Appi, nad piiluvad hangede tagant. Appi, nad jõllitavad võsa vahelt. Appi, nad luuravad prügikastide juurest. Appi, neist paljudel on kurjad näod. Appi, peaaegu ükski neist ei naerata, aga muudkui vaatavad mind. Appi-appi, pööra pead, kuhu tahad, nad on kõikjal sind silmamas.

Ju saite aru, et ma räägin valimisplakateist ja neil kujutatud kodanikest. Enne kui pragamisega edasi lähen kuulutan, et olen kolossaalne valimiste fänn. Olen valimiste kui demokraatia pidupäeva eluaegne kiitja. Jumaldan aega, mil maa lööb valimisetendustes särama ja kärama parema homse lootuses. Aga ma ei kannata ülejala tegemist ja mind nörritab vähese vaimsusega nüri propaganda. Mind teeb pahuraks see säravate mõtete nappus, mida näen laiutavatel valimisplakatitel.

Olen viimastel nädalatel palju mööda Eestit sõitnud. Tartu kanti, Läänemaale, Tallinna, tagasi Virumaale. Kõikjal on pilt sama. Pigem tusased ja kurjad kui avalalt ja siiralt naeratavad kandidaatide näod. Kõikjal samad parteikontorite publitseeritud hüüdlaused. Aga kus on Toompeale ihkaja oma sisu, kus on tema oma selge lubadus? Kus on temale ainuomane plakatikujundus? Miks peab vaatama vaid igavaid passipilte, kui meil oleks sadu säravaid asju mida Eesti elust plakateile panna? Eesti loodus, rahvariided, laste joonistused, kandidaat päris tööd tegemas, no mida iganes!

Sel hallil taustal meenub Eesti valimisplakatite klassika. Isamaa luuamees koos hüüdlausega "Plats puhtaks!" Ja kas mäletate Edgar Savisaare silmadega plakatit. Kas mäletate Savisaart poksikinnastega või malet mängimas? Neil plakatitel oli nägu ja tegu. Ja K-kohukesest kõneles kogu maa. Ja ka Andrus Ansipi lubadusest viia Eesti Euroopa viie jõukama riigi hulka. Vaat säärane olgu äge reklaam. Lisaks on mul senini meeles president Kersti Kaljulaidi legendaarne pusa, millel kiri "Sõna on vaba". Kas on kandidaati, kelle riided pakuvad plakateil samaväärset sisu? Ei ole ühtegi.

Minu kodupaiga Kadrina rahvamajas on vaatamiseks plakatinäitus taiestest, mis leitud rahvamaja kappidest. Soveediaja lõpu ja Eesti aja alguse kultuuriplakatid. Väljas on ka meie kandi legendaarse kirikuõpetaja Hillar Hallaste valimisplakat. Mees õpetajarüüs seismas kesk Kadrina kirikut ja soovitamas otsesõnu end valida. Praeguste klanitud poliitnägude taustal mõjub Hallaste kesk kirikut sisukalt ja tuumakalt. Plakat on ka dokument ajast 30 aastat tagasi. Kadrina saunamuuseumis on aga me külamehe Andres Nuka valimisplakat, mehel põrsas süles. Seegi oleks nüüdsel ajal üle Eesti tegija.

Olen ise ühe korra maavolikogu valimistel kandideerinud ja ise oma plakati disaininud, sest enamaks polnud raha. Kõige keskele kleepisin enda pildi. Selle ümbruse täitsin oma artiklite pealkirjadega, mis ajalehtedest välja lõigatud. Takkatippu tuli suurelt lubadus luua Eesti esimene kohalik kultuurkapital. Sain volikogusse ja lõin ka kultuurkapitali ajal, mil mujal Eestis polnud sellest veel aimugi. Usun, et plakatist oli kasu nii mu tegude kui ka lubaduse tutvustamisel.

Nüüd Eestit vaadates tõden kurvalt, et enamik valimistel kandideerijaist on oma plakatitega nuumanud vaid igavat toodangut andvaid reklaamifirmasid. Ja ka tühje sõnumeid levitavaid PR-tegelasi. Mõtteloidust toodetakse ka rahva raha eest, mida riigikogu parteid ju riigikassast saavad.

Ja nüüd tuleb tähtsaim küsimus. Nimelt: kui enamik plakatitele pugenud tegelastest ei oska mulle selget ja säravat sõnumit öelda, kas suudavad nad hakkama saada muu säravaga? Kas kandideerijail on jumekas mõte Eesti eelarve kasvatamiseks? Kas neil on kavas tuumakas tegu maapiirkondade särama panemiseks? Ma ei tea, aga tõden, et viletsad ja igavad valimisplakatid on Eestile häbiks.

Me teid palistavad nädala lõpuni sajad ruutmeetrid vähese vaimsusega sisutühje plakateid. Siiski lõpetan positiivselt. Mu kodupaiga Kadrina plakatimeres hakkab silma üks inimene, kellel on lai naeratus suul. Tema on algaja poliitik, ei oska veel vist nii-öelda "õigesti" plakatil olla nagu partei käseb. Aga hea on naeratavat algajat vaadata, ta sisendab lootust homsele särale ja vaimsusele.

Kõiki Vikerraadio päevakommentaare on võimalik kuulata Vikerraadio päevakommentaaride lehelt.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil arvamus@err.ee. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel.