Ühest küljest kõlas Müncheni julgeolekukonverentsil rohkelt täiesti ühemõttelisi ja Eesti vaatest õigeid seisukohti.

"Me peame olema väga ettevaatlikud, et kuidagi ei tekiks sellist vale samaväärsust. Ja ma ei kaotaks kunagi silmist fakti, et on agressor ja on ohver. Ja maailm ei peaks kuidagi ootama Ukrainalt võrdseid järeleandmisi Venemaaga. Nagu (Saksamaa välisminister) Annalena (Baerbock) just ütles: kui Venemaa taganeb täna, siis pole sõda. Kui Ukraina lõpetab võitlemise täna, siis pole Ukrainat. Nii lihtne ja labane see ongi," rääkis USA välisminister Antony Blinken.

Teisalt esines ka mõtteavaldusi, kust paistis see, et mõni Euroopa riik tunneb jälle, et halb rahu oleks ikka parem kui sõda. Kusjuures avalikes seisukohtades väljendavad nende riikide juhid optimistlikumaid noote kui näiteks ameeriklased.

"Laske meil samuti teha ettevalmistusi rahuks. Lühikeses plaanis peame olema tugevad ja näitama, et oleme tugevad ning kindlalt Ukraina taga ja valmis kestma. Aga peame valmistuma praegu ka rahuks. See on meie kohustus. See pole kompromissi vaim, vaid vastutuse vaim. See rahu on seda enam võimalik ja usutav, kui me oleme tugevad täna, kui me teame, kuidas olla tugevad pikas plaanis. Aga me peame neid tingimusi ette valmistama," kõneles Prantsusmaa president Emmanuel Macron.

Praegu näib kõige realistlikum lähenemine sõjale Ukrainas olevat Ameerika Ühendriikidel, mille poliitikud ei tee saladust, et nende hinnangul ei suuda Ukraina Krimmi sõjaliselt tagasi võtta. Ka Ameerika Ühendriikide väljaande Puck Newsi ajakirjaniku Julia Ioffe hinnangul ei pruugi see sõda minna nii nagu me loodame.

"Aeg ei ole Ukraina poolel. Aeg on Venemaa poolel. Venemaal on lihtsalt rohkem ressursse ja inimesi ning ka poliitiliselt pole aeg Ukraina poolel. Eriti kui vaadata poliitilisi arenguid USA-s. Kui vabariiklased saavad Valgesse Majja ja saavad kongressi kohti juurde, siis nende paremäär on väga isolatsiooniline, isegi üsna Vene-meelne ja ei toeta Ukrainale rohkem abi andmist. On tunda, et kuigi avalikult USA administratsioon ütleb, et Ukrainat toetatakse nii palju ja nii kaua kui vaja, siis eesriide taga survestavad nad ukrainlasi vähemasti avalikult jätma muljet, et nad on valmis läbi rääkima isegi siis, kui Putin pole selleks valmis, et jätta temast ebamõistlik mulje. Seda öeldes on väga selge, et Venemaa ei ole üldse valmis läbirääkimisi pidama," kommenteeris Ioffe.

Ioffe jutust koorub välja, et lähimad kuud on ukrainlaste jaoks parim hetk võtta tagasi nii palju maad kui võimalik, sest vabariiklaste võimu puhul poleks USA-s miski garanteeritud. Samas ei tähenda see, et nende seas poleks mõjukaid Ukraina toetajaid.

"Mitte kunagi pole meil olnud võimalust maailma paremaks muuta kui nüüd. Selle õudse Putini loodud sündmuse tagajärjel on meil võimalus teha asju, mida oleksime pidanud tegema juba aastaid tagasi. Ja see on hoiatuseks. Kui ta sellega nüüd pääseb, kui Ukraina peab ära andma tolli oma territooriumist, siis kõik, millest me siin aastaid rääkinud oleme, kõlab õõnsalt. Ja ma luban teile, et hiinlased jälgivad seda," rääkis USA vabariiklasest senaator Lindsey Graham.

Viimase aasta jooksul on Euroopas palju kõlanud seisukohti, et Ida-Euroopa riike oleks tulnud rohkem kuulata.

"Kõik ju on näinud, et Putin mõtleb tõsiselt seda, millest ta rääkinud on. 1925. aastal ei uskunud keegi Hitlerit, aga ta oli üsna otsekohene oma eesmärkide suhtes. Ja 2007. aastal oli Putin siin konverentsil väga ühemõtteline enda eesmärkide suhtes. Probleem oli selles, et keegi ei uskunud teda siis, aga uskugem teda nüüd," sõnas Eesti peaminister Kaja Kallas.

Vaadates Müncheni konverentsi esinejate nimekirja ei tundu veel, et Balti riike ja Poolat nähtaks taas kui sõjaõhutajaid ning meie senine strateegia on töötanud.

"Ma arvan, et see oli kriitika enne sõda, et Baltimaad, Poola ja Ukraina on kergelt hüsteerilised, alarmistlikud. Et nad näevad Venemaalt tulevat ohtu, mida ei eksisteeri või mis pole nii suur ja tõsine kui nad ütlevad, et see on. Aga sõda ja Venemaa täieulatuslik sissetung Ukrainasse on tõestanud põhimõtteliselt kõike, mille suhtes Balti riigid ja Poola hoiatasid. Ning surve, mida Balti riigid ja teised idas on loonud, on olnud väga kasulik, et tasakaalustada riike nagu Ungari või Kreeka. Mõnes mõttes mängib see olulist rolli Euroopa koalitsioonis tasakaalustamaks riike, kes on Venemaaga sõbralikumad või kes on keskel ja pole päris kindlad, mida teha," rääkis Julia Ioffe.