Keit Kasemets: võite on Euroopal 2022. aastal olnud rohkem kui kaotusi
Keit Kasemets võtab kokku Euroopa sõja-aasta võidud ja kaotused. Ukrainale jätkuva sõjalise abi andmine on nüüdseks tavapärane tegevus, kuid Euroopa Liidu energiaturg ei taga taskukohaseid hindu ega vabadust Venemaa gaasist- ja naftast, märgib autor.
Sel nädalal toimuva Euroopa Liidu valitsusjuhtide kohtumise teemad annavad märku, et eurooplased on Venemaa sõjaga Ukraina vastu harjunud. Sõja algusaegadele sarnaseid radikaalseid otsuseid enam ei tehta. Tegeletakse omavaheliste kompromisside otsimisega ja pusitakse uute Venemaa sanktsioonide kallal, mis lahkarvamuste ja Ungari destruktiivse tegevuse tõttu väga edeneda ei taha.
See ei tähenda, et asjad oleksid Euroopas halvasti. Euroopa Liit tegutseb taas oma tavapärases rütmis. Samuti ei tähenda see, et sõda hakkaks Euroopas muutuma märkamatuks. Sõja-aasta on toonud Euroopa Liidus suurimad muutused aastakümnete jooksul. Proovin 2022. aasta peamised võidud ja kaotused lühidalt kokku võtta.
Võidud
1. Sõjaliste võimekuste rahastamine Euroopa Liidu eelarvest
Euroopa Liidu riikide Venemaa sõja algusnädalatel tehtud otsus rahastada Ukrainale antavat relvaabi EL-i eelarvest on radikaalne muutus.
Kui Eesti eesistumise ajal 2017. aastal lepiti kokku süvendatud sõjalises koostöös (PESCO), käis jutt ettevaatlikult vaid ühistest hangetest ja teadus- ja arendustegevusest, sedagi koos refrääniga, et Euroopa Liit ei tohiks kuidagi olla kaitseorganisatsioon ega mingilgi moel NATO tegevust dubleerida. Ka Eesti on EL-i sõjalise koostöö osas olnud traditsiooniliselt kõhklev.
Nüüd on Eesti saanud Euroopa Liidu eelarvest tagasi suure osa Ukrainale antud sõjalise abi kulutustest, mis on võimaldanud väiksema laenukoormusega meie enda varusid taastada. Samasugune seis on teistel riikidel. Ning vahendeid sõjaliste võimekuste tõstmist on kõigil riikidel vaja, sest teise positiivse arenguna on valdav enamus Euroopa riike seadnud eesmärgiks kaitsekulutuste vähemalt kahe protsendini tõstmise. Ukrainale jätkuva sõjalise abi andmine on nüüdseks tavapärane tegevus, mida ei pea eraldi arutama.
2. Ukrainale Euroopa Liiduga liitumise perspektiivi andmine
Otsus, mida Ukraina, Gruusia ja Moldova olid edutult oodanud üle kümne aasta ning mis tundus veel sõja esimestel päevadel võimatu, avab Ukrainale Euroopa Liiduga liitumise ukse.
Palju oleneb sellest, kuidas suudab Ukraina pärast sõja võitmist vajalikud reformid ära teha ning riigi taas üles ehitada, kuid praegu on EL-i uks lahti. Positiivne on, et Ukraina rahva võitlus demokraatlike väärtuste eest avas Euroopa Liidu ukse ka Moldovale. Ka Gruusiale, kui grusiinid ise soovivad seda võimalust kasutada.
Ukrainale liitumisperspektiivi andmine on silmnähtavalt elavdanud ka laienemisprotsessi üldiselt. Pikalt hangunud liitumisläbirääkimised Albaania ja Põhja-Makedooniaga on suvel ka praktikas alanud ning me võime sel kümnendil näha suuremat EL-i laienemist.
Oma kogemusest teame, et kaua Euroopa Liidu uks lahti püsida ei pruugi. Kui reforme teha ei suudeta, varjutavad negatiivsed uudised hetkel positiivse suhtumise ja laienemine sumbub aruteludesse EL-i sisemiste reformide üle. Loodame väga, et nii ei lähe ja sel aastal tehtud otsus tähendab, et Ukrainast saab aastal 2030 Euroopa Liidu liige.
3. Naiivsuse kadumine Venemaa suhtes on toonud teistsuguse välispoliitika
Oma iga-aastases kõnes Euroopa Parlamendi ees tõdes komisjoni president Ursula von der Leyen, et lääneriigid oleksid pidanud kuulama, mida Balti riigid ja Poola aastaid rääkisid.
Vladimir Putini alustatud sõda oli mitmetele Euroopa liidritele suur šokk, sest isiklikult Putiniga suheldes usuti tema valesid ja koheldi Venemaad võrdse partnerina. Kuigi ka praegu kuuleme Kesk-Euroopa liidritelt vahetevahel veidraid Venemaa suunalisi väljaütlemisi, hoitakse liini hästi.
Euroopa Liit ja tema lääneliitlased (USA, Ühendkuningriik, Kanada ja Austraalia) on sõja algusest alates olnud ühtsed ja see on Venemaale kahtlemata halb üllatus. Naiivsuse kadumine annab ka lootust, et business as usual suhtumine Venemaa osas ei taastu ning nii need ettevõtted, mis juba on Venemaalt lahkunud, kui ka need, mis ikka veel ootavad ja vaatavad, leiavad tootmiseks uued turud. Miks mitte sõjast taastuvas Ukrainas, kus tööstus ja energeetikasektor vajavad massiivseid investeeringuid.
Kaotused
1. EL-i energiaturg ei taga taskukohaseid hindu ega vabadust Venemaa gaasist- ja naftast
Neljapäeval ja reedel on valitsusjuhid intensiivselt arutanud varasemalt kokku lepitud gaasi hinnalae rakendamise üle. Komisjoni tõlgendused hinnalaele on sellised, mis praktiliselt selle käivitamist ei võimalda.
Veidi sama lugu on nafta hinnalaega. Eelmisel nädalal kokku lepitud 65 dollarit barrel on kahtlemata Eesti diplomaatia võit, ent see ei ole Venemaa tulude kärpimiseks piisav. Nii nafta kui ka gaasi hinnalaele on vastu riigid, kelle sõltuvus Venemaa energiast on jätkuvalt suur ja kes kardavad, et liiga madal hind vähendab energia kättesaadavust.
Sõltumatuse saavutamine Venemaa gaasist ja naftast on veel kaugel. Kui Putin gaasikraani kinni keerab, saadakse sel talvel hakkama, sest hoidlad on suuresti just Venemaalt ostetud gaasi täis. Kuid järgmine talv tõotab tulla keeruline, sest piisavaid alternatiive Vene gaasile ei ole suudetud luua.
Õnnestunud ei ole ka komisjoni välja pakutud reformid, mis peaksid elektri hinda Euroopa tarbijatele allapoole tooma. Kehtestatud on lõive ja makse taastuvatest allikatest elektri tootjatele, kuid struktuurseid reforme, mis seoks elektrihinna gaasihinnast lahti ja parandaks börside toimimist, pole suudetud riikidega kokku leppida. Nii ongi lahenduseks suuremahulised toetused, mis sõltuvad iga riigi rahakoti paksusest ja panevad ettevõtted ebavõrdsesse olukorda.
2. Riigiabi ja laustoetused kahjustavad ühtset turgu ja võrdset konkurentsi
Toetused, mis ulatuvad mitme protsendini SKP-st võivad paljudele esialgu tunduda hea mõttena. Ka Eestis kutsutakse üles märksa kulukamale ettevõtete toetamisele energiakriisis. Ent väikestel ja Euroopa Liidu keskmisest vaesematel riikidel ei ole toetuste võidujooksust midagi võita. Me ei suuda toetuste mahult kunagi konkureerida Saksamaa ja Prantsusmaaga. Meie ettevõtete konkurentsivõime tagamise pea ainus tee on ühtsete reeglitega turg ja võrdsetel alustel makstavad toetused.
Suur osa valitsusjuhtide tähelepanust läheb ülemkogul sellele, kuidas vastata USA presidendi Joe Bideni algatatud Inflatsiooni alandamise seadusele, mis pumpab maksualanduste ja toetustena Ühendriikide majandusse üle 300 miljardi dollari. Toetuse saamise tingimuseks on tegutsemine (ja tootmine) USA-s, mis sunnib paljud Euroopa ettevõtted tegema uued investeeringud pigem Ameerikas kui Euroopas.
Kui Euroopa vastus on riigiabi reeglite lõdvendamine ja massiivsemad toetused tööstusesse, jäävad väiksemad riigid kaotajaks.
3. Ungari väljapressimistaktika on kahjustanud Ukraina abistamist
Euroopa Liidu diplomaadid on viimastel nädalatel töötanud intensiivselt selle nimel, et ülemkogu ei kujuneks peamiseks Ungariga seotud probleemide lahendamiseks.
Euroopa Komisjoni otsus külmutada õigusriigi põhimõtete mittejärgmise tõttu osaliselt Ungari ühtekuuluvuspoliitika rahastamine ning mitte heaks kiita Ungari taastekava tõi kaasa Viktor Orbáni väljapressimistaktika, mille käigus vetostati kõik ühehäälsust nõudvad otsused, mis vähegi võimalik. Sealhulgas 18 miljardi euro suuruse rahalise abi andmine Ukrainale ja ettevõtete miinimumtulumaksu eelnõu.
Vaid paar päeva enne ülemkogu jõuti keerulisele kompromissile, millega Ungari lubab loobuda Ukraina abipaketi ja ettevõtete tulumaksupaketi blokeerimisest, komisjon vabastab osa külmutatud ühtekuuluvusfondi rahast ja liikmesriigid kiidavad heaks Ungari taastekava.
Ühehäälsuse nõue rahastamisega seotud küsimustes ja välispoliitikas ning iga riigi arvamuse ärakuulamine on kahtlemata Euroopa Liidu tugevus. Kuid kui demokraatlikku otsuste tegemise protsessi hakatakse kasutama töö sihilikuks blokeerimiseks ja halvamiseks tasuks mõelda, kuidas otsuste tegemist Euroopa Liidus efektiivsemalt korraldada.
Kokkuvõtvalt
Võite on Euroopal peatselt lõppeval aastal olnud selgelt rohkem kui kaotusi. Sõda on Euroopa Liitu põhimõtteliselt muutnud. Ja seda suunas, mis vähendab eurooplaste sõltuvust Venemaast ja toob fookusesse selle, kuidas Euroopa ennast maailmas paremini kehtestada suudab.
Keit Kasemets on politoloog ja töötas aastatel 2016–2022 Euroopa Komisjoni Eesti esinduse juhina.
Toimetaja: Kaupo Meiel