Müncheni julgeolekukonverentsi üks järeldusi on see, et lääneriigid on Ukraina taga nii kaua kui vaja, ent mida see tegelikult tähendab, ei ole selge.

See sõnum näis olevat paljudele poliitikutele kui refrään, mis vabastab nad venemeelsuse kahtlusest. Ent kuluaarivestlustest jäi pigem mulje, et lääne relvaabi Ukrainale ei pruugi enam senises mahus jätkuda, kuigi vaja oleks veel palju enam.

"Siit ja sealt hakkab tulema sellist arvamust, et me teeme küll praegu sellise suure pingutuse, aga kui see ei tööta, siis istuge laua taha ja leppige kokku ja andke midagi ära. Ja see on ohtlik. Sellest tulebki rääkida, et miks see on ohtlik," ütles peaminister Kaja Kallas.

Kusjuures enim tekitavad kahtlusi Lääne-Euroopa suurriigid, kes ka Minski kokkulepet Ukrainale peale surusid. Et nemad pole valmis pikaks sõjaks, kahtlustab ka USA tuntud Venemaa ekspert Julia Joffe.

"Ma kardan, et nad ei ole selleks valmis. Arvan, et mõned Ida-Euroopa riigid, nagu näiteks Baltimaad ja Poola on valmis toetama pikalt, ent riigid, nagu Prantsusmaa ja Saksamaa on alati olnud veidi kaheldavad. Eriti kui Putin helistaks ja ütleks, et ta on valmis läbirääkimisteks, oleksid nad Ukraina toetamisel üsna loiud," rääkis Joffe.

Suuresti näib see tulenevalt Lääne- ja Ida-Euroopa erinevast ajaloost ja sellest, kuidas Teine maailmasõda lõppes.

"See on üks õppetund, mis on minul terve selle aasta kohta – meie lääne liitlased väga hästi ei tea seda ajalugu, mis toimus raudse eesriide taga. Loomulikult, kui kahte võrrelda, siis sõda on halb ja rahu on hea. Aga rahul ja rahul on ka vahe ning see vajab selgitamist," ütles Kallas.

Ida-Euroopa ülesanne ongi edaspidi rahvusvaheliselt oma ajalugu paremini selgitada.