Viljandi vanal kalmistul, Ugala teatrist kiviviske kaugusel puhkab Vello Malbe, kes maeti sinna 1944. aasta oktoobris Teise maailmasõja lõpupäevil ja keda perekond on siin mälestamas käinud ligi 80 aastat. Aga ka väikesele ja vaiksele Avinurme kalmistule Peipsi lähistel on maetud keegi Vello Malbe, kelle isikuandmed on vägagi sarnased Viljandisse maetud Vello Malbega, välja arvatud surma kuupäev ja aasta – november 1989.

Kas Vello elas pärast surma veel 45 aastat? On see identiteedivargus? Mingi jabur eksitus? Või koguni keerulisem külma sõja aegne kombinatsioon? Need on vaid mõned küsimused, mis perekond Malbe peast läbi käisid, kui nad samanimelise haua Avinurmes paar aastat tagasi avastasid.

"Ma olin tõesti väga üllatunud, et mis mõttes, kuidas...," rääkis Vello Malbe poeg Tarmo Malbe toonasest avastusest.

Püüdnud mõistatust mitu aastat omal jõul lahendada, palusid Malbed appi ajaloolase ning Eesti Isikuloo Keskuse juhataja Fred Pussi ja seejärel ka "Pealtnägija". Et Hercule Poirot väärilist müsteeriumi lahti harutama hakata, tuleb esmalt selgeks teha põhifaktid ja välistada lihtsad selgitused. Esiteks, kas võis ikkagi olla tegu nimekaimuga? Fred Puss kinnitab, et perekonnanime Malbe enne 1936. aastat Eestis ei esinenud. Rahvusarhiivi dokumentide kohaselt oli Malbe nimi unikaalne ja selle võtsid endale eestistamisel vaid kaks venda eesnimedega Vello ja Raivo. Vello sünnidaatum on 15. aprill 1911 ja vanemate nimed Adam ning Sidonie.

"Vello Malbe oli siis varasema nimega Felix Snarski, ta oli oma nime eestistanud, nagu seda tegid väga paljud inimesed. Kõigepealt ta 1935. aastal eestistas oma nime Felixist Velloks ja aasta hiljem eestistas ta oma perekonnanime Snarski Malbeks. Nii et ta ei teinud seda korraga, vaid aastase vahega," rääkis Puss. Oma eesnime muutis tol ajal iga kümnes inimene ja oma perekonnanime iga kuues inimene, nii et see oli üsna tavaline asi ja selles ei ole midagi haruldast.

Lahtise pea ja kuldsete kätega Vello töötas EW Telegraafi ja postitalituses montöörina ning elas abikaasa Linda ja kahe väikese pojaga Võrus. Teise maailmasõja puhkedes pääses ta kummagi poole püssi alla värbamisest haigete kopsude ja kehvade hammaste tõttu. Kui Punaarmee hakkas 1944 sakslasi Eestist välja tõrjuma, asus perekond Võrust teele, jõudis Abja kanti ja otsis seal edasisi võimalusi, et rinde eest pakku pääseda. 

"Minu ema käis mitu korda rääkimas ühe Saksa sõjaväeauto juures, et nemad võtaks meid kaasa – meil ei olnud enam rohkem transporti ilmselt. Ja lõpuks see Saksa ohvitser nõustus – ema, mina ja vend oli minust tüki noorem - hakkasime sõitma õhtul. Pime oli, sõitsime Abja linavabrikust mööda, mis põles, ja seal läksid ema juuksed põlema ja siis üks Saksa sõdur viskas talle telkmantli pähe. Kustutas ära," meenutab Tarmo Malbe.

Ta jätkab: "Isa pidi tulema meile järele jalgrattaga, ta oli rattale ehitanud kaks pakiraami kahele poole ja pani sinna kohvrid meie asjadega ja kui me olime linavabrikust möödas, siis käis üks pauk. Kaks Saksa sõdurit jooksid vaatama ja tulid kiiresti tagasi, öeldes, et seal on üks eestlane maas, aga me ei tulnud selle pealegi, et see võis olla meie isa."

Dokumendid näitavad tagantjärele, et raske rindkerehaavaga mees toimetati Viljandi haiglasse, kus ta mõni päev hiljem suri ja ta maeti algul ühishauda.

Fred Puss osutab Viljandi haigla haigete registreerimise raamatule, kus on näha, et Vello Adami poeg Malbe – tema sünniaeg, telefonimehhaanik, abielus, töötas Võru Telefonivõrgus, on sattunud 1. oktoobril 1944. aastal haiglasse. 3. oktoobril kell kolm suri. "Nii et siin ei ole mingit kahtlust, et tema elu lõppes."

Juhuslik guugeldamine viib veel ühe Vello Malbeni

Sõjasegaduse keskel mehe silmist kaotanud Linda kuulis Vello saatusest mõnevõrra hiljem, kiirustas Viljandisse ja lasi ühishaua lahti kaevata. Ta tuvastas oma mehe varvaste järgi. Abikaasa palvel maeti Vello ümber Viljandi vanale kalmistule. Lindale anti kaasa abikaasa kuuliauguga sinel, aga Vello isikut tõendavad dokumendid jäidki kaotsi.

Linda suri kümmekond aastat pärast Vellot, kui polnud veel 40-aastanegi, ning pojad kasvasid suureks omapäi. Neist said tublid töömehed, nad lõid pered, sündisid lapsed ja lapselapsed oma saatustega. Kuni ühel päeval aastal 2018 sattus Tarmo tütar ja Vello lapselaps Maris Schuppert juhuslikult guugeldama.

"Rääkisime minu vanaisast – isa isast – ja võtsin arvutist ette kalmistu registri, et vaadata täpselt, mis andmed seal on. Võtsin lahti, isa istus natukene eemal ja ütlesin isale, et kumb see mu vanaisa siis on, et Vello Malbesid on kaks tükki maetud. Adama poeg ja - , et kumb see siis on?" kirjeldab Schuppert.

Teise Vello surmadaatum on esimese omast 45 aastat hilisem. Kas tõesti tegi Tarmo Malbe isa sõjasegaduses vehkat ja elas veel pika elu välismaal? Kui mitte, siis kes on maetud teise hauaplaadi alla, mille peal seisab sama nimi? Need olid vaid esimesed küsimused Tarmo ja ülejäänud pere peas.

Tähelepanuväärne on, et teise Vello Malbe  – nimetagem teda vale-Velloks – kõrvale on maetud abikaasa Olga, mitte Linda, ja neil on olnud laps või lapsed, kelle jaoks nad olid "kallid ema ja isa". See viitab, et tegu oli päris inimesega, kes elas pika elu.

Maris Schuppert rääkis, et kui perekond nägi kalmisturegistrist vale-Vello Malbet sinna maetuna, hakkas ta Google'ist otsima ja mingi hetk leidis nimekirja sõjapõgenikest, kes olid Berliinist läinud laevaga USA-sse. Vello Malbe abikaasaga ja lapsega olid seal reisijate nimekirjas – Olga ja Hans-Georg.

Niidiots viib välismaale. Nimelt ilmub ühtäkki, 1946. aastal ehk poolteist aastat pärast Vello surma Saksamaal Mittenwaldi sõjapõgenike laagris välja Vello Malbe. Edasi on näha, et sama mees jõuab 13. jaanuaril 1951 juba koos oma abikaasa Olga ja poja Hans-Georgiga Ameerikasse, asub elama Illinoisi ja hiljem Wisconsini osariiki.

N-ö õige Vello lapselaps Maris Schuppert, kes on ise Ameerikas pikemalt elanud, rehitses allikaid ametlikest registritest kuni väliseesti ajakirjanduseni ning selgus, et tema vanaisa nime kasutanud mees koos abikaasaga olid väljarändajate hulgas väga aktiivsed. Muu hulgas oli Vello Malbe Milwaukee Eesti komitee laekur, korraldas ja jäädvustas eestlaste koosviibimisi ja juhtis isegi piirkondlikku komiteed, mis toetas president Nixoni tagasivalimist aastal 1968. Tema abikaasa oli samuti tegus mitmel rindel, seal hulgas pikalt üks Chicago Eesti maja perenaistest, kes pakkus pühapäeviti eesti köögil põhinevaid lõunaid.

Tekib küsimus, kas nii silmapaistvad härra ja proua kasutasid mitu aastakümmet võõrast identiteeti. Ja kui, siis miks? Ajalugu tunneb isegi juhtumeid, kus Nõukogude Liit sokutas läände spioone, kes kasutasid surnud inimeste identiteeti ja kelle ülesanne oli nuhkida emigrantide järele või jõuda vastutavatele kohtadele.

Nn teine Vello suri kõrges vanuses aastal 1989, tema naine Olga 2015. aastal koguni 101-aastasena ning koos maeti nad USA-st ümber Avinurme kalmistule 2016. aastal.

Palju vastuseid annaks pilt Ameerikas tegutsenud Vello Malbest, aga kummalisel kombel – kuigi ta oli kogukonna aktivist – ühtegi fotot ei leidu. Viimases hädas avaldas Maris Schuppert tänavu mais väliseesti ajalehes Vaba Eesti Sõna artikli "Mõistatus minevikust: otsitakse Vello Malbe sugulasi ja tuttavaid", milles kirjeldab pere vaevavaid küsimusi ning palub infot ja pilti.

Leht avaldaski artikli ja mitu inimest võttis Schuppertiga ühendust ning andsid talle Vello Malbe poja aadressi ja telefoninumbri. "Ja ma olen siis Vello Malbe pojale meile kirjutanud, helistanud, meilidele pole vastust ma saanud, kõnesid kas ei võeta vastu või ei helise üldse."

Müsteeriumi võtmeks osutus Läti juurtega naine

Suve lõpus pöördusid Eestis elavad Malbed "Pealtnägija" poole. Saatemeeskond käib veel kord üle kõik niidiotsad, kirjutab kümneid kirju, kaardistab suguvõsasid ja helistab läbi inimesi nii siin- kui sealpool Atlandi ookeani. Paljud, kes oskaksid midagi öelda, on juba surnud, ja need vähesed, kes veel elus, ei võta vedu. Muu hulgas saab selgeks, et Ameerikas elanud Vello poeg Hans-Georg, kes on ise juba 75, üksik ja lastetu mees, ei soovi põhimõtteliselt "Pealtnägijaga" rääkida.

Aga nagu heas detektiiviloos ikka hakkab mõistatus lahenema pisikesest detailist. Nimelt Saksa põgenikelaagri dokumente uurides märkab Fred Puss, et seal on Vello Malbe ankeeti vanemate lahtrisse kantud kummalised nimed.

"Saksamaal põgenike laagris on tema kohta täidetud kaart, millised andmed ta on ise andnud enda kohta. Nimeks Vello Malbe, sünniaeg on aga teine, mis sellel Vello Malbel, kes Eestis elas, sündinud Tartus, luterlane ja isa oli Mihkel Malbe, millenimelist ei saanud olla, sest Malbe perekonnanime enne eestistamist üldse ei olnud Eestis," selgitas Puss.

Saksamaal elanud Vello Malbe märkis oma ema nimeks Alviine ja tema neiupõlvenimeks Persols, mis on see võti, mille kaudu Puss jõudis selle Vello Malbe päris identiteedini. 

Läti juurtega Alviine Persols oli reaalne isik, kes abiellus Tartus elanud Mihkel Patsmanniga ja neil oli poeg Voldemar. Kusjuures see Voldemar Patsmann eestistas samuti oma nime ja kandis alates 1936. aastast nime Valmar Palumäe ja – mis veel olulisem – kolis Võrru ning töötas samal elualal meie Velloga. Seega, isegi kui nad polnud tuttavad, teadsid nad suure tõenäosusega teineteist. Neid detaile ritta pannes – ta oli Velloga sisuliselt ühevanune, märkis Saksamaal ankeeti oma ema neiupõlvenime Alviine Persols ning isa eesnime Mihkel – väidabki Puss 90-protsendise tõenäosusega, et identiteedivaras oli Valmar Palumäe. Veel enam – Puss pakub ka motiivi, miks ta võis seda teha.

"Ta oli tegelikult juba 37. aastal tingimisi pisivarguse eest karistatud, aga 43. aastal võeti ta vahi alla, seekord natukene tõsisema varguse eest, mis tavamõistes polnud midagi hullu – ta varastas mahajäetud Saksa tankidelt mingi voltmeetrisarnase eseme ja mingi mõõteriista," rääkis Puss.

Valmar Palumäe tunnistas süüd ja veetis viis kuud Võru arestimajas. Pisivargusest hoopis kaalukam põhjus oma tegeliku nime mahavaikimiseks oli aga fakt, et Palumäe andis tõsiseid tunnistusi kommunistide vastu ja võis seetõttu nende kättemaksu ees hirmu tunda.

Igal juhul pole alates 1944. aastast Valmar Palumäe kohta Eestis mingeid märke, kuni 1946 ilmub Saksamaal välja Vello Malbe, kes miskipärast märgib ankeeti Valmar Palumäe ema haruldase neiupõlvenime. Kui identiteedivaras oli tõesti Valmar Palumäe, pöörab see "Pealtnägija" detektiiviloo pahupidi. Nimelt tähendab see, et hoopis Palumäe läks peitu oma endise elu eest, kuhu kuulusid abikaasa Hele ja toona kaheksa-aastane tütar Vilve.

Tütar Vilve suri eelmisel aastal, aga elus on tema abikaasa Märt Tänava, kes õpetas Tartu Ülikoolis pikalt ajalugu. Üheksakümnele lähenev härrasmees kinnitab, et tema naise isa kadus samuti sõja lõpus, 1944 hilissügisel, aga läbi aastate oli vihjeid, et mees võib siiski kusagil elus olla. 

"Juba pärast sõja lõppu mingil ajal olevat üks Eesti mees sattunud läände ja jõudnud välja koguni Itaaliasse ja tema jutu järgi olevat tema Itaalias kohtunud Valmar Palumäega," jutustab Tänava ja kinnitab, et tema abikaasa siiski kahtlustas, et võib-olla isa ei olegi kaduma jäänud, et võib-olla ta kusagil maailmanurgas elab edasi.

"Ta korduvalt mulle ka pihtis seda, et ta ikkagi kahtleb, eriti just selle Itaalia versiooni põhjal, et ta võib olla kusagil maailmanurgas elus, aga mingil põhjusel ei ole ta koduga kontakti otsinud."

Valmar Palumäe tütre mees igatahes usub, et Vilve oleks rõõmustanud kuuldes, et isa jäigi ellu ja elas pika ning tegusa elu – tõsi, teise nime all – tänu millele on tal Ameerikas poolvend Hans-Georg.