Keskkonnaministrina olen kohtunud keskkonnaorganisatsioonidega, käinud Eesti metsades ja külastanud suuri puidutööstusettevõtteid. Metsaarutelus on alati olnud palju seisukohti ning emotsiooni.

Etteheiteid ei saa teha ühelegi osapoolele, sest kõik on tegutsenud oma võimaluste piires ning oma seisukohti ja huvisid kaitstes. Samal ajal ei pea looduskaitse ja majandus vastanduma: võiksime näha ka metsa hoidmises ning elurikkuses majanduslikku ja ühiskondlikku väärtust.

Meie elu sõltub otseselt metsast. Ühe jaoks on see elukoht ja kodumaja ümbrus, teisele töökoht ja sissetulek, paljudele ka koht, kus käia jalutamas ning seeni-marju korjamas. Üle poole Eestist (51,3 protsenti) on kaetud metsamaaga, mis on kodu vähemalt 20 000 erinevale liigile.

Aga mets on oluline ka inimese elu igapäevaste vajaduste rahuldamiseks. Tänu puidule saame ehitada maju, need soojaks kütta ja mööbliga sisustada. Metsade käekäik mõjutab meie planeedi kliimat ja sellega meie kõigi tulevikku. Mets on ise järjest vastuvõtlikum kliimamuutuste mõjudele ning ka sellega peame üha rohkem arvestama.

Oleme pikalt otsinud tasakaalu metsade kaitse ja majandusliku kasutuse vahel, kuid tegelikult peaksime tegema selgeks need piirid, mille ületamisel ei suuda metsad enam tagada meie kõigi jaoks elutähtsaid looduse hüvesid.

Pool Eesti metsast kuulub eraomanikele ja teine pool riigile ja kokku raiutakse aastas suurusjärgus kümme miljonit kuupmeetrit puitu. Keskkonnaagentuuri andmetel kulub peaaegu pool (4,6 mln) Eestis raiutud puidust energia tarbimiseks kohapeal ja sellele lisaks viiakse olulistes kogustes energiapuitu ka riigist välja (2,5 mln).

Kuna suurt osa Eesti linnadest ja asulatest köetakse hakkepuiduga, puudutab metsandus otseselt meie inimeste turvatunnet. Pole küsimustki, et puit on tähtis meie igapäevaelus, meie toimetulekus ja elukvaliteedis.

Teisalt ei seisne Eesti metsades peituv rikkus ainult sealt saadavas puidus, vaid ka elurikkuses. Isegi vananevat metsa ei saa vaadata kui "raisku lastud" tulu. Seda tuleb näha osana eluringist, kus leiavad elupaiga liigid – näiteks rähnid, kakud –, kelle jaoks noored metsad ei sobi. Peame hoolikalt jälgima, kuidas meie tegevus habrast metsaelustikku mõjutab, sest väiksematelgi kõrvalekalletel võivad olla tõsised ökoloogilised ja majanduslikud tagajärjed.

Kas meil on võimalik kaitsta loodust ning samal ajal rahuldada inimkonna majanduslikud vajadused?

Jah, on. Selle eeldus on mõttelaadi muutus. Praegu on väga suur hulk Eesti metsa kaitse all, oleme selles Euroopa esirinnas. Range kaitse all on ligi 17 protsenti Eesti metsadest, erinevate piirangutega kokku ligikaudu 30 protsenti. Küsimus aga ei ole selles, kui suurt hulka suudame kaitse alla arvata, vaid see, kuidas ülejäänud osa majandame ja mida puiduga edasi teeme. Praegu ekspordime puitu kui toormaterjali olulises mahus Eestist välja, sellele olulist lisandväärtust andmata.

Kuid ka majandatav mets peab arvestama elurikkusega ja kliimamuutustega. Raiemahud on viimase 14 aasta jooksul kahekordistunud kuuelt miljonilt 12 miljoni tihumeetrini. See on üks teguritest, mis peale metsade vanuselise koosseisu ja metsamaa pindala kasvu peatumise on tinginud majandusmetsade tagavara vähenemise, CO2 sidumise vähenemise ja on suurenenud oht liikide väljasuremiseks. Meie eesmärk peab olema metsi majandada nii, et säiliks elurikkus, metsad leevendaksid kliimamuutusi ning metsast saadud puit tooks ühiskonnale maksimaalset kasu.

Üks võimalus on toetada puidule kõrgema lisandväärtuse andmist. Näite saame tuua mööblitööstusest, kus suhteliselt vähese puiduvajadusega saab aastaringselt tööd palju inimesi. Samal ajal on puidus olev süsinik pikemaks ajaks seotud edasi mööblitoodangusse.

Tulevikku vaadates on meil võimalus näha metsa "puidulao" asemel "süsinikulaona". Suurema osa Euroopa riikidega võrreldes on Eesti küllaltki metsarikas ning see on meie suurim eelis. Ajal, mil maailm on kimpus süsiniku sidumisega ning inimtegevuse süsinikujalajälje vähendamisega, kannavad meie raiumata metsad uut majanduslikku väärtust. Mida targemalt ja läbimõeldumalt majandame oma metsi praegu, seda edukamalt saavad järgmised põlvkonnad praeguste otsuste vilju lõigata tulevikus.