Tühjus hakkas tekkima väiksemates paikades. Sealt mõneaastase vahega läbi sõites näeb, et enamasti on muutused ühes suunas: elu tõmbub koomale. Uusi katuseid siin-seal veel pannakse, aga lapsevanker on haruldane. Nüüd on tühjus hiilimas järjest suurematesse keskustesse.

Põhjusi on niihästi üleaegseid kui ühekordseid. Inimesed on alati kulgenud väiksematest kohtadest suurematesse, maalt linna, väikeriigist metropoli – ikka sinna, kus on rohkem elušansse ja avalikku hüvet.

Kunagi oli eestlasel kombeks öelda, et "loll lennutab ringi, tark istub kodus." Vanasõnad jäävad üha rohkem "vanade sõnadeks", eakate kodutarkuseks. Siiski võib eelöeldut tõlgendada ka klimaatilises võtmes: meie juures ei saa elu kulgeda tänaval nagu Vahemeremaades. Liuväljal on alati vähem rahvast kui rannas ja külmal ajal on tühjus suurem kui soojaga. Talvisel pühapäeva pärastlõunal pole suurt vahet, kas olla Kärdlas, Haapsalus või Tallinnas.

Virtuaalmaailm on tekitanud uued harjumused, paljudel ongi vähem vajadust üksteisega füüsiliselt suhelda. Siiski, telefoni võib näppida niihästi toas kui välikohvikus.

Äsjane pandeemia sundis inimesi kodusemaks. Koroona sulges terveid eluvaldkondi. Pärast tuldi küll ülemeelikult välja nagu kevadisel karjalaskeajal, aga rõõmuaeg jäi üürikeseks, sest kohe saabus majandus- ja finantskriis. Hinnatõus ei võimalda enamikul avalikkuses lõbutseda.

Muidugi pole elu linnades päris välja surnud. Seoses igapäevaste askeldustega on magalate ja teiste elurajoonide sõlmpunktides, näiteks kaubanduskeskuste ja meditsiiniasutuste juures ikka saginat.

Tühjus ja vaikus võtavad maad peamiselt linnasüdametes, eriti vanalinnades. Pärast kella kuut õhtul kohtab inimesi harva niihästi Tartus Rüütli kui Pärnus Rüütli tänaval ja isegi Tallinna Viru uulitsal pole horde liikvel. Ühtpidi on elupulsi nõrgenemine neis paigus seotud linnaehituse ja liikluskorraldusega. Linnaplaneerijatel ja keskkonnakaitsjatel on olnud head soovid teha linnasüdamed jalakäijate tsoonideks, paraku tuleb oma inimesi sinna vähe. Kui ka turiste napib, tekibki tühjus.

Tartu Ülikooli uued õppehooned ei paikne enam kobaras ümber peahoone, vaid on laiali mööda linna, mistõttu inimeste sipelgarajad ei lõiku enam nii endastmõistetavalt Raekoja ees nagu vanasti.

Tallinna Vabaduse platsilt hakkas elu kaduma kohe pärast liikluse lauskeelamist. Suvised rulatajad seda ei asenda. Ühes kunstihoone remonti minekuga on meie esindusväljak vajunud letargiasse. Õhtupoolikuti seostub selle servas kõrguv Vabadusrist pärissurnuaiaga (nii et samast kõrvalt Toompeale viivale tõusuteele tekib tahtmine püstitada värav kirjaga "Tulge tagasi, inimese lapsed!").

Rahustame end, et vanalinnad tühjenevad peaaegu kõikjal. Kuigi põhjusi on mitmeid. Näiteks Stockholmi tsentrumis on õhtuti vaikne, aga see on vähemalt osaliselt tingitud kõrtside lahtioleku lühemast ajast. Meil on kõik kohad kaua lahti, aga enamikes on ainsateks asukateks baarmen koos nõudepesijaga, kes simuleerivad klienditeenindust.

Aga on's inimtühjus tingimata halb? Kellele ei meeldiks vahel olla täiesti üksi metsas või muidu looduses. Närv puhkab ja hing ülevneb, kui kuulad helisevat vaikust. Jah, aga tühjaks jäänud paik, kus kunagi on kihanud elu, tekitab suuremas osas meist depressiooni (välja arvatud siis, kui see kihamine on toimunud väga ammu, sest varemeidki saab hardalt imetleda).

Vajadus kohata kaasinimesi on universaalne. Pole ime, et väikse paiga elanikud võitlevad oma poe või külamaja eest ja kiduvas alevikus kogunevad vähesed järele jäänud noored bussipeatusse, et kedagigi kohata.

Omaette probleem, et Eestis ei ole kunagi võimalik kogeda suurlinnatunnet, et siin ei näe igapäevast inimjõge. Tuleb oodata viie aasta tagust laulupeo rongkäiku, hängida staadioni väravas, liituda rockkontserdile voorijatega.

Aga muidugi pole asi muljes. See on ainult väline indikaator millestki märksa olulisemast. Kui ka optiline illusioon kõrvale jätta, tühjeneb Eesti päriselt. Inimesi jätkub juba praegu ainult hädapärast. Õpetajaskonna vananemine ja arstide puudus on silmatorkavamad näited. See kõik levib ja süveneb paratamatult.

Eriti jääb puudu kompetentsetest isikutest, sest kuigi tarkade ja rumalate, võimekate ja äpude suhe on Eestis natuke parem kui mõnel pool mujal, näeb ometi iga päev, et keegi on ametis või pürib sinna, kuhu ta silmnähtavalt ei sobi – ütlen seda ilma igasuguse emotsiooni või retoorilise liialduseta.

Kuidas teha nii, et siinseks eluks vajalikud funktsioonid normaalselt toimiksid, kuid säiliks meie üldine elulaad (keelest rääkimata)? Kust ja kuidas saada juurde inimesi, see probleem on meie pea kohal nagu Damoklese mõõk. Tuua või tekitada?

Isegi kui kehtestataks fantastilised lapsetoetused, mille mõjul naised sünnitaks kolm või neli last ja nii mitu põlvkonda järjest, ikkagi avalduks selle mõju aegapidi. Aga suure hulga teistsuguse kultuuritaustaga inimeste ühekorraga Eestisse importimine võib saada saatuslikuks.

See on ebamugav valik. Veri ei määra õieti midagi, asi on ikka kasvatuses. Kasvatamisest ei pääse, ükskõik kas kasvatada eestlaseks oma bioloogilisi lapsi või võõraid. Praktiline meel ütleb, et eesti "algmaterjaliga" (vabandatagu see tehnoloogiline lähenemine) on see mõnel määral lihtsam (nii et "eelista eestimaist"?)

Ühelt poolt välissündmused, Ukraina (ja ka muud) põgenikud, teisalt valimislubaduste suhkrukommide jagamine teevad niigi keerulise küsimuse veel keerulisemaks. Praegu pole selgust, mida tegema hakatakse. Ja kas tühjus kunagi taganeb.