükskõik, mida Gazprom ka ei laulaks – pärast talve tuleb alati kevad...


Kasutatud allikad

1 Anon., 1993. Rebel Serbs List 50 Croatia Sites They May Raid. The New York Times, September 13, 1993; p. 6 (kasutatud 25.10.2022).

2 CIA. 2002. Balkan Battlegrounds: A Military History of the Yugoslav Conflict, 1990–1995. CIA Office of Russian and European Analysis. Washington, D.C.: Central Intelligence Agency; pp. 367, 369–370, 374–376.

3 Marijan, D. 2007. Oluja. Zagreb, Croatia: Croatian Memorial Documentation Centre of the Homeland War of the Government of Croatia; pp. 67–69, 129 (kasutatud 25.10.2022).

4 Sekulić, M. 2000. Knin je pao u Beogradu. Bad Vilbel, Germany: Nidda Verlag; p. 173. (kasutatud 25.10.2022).

Toimetaja: Kaupo Meiel

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: