Erametsaomanike pikk rahulolematus looduskaitseliste piirangute eest ette nähtud hüvitistega tipnes eelmise aasta lõpus riigikogule kollektiivse rahvaalgatuse loomisega. Selles nõuti hüvitismäärade ajakohastamist või eramaal looduskaitse vabatahtlikuks muutmist. Hoolimata konstruktiivsest arutelust riigikogu keskkonnakomisjonis ootavad erametsaomanikud jätkuvalt lahendusi. Lisaks hüvitiste tõstmisele soovime, et riik hakkaks senise tegevust välistava suhtumise asemel maaomanikku nägema kui partnerit.

Olukord, kus looduskaitselised piirangud eramaadel ajas üha süvenevad ning looduse hoidmise kohustus on käsu korras maaomanike õlule pandud, ent kompensatsioonid selle eest on 15 aastat püsinud samal tasemel, ei saa kauem jätkuda. Vähem kui kahe nädalaga enam kui tuhat toetusallkirja kogunud pöördumine näitas selgelt, et erametsaomanikud ootavad õiglast kohtlemist.

Kolm lahendust

Pöördumist arutanud riigikogu keskkonnakomisjonis jäid kõlama kolm võimalikku lahendust, millele erametsaliitki varasemalt tähelepanu on juhtinud.

Üheks selliseks võiks olla RMK tulubaasi kasutamine looduskaitseliste piirangute hüvitamiseks erametsades. RMK maksis mullu riigituludesse 73,2 miljonit eurot dividende, selleks aastaks planeeritakse veelgi suuremat dividendimakset.

Riigimetsast saadud tulu vähemalt osaline suunamine eramaadel looduse hoidmisesse nii, et maaomanik ei tunneks, et temast piirangute seadmisel lihtsalt üle sõidetakse, oleks mõistlik ja poliitikute poolt teatavat toetust leidnud lahendus. Mõistagi peab piirangute hüvitamine olema järjepidev ning ei tohi tekkida olukorda, kus RMK ei saa piisavalt dividenditulu ning erametsaomanikud jäävad hüvitiseta.

Õiglase hüvitamise kõrval võiks teiseks lahenduseks olla piirangute alla sattunud maa vahetamine teise samaväärse maatüki vastu. Keskkonnaministeeriumi asekantsler Marku Lamp kinnitas keskkonnakomisjonis, et riigil on üle miljoni hektari maad, mida saab vahetada. Ometi on looduskaitseliste piirangutega maade vahetamise võimaluse taastamine seni takerdunud poliitilise tahte puudumise taha.

Kolmandaks tuleb maaomanikke kohelda võrdväärselt ja riik peab maa hinna määramisel lähtuma ühetaolisest metoodikast. Ebaõiglane on olukord, kus näiteks Rail Baltica trassile jääva maa eest saadakse kõrgemat kompensatsiooni kui looduskaitseliste piirangute rägastikku takerdunud maa eest. Riik annab sellega maaomanikele väga vale signaali, et loodusväärtusega maa on vähem väärt.

Kaitstavate erametsade osakaal tõuseb

Kõik kirjeldatud lahendused aitaksid liikuda õiges suunas, kui poliitikutel leiduks tahet neid ka tegudes realiseerida. Eelolevate riigikogu valimiste lävel räägitakse taas pikast plaanist Eestile ja üks kandideeriv erakond on kõlava sõnaühendi varem oma hüüdlausekski põlistanud, ent erametsaomanikud kitsamalt vajavad pikka plaani sellest hoolimata, kes loetud kuude pärast Toompeal hooratast keerutama hakkavad. Me ei saa jätkata kartusega, et praegu majandatav mets on tulevikus äkki piirangutega lukku pandud ning selle koorem omaniku kaela jäetud.

Hüppeliselt on kaitstavate erametsade osakaal tõusnud just viimastel aastatel. Aeg-ajalt küll väidetakse, et kaitsealuste erametsade pindala on Eestis vähenenud ja statistilist metsainventuuri (SMI) aluseks võttes võib esmapilgul nii tundudagi.

Oluline on aga vaadata nii arvude taha kui ka ajalukku. SMI näitab, kui palju on Eestis metsi kaitse all ning palju sellest kuulub riigimetskonnale ja teistele valdajatele. Esiteks, teised valdajad ei tähenda ainult eramaaomanikke vaid sellesse kategooriasse paigutuvad näiteks ka muud riigimaad. Teiseks oli kümme aastat tagasi teiste valdajate maade hulgas ligi veerand miljonit hektarit reformimata maad, mida nüüdseks on jäänud järgi vaid veidi üle 5000 hektari. Valdav osa neist on läinud riigi omandisse, millest on tekkinud ekslik arusaam, et erametsades on kaitsealuseid maid vähemaks jäänud. Olukord on vastupidine.

Tõusvat trendi näitab nii keskkonnaagentuuri Eesti Looduse infosüsteemi (EELIS) andmestik kui ka SMI. Rangelt kaitstavate metsade osakaal on EELIS-e järgi kasvanud eramaadel kümne aastaga ca 22 protsenti. Kui arvestada ka piiranguid, mis tulenevad näiteks projekteeritavatest sihtkaitsevöönditest, I kategooria liikide leiukohtadest ja Natura metsaelupaigatüüpidest, mida kajastab SMI, siis on osakaal tõusnud sama ajaga ligi 38 protsenti.

2021. aastaks oli Eestis umbes 40 000 hektarit rangelt kaitstavaid erametsasid. 2022. aastal on keskkonnaameti poolt avalikule väljapanekule saadetud mitmeid eelnõusid: maastikukaitsealade-, looduskaitsealade-, rahvusparkide kaitse-eeskirjad. Nendega tahetakse piiranguvööndist sihtkaitsevööndisse tsoneerida kokku pea 1100 ha eramaad; varem kaitseta eramaad sihtkaitsevööndisse 122 ha ja piiranguvööndisse 526 ha.

Samuti soovitakse hoiualasid muuta sihtkaitsevööndiks ja piiranguvööndiks, vastavalt 863 ha ja 915 ha. Tõsi, kaitse alt arvatakse nende eelnõude kohaselt ka eramaid välja või sihtkaitsevööndist piiranguvööndisse, see arv jääb aga tugevalt alla juurde tulevatele kaitstavatele eramaadele.

Omanik on parim looduse hoidja

Õiglase hüvitamisega samavõrd oluline on maaomaniku soov olla looduse kaitsmisel riigile võrdne partner. Praeguse praktika järgi riik maaomanikku ei usalda ja paneb ilma igasuguse koostööta maa lihtsalt lukku. Mis on sellise looduskaitse eesmärk?

Me ei soovi, et maaomanik salgaks maha iga tema metsas asuva loodusväärtuse, mis on targa metsamajandamise tulemusel tema maal elupaiga leidnud. Me ei soovi metsa majandada nii, et sinna hoidmisväärseid liike ei saaks tekkida.

Ometi on raske neile, kes praegu nii mõtlevad, midagi ette heita. Maaomanik ise on parim looduse hoidja ning tõhusad kaitsekavad saavad sündida vaid temaga koostöös ja dialoogis, mitte ametnike töölaual. Paberi peal on loodust lihtne kaitsta, aga massiline metsade majandustegevusest välja võtmine et anna soovitud tulemust.