Kristel Birgit Potsepp: sõda ja okupatsioon, millest ei räägita
Valgevenet peetakse tihti Euroopa viimaseks diktatuuririigiks. De facto on Valgevene okupeeritud Venemaa poolt ning Aleksandr Lukašenka on justkui truu Putini sülekoer. Samal ajal on Lukašenka režiimil vastane, mida Vladimir Putinil pole: kodanikuühiskond, mis aktiivset vastupanu osutab, kirjutab Kristel Birgit Potsepp.
Kui Venemaa kodanikuühiskond ärkas korraks mobiliseerimise peale, siis Valgevene kodanikud on aastaid aktiivset vastupanu osutanud. Pärast 2020. aastal toimunud võltsitud valimistulemustele järgnenud massiivseid proteste on Valgevene valitsus alustanud sõda kodanikuühiskonna vastu.
Viimaste aastate võtmesündmuseks Valgevenes on 2020. aastal toimunud valimised, mille järel säilitas enda võimu Valgevene diktaator Aleksandr Lukašenka, kes on olnud võimul alates 1994. aastast. Võltsitud valimistulemustele järgnenud protestid tõid kaasa suuremahulise inimõiguste rikkumise, valitsusvastaste organisatsioonide hävitamise, ajakirjanike, kohtunike ja aktivistide vahistamise ja poliitiliselt laetud tapmised. Protestidel kinnipeetuid inimesi piinati jõhkrate meetoditega.
Alates 2020. aastast on Valgevene valitsus rakendanud aina enam uusi ja karmimaid meetmeid, et igasugust vastupanu piirata ja rangelt karistada. Nii on Valgevene valitsus kuulutanud sõja sealsele kodanikuühiskonnale ning igasugune valitsusvastane tegevus võib lõppeda vangistuse, piinamise ja halvimal juhul surmaga. Siinkohal on oluline märkida, et Valgevenes on viimase riigina Euroopas endiselt kasutusel surmanuhtlus.
Kodanikuühiskonna võimalikkus autoritaarses riigis
Prantsuse ajaloolase Alexis de Tocqueville' järgi on kodanikuühiskond tugevalt seotud demokraatia, autonoomsuse ja õiguste ning vabaduste kaitsega. Kodanikuühiskonnast on harjutud rääkima eelkõige demokraatliku riigi kontekstis ning üldiselt kehtib reegel, et mida tugevam kodanikuühiskond, seda tugevam on demokraatia.
Samal ajal on sellel arusaamal ka erandeid. Kodanikuühiskond ja autoritaarne režiim saavad koos eksisteerida ning kodanikuühiskonna ja autoritaarse režiimi vaheline dünaamika funktsioneerib erinevates vormides. Kodanikuühiskonna tegevust mõjutab režiimi tugevus, mõnes autoritaarses režiimis on kodanikuühiskonnal suuremad võimalused ning kui suhtumine kodanikuühiskonda on nii-öelda pehmenenud, on riigis suurem võimalus režiimimuutuseks demokraatia poole.
Valgevene puhul mõjutab kodanikuühiskond tugevalt sealset totalitaarset režiimi ning seda ohtu tajub ka Valgevene valitsus. Teisalt on valitsuse vastureaktsioon riigis jõuline ning pärast 2020. aasta proteste on kodanikuühiskonna tegevus riigis aina enam piiratud.
Eksiilis kodanikuühiskond
Riigis toimuva kodanikuühiskonna represseerimise tõttu on suur osa Valgevene kodanikuaktivistidest ja opositsioonist riigist lahkunud ning jätkanud oma tegevust mujal Euroopas. Kõige enam illustreerib seda Valgevene opositsiooniliidri Svetlana Tsihhanovskaja 2022. aasta augustis loodud eksiilivalitsus.
Tsihhanovskaja on Lukašenkale tõsiseltvõetav vastane ning Lukašenka valitsus tajub eksiilis tegutseva valitsuse mõjuvõimu. Seetõttu on Valgevene valitsus Tsihhanovskaja vastu algatanud kohtumenetluse, süüdistades teda muuhulgas massirahutustes osalemises, sotsiaalse vaenu õhutamises, äärmusorganisatsiooni asutamises ja võimuhaaramise katses.
Lisaks opositsioonipoliitikutele seisavad võõrsil režiimi vastu ka teised diasporaa liikmed, sealhulgas ajakirjanikud, kodanikuaktivistid ja akadeemikud.
Eestis tegutseb Valgevene Maja, mille esindajad on terroristliku režiimi vastu sõna võtnud näiteks Ryanairi lennuki kaaperdamise raames. Diasporaa tegevust ja mõju autoritaarsele režiimile on võrdlemisi vähe uuritud, kuid Valgevene näitab potentsiaali autoritaarse režiimi kukutamisesse võõrsilt.
Valgevene tulevik ja demokraatia võimalikkus
Režiimimuutus Valgevenes on kindlasti võimalik. Küll aga ei pruugi see lähiaastatel viia demokraatiani, pigem on realistlik hübriidrežiim. Režiimimuutuseni viivad üldiselt massilised protestid ja revolutsioonid. Lisaks eeldab režiimimuutuse võimalikkus vastavaid eeltingimusi, milleks on ühtne poliitiline tugiraamistik, ebapopulaarne ja -efektiivne diktaator, võimul oleva eliidi vähene võimekus ja uut režiimi toetavad strukturaalsed tingimused.
Samas lõppeb režiimimuutuse stsenaarium sageli mitte demokraatiaga, vaid hübriidrežiimiga ning püsivad muutused on tihti ebatõenäolised. Valgevene puhul tuleb arvestada ka Venemaa rolliga ning Venemaa suur osalus Valgevene sisepoliitikas soosib enne demokraatiat ka hübriidrežiimi läbimist.
Režiimi muutusi, nagu eelnevalt mainitud, mõjutavad suuresti kodanikuühendused. Need mõjutavad ka seda, kas, kuidas ja millistel tingimustel režiimimuutus toimub. Režiim võib muutuda vägivaldselt või rahulikult, see võib muutuda demokraatiaks või autokraatiaks ning muutus võib olla kas püsiv või lühiajaline. Siinkohal mängib suurt rolli ka opositsioonipartei struktuur ja efektiivsus. Viimast esindab Valgevene puhul Tsihhanovskaja eksiilivalitsus ja nii on opositsiooniliidri roll Valgevene tuleviku osas märkimisväärse tähtsusega.
Valgevene kodanikuühiskond kannab oma õlgadel lootust demokraatia poole. Nemad seisavad vastu nii Lukašenkale, Vladimir Putinile kui ka Putini korraldatud sõjale Ukrainas. Kahtlemata on koorem suur, kuid Tsihhanovskaja aktiivne tegevus eksiilivalitsuses ja Valgevene kodanikuühenduste suuremahuline vastupanu ja võitlus demokraatia eest annavad alust lootuseks. Lisaks on Valgevenel trump, mida Venemaal pole: julged ja aktiivsed kodanikud.
Toimetaja: Kaupo Meiel