Rein Sikk: elagu polügoonid, tuulikud ja tuumajaamad!
Suurarenduste tegijad pole tahtnud ega suutnud õiglast äri teha. Rahakotiraudade lahtitegemise asemel lastakse lahti hoopis laimav laul sellest, kui progressivaenulikud me oleme, kuna ei taha ühtegi uusrajatist saada, leiab Rein Sikk Vikerraadio päevakommentaaris.
Meie rahvas tahaks Eestimaale uusi polügoone ja tuumaelektrijaamu. Meie inimesed unistavad elu paremaks muutvaist tuulikuist, tehastest ja raudteedest. Paraku ei õnnestu neid ehitada. Sellepärast ei õnnestu, et me arendajad ja ärimehed on saamatud, neil puudub elementaarne suhtlemisoskus.
Ärge uskuge, kui teile räägitakse, et eestlased on imelikud ja tagurlikud. Ärge uskuge, kui öeldakse, et eestlased ei taha tehaseid, karjääre, maanteid, elektrijaamu, polügoone. Ärge uskuge mitte mingil juhul jutte eestlastest kui progressi vastatest. Need jutud on puhas vale.
Selliste halvustavate juttude levitajad toovad välja kuulsa välismaise sündroomi nimega NIMBY, millesse Eesti rahvas olevat nakatunud. NIMBY on inglise keeles "not in my backyard". Ehk siis äraseletatuna "ükskõik kus, aga mitte minu tagahoovis". Nüüd laimataksegi me rahvast, et me ei lubavat ehitada ühtegi ehitist ja eriti ei luba me neid ehitada oma tagahoovi.
Vaatame aga asja teise poole pealt. Oletame, et minu õuele tulebki tuulik. Minu akna alla rajatakse raudtee. Välikempsu kõrvale on kavandamisel tuumaelektrijaam ja võpsiku taha polügoon. Kõik need on vajalikud objektid. Kõik need teenivad omanikele kasumit. Aga mida saan vastu mina? Saan vastu oma keskkonna häiringu, kahjumi. Rohkem on lärmi, ümbrus teistsugune, turvatunne ebalev, rahvast enam. Need on minu kaotused arendajate võimalike võitude kõrval.
No mida siis teha, kui ühe heaolu sünnib teise halvaolu ehk häirimise arvelt? Loogiline oleks kaupa teha, mis seal siis muud.
Loogiline oleks nüüd välja arvutada, kui suur on minu häirimise hind ja siis astuda läbirääkimistesse. Tuleb pakkuda välja korralik ja õiglane kompensatsioon. Kõigel maailmas on oma hind, eks räägime siis hinnast. Ja räägime niikaua, kuni hundid on söönud ja lambad terved. Ehk siis arendajad õnnelikud ja rikkamad. Aga arendustele ette jääjad samuti rikkamad. Ikka niimoodi, et tuuliku eest tuleb talumistasu ja tuumajaama eest emotsionaalse häiringu tasu. Karjääri eest müratasu, raudtee eest rongi rataste ragisemise tasu ja polügooni eest kodust loobumise tasu.
Aga kas ja kui palju on arendajad arendustele ette jääjatele sellised tasusid pakkunud? Kui paljud pakutavatest tasudest on olnud õiglased tasud, ausad tasud, mõlemaid pooli rahuldavad tasud? Pigem pole selliseid tasusid Eestimaal liialt palju olnud. Sest muidu oleks tänavad täis demonstrante loosungitega: "Tahame tehast! Nõuame karjääri!" See oleks ju kasulik kõigile.
Arendajad ja ärimehed pole tahtnud ega suutnud õiglast äri teha. Rahakotiraudade lahtitegemise asemel lastakse lahti hoopis laimav laul sellest, kui progressivaenulikud me oleme, kuna ei taha ühtegi uusrajatist saada. Klassikaline juhtum, kus oma silmas palki ei nähta ega tahetagi näha.
Kui ebaausana tunduvale arendamisele lisandub ka kehv kommunikatsioon, siis ongi käes viimase aja suurimad arenduskäkid. Pean silmas Letipeale kavandatava tuumaelektrijaama ümber käivat pahameelelainet. Ja üldrahvaliku sõja mõõtu võtvat Nursipalu polügooni pahandust. Nüüd, mil kohalikega on kehva suhtluse ja halva äri pärast nugade peale mindud, on raske pahandust peatada.
Need teemad, millest juttu, on mitmel korral arutlusel olnud ka Kadrina külasaunas peale ägedat leili. Kirgikult ja pikalt. Nursipalu osas on saunasõprad välja käinud lihtsa ja loogilise lahenduse, mille suuruseks ja sisuks on 21 miljonit eurot, mis jagatakse kahekümne ühele koduta jäävale perele pihu peale. Või ehitataks selle eest uued kodud sinna, kuhu kodutuks tehtavad soovivad. Kodust loobumine on kindlasti valus. Aga ratsionaalselt võttes on miljon eurot kodu eest jälle ettepanek, millest raske loobuda. Ja asi olekski õiglase äriga ära lahendatud.
Praegu vuravad autod Tallinna ministeeriumi ja kontorite ning Lõuna-Eesti vahet. Palgatakse peeneid advokaate ja PR-spetsialiste, valmistutakse kohtulahinguteks, meeleavaldusteks. Kokkuvõttena läheb Nursipalu asi hoopis kallimaks kui 21 miljonit... Aga usun, et ükskord algab aega, algab aususe ja ausa äri aega. Siis on iga tuulik, iga tuumajaam ning polügoon võiduks igaühele Eestis.
Kõiki Vikerraadio päevakommentaare on võimalik kuulata Vikerraadio päevakommentaaride lehelt.
ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil [email protected]. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel.
Toimetaja: Kaupo Meiel