Hoolimata ühiskonnas üha enam esile kerkinud soovist kaitsta metsi, lendoravaid, parke linnasüdametes ja puiesteid väikelinnades, ei usu ma, et tegelikult oleksime nõus loobuma enda majanduslikust heaolust ja kaasnevatest vabadustest looduskeskkonna kaitse nimel. Kuigi vastuolu majandusliku heaolu ning teisalt liigirikkuse, kliimamuutuste ja liikide väljasuremise vahel tuuakse aeg-ajalt mõne kapitalismikriitiku ja/või looduskaitsja sulest sotsiaalmeedias ja leheveergudel esile, ei tundu mulle, et oleksime ühiskonnana sisuliselt mõelnud, mida tähendab, kui panna kaalukausi ühele poole majandus ja teisele keskkond.

Vastuolu keskmes on kaks järgmist väidet, mis minu arust on mõlemad tõesed. Keskkonnakaitsjate kriitika ja tähelepanekud peavad tihti paika. Samuti peab paika meie soov elada edaspidigi heaoluühiskonnas. Huvitaval kombel on hulk inimesi, kes vähese mõttetöö tõttu evivad väliselt mõlemat positsiooni, kuid pole mõistnud vastuolu nende vahel. Näiteks kui metsade raiumise vastu mõeldud sõnavõtt sotsiaalmeedias on tehtud läbi nutitelefoni, mis on kokku pandud Euroopa keskkonnanormidele mittevastavates Hiina tehastes ning mille aku jaoks olulist koobaltit on kaevandanud lapstöötajad Kongo vihmametsas.

Seega visandan allpool lugeja jaoks selle vastuolu, sest kuigi pole selgeid ja mugavaid lahendusi, oleks vajalik sügavam lahtimõtestamine ja sisuline arutelu mitme nurga alt. Parafreesides tihti poliitika kohta öeldut - kui me ei tegele keskkonnaga, siis keskkond tegeleb meiega. Enne peab aga rääkima ühiskonnast.

Rikkuse ehitajad ei mõista looduse kaitsjaid

Vähesed meist tahavad elada vabatahtlikult vaesuses. Eriti tugevalt tunnetavad seda inimesed, kes on nooruses ise kehval ja ebakindlal elujärjel elanud. Kuna arvestatav osa Eesti ja laiemalt Ida-Euroopa ühiskonnast kasvas üles kas nõukogude perioodil või 90-ndate segastel aegadel ning kuna inimeste väärtushinnangute paika loksumine nooruspõlves ja nende püsimine ka hilisemas elus on tõestatud sotsioloogiliste uuringutega, siis on see ühiskondlik reaalsus, millega peab arvestama.

Lihtsustatult tuntakse seda kui vastuolu materialistlike ja postmaterialistlike väärtuste vahel. Materialistlikud väärtused tähendavad raha ja maise vara väärtustamist ning postmaterialistlikud väärtused hoolimist ka abstraktsematest ideedest nagu õiglus, võrdsus ning konkreetsemate näidetena ka LGBT+ õigused ning keskkonnakaitse. Rõhutan, et see on laia pintsliga suure pildi üldistus ning on palju inimesi, kes selle üldistuse alla ei mahu, kuid nagu statistikud ütlevad - kõik mudelid on valed, kuid mõned on kasulikud.

Irooniliselt hakkavad postmaterialistlikud väärtused esile kerkima alles siis, kui on saavutatud piisav majanduslik heaolu ning turvatunne. Teisisõnu viis 90-ndate röövkapitalism ning 2000-ndate rahulikum majandusareng meid kaude tänaste keskkonnakaitsjateni, kellel, juhin tähelepanu, on tihti keskklassi taust.

Heaoluühiskond tekitab alati iseenda kriitikud. See pole esmakordne ega erakordne protsess - ka katoliku kiriku kriitikud keskajal tulid tihti sellesama kiriku seest, näiteks luteri kirikule 95 teesiga aluse pannud Martin Luther oli algselt munk.

Majandusvabaduse eestkõnelejad tihti sellest dünaamikast aru ei saa ega soovi saada. See pole tegelikult üllatav, sest me kõik näeme maailma alati läbi isikliku inforuumi, kogemuse ja tutvusringkonna. Kui igapäevatöö eesmärk on käibe kasvatamine ja kasumi teenimine ning isikliku auto ja kaasneva liikumisvabaduse rõõm on seotud kibeda mälestusega nende puudumisest nõukogude perioodil, siis selline ilmavaade on ainult arusaadav.

Samas tähendab see lapsikuid lihtsustusi uute ühiskondlike nähtuste selgitamisel. Majandusvabaduse vastukriitika keskkonnakaitsjate suunal enamasti ei ole sisuline, vaid tihti rünnatakse inimeste vanust ja vähest elukogemust. Enamasti on see keskkonnakaitsjate mõnitav sildistamine aktivistideks, lumehelbekesteks, kommunistideks ja muuks, mis väljendavad pigem nooruspõlves kujunenud pahameelt, mitte vastaspoole argumentide sisulist kuulamist.

Keskkonnakaitsjad ei mõista materialiste

Keskealiste (enamasti meeste) sildistav suhtumine keskkonnakaitsjatesse töötab samamoodi ka peegelpildis. Tegelikult olgem ausad - väga vähesed inimesed on iseendalt küsinud, mis on minu väärtuseid kujundanud ja miks on nad just sellised, rääkimata laiemalt ühiskonna mõistmise soovist.

Onu Heino või "konserv" on levinud sildistavad väljendid noorema põlvkonna seas, kuid pikas plaanis ei vii see ühiskondlikku debatti edasi ning suutmatus panna end teiste ühiskonnagruppide perspektiivi ei edenda ka keskkonnakaitset. Naljakal kombel näeb seda tihti Eesti roheliste erakonna poliitikute poolt, kelle sõnavõttude alltekstist jääb tihti mulje, et "valijad on lollid ja meie tegime kõik õigesti," selmet kujundada sõnumeid, mis rohelist ilmavaadet ühiskonnas edasi viiks või kasvõi erakonna toetust paar protsenti tõstaks.

Samasse kategooriasse paigutaks ka erinevad keskkonnaaktivistide rünnakud jõukamate lääneriikide muuseumide kunstiteoste vastu. Kuigi edukas protest peabki suutma mõnele valukohale tähelepanu tõmmata ning ühiskonda raputada, siis ideed, mis võivad tunduda väga head väikeses kaasamõtlejate mullistuses, võivad tunduda sõgedad inimestele väljaspool seda mulli. Lisaks enda sõprus- ja tutvuskonnale eksisteerib ka laiem ühiskond, kellega peab kasvõi valimistel arvestama. Tasub hoida meeles, et 60-ndate hipiliikumise vastureaktsioonina valiti 1969. aastal USA presidendiks Richard Nixon, kes pidas oma valijateks "vaikivat enamust," kellele 60-ndate tormilised arengud meeltmööda ei olnud.

Õpetlik on ka Tartu tselluloositehase dramaatika näide, mille tekitatud lõhed ei ole küll nõnda põlvkondlikud. Enamik mu Tartu tutvusringkonnast oli selle tehase rajamisele väga tugevalt ja häälekalt vastu. Tallinnas aga kuuleb selle tõttu tihti väiteid "tartlased pole millegagi nõus," "kuskile ei saa midagi ehitada" ning "jälle needsamad hullud". Jätame kõrvale asjaolu, et tselluloositehase rajamishuviliste kommunikatsioon ja lähenemine oli käpardlik (mida on kinnitanud mulle ka üks Tartu Ülikooli professor, kes ise tehast toetas). Sellest hoolimata väärib tehase mitterajamise tekitatud arusaamade kinnistumine kohati rohkem tähelepanu kui see tehas ise.

Kuigi tehas jäi ehitamata, on mul hirm, et selle järel toimunud ühiskondliku settimise tulemusena osa vabaturu usku inimeste seisukohad vaid jäigastusid ning iga sarnase aktsiooni puhul tuleb puusalt hinnang "jälle seesama sõgedus", ilma et oleks soovigi konkreetse vaidluskoha detailidesse süveneda. Ja ma ütlen seda inimesena, kes võttis 2018. aastal Emajõe aktsioonil 4000 inimese ees selle tehase vastu sõna.

Nunnud pandad lähevad paremini peale kui kurjad hundid

Edukas looduskeskkonna kaitse ei tulene otseselt ökoloogilistest argumentidest, vaid need on pakendatud apetiitselt ühiskonnale, poliitikutele ja arvamusliidritele. See tähendab, et nunnude loomade kaitsmine ja toetamine on palju lihtsam ning seda tehakse ka mõnikord nii suurel määral, et see võib vahel lõpptulemusena olla looduskeskkonnale isegi kahjulik. Näiteks pandad, lendoravad ja kassid saavad palju positiivset tähelepanu ning seetõttu ka ühiskonna ning avaliku võimu toetust ja raha. Seda hoolimata asjaolust, et näiteks tavalised kodukassid, olles loomult ikkagi kiskjad, on suur oht paljudele lindudele.

Paljud mittenunnud loomad sellist positiivset tähelepanu ei saa. Kui koduta kasside varjupaikadele kogutakse ja annetatakse pidevalt raha ning seal käivad abiks vabatahtlikud, siis sellist tähelepanu ei saa mitmesugused roomajad, tavalisema välimusega haruldased taimed ega ka suured kiskjad nagu hundid ja karud, kelle tähtsus ökosüsteemis on selgelt tähtsam, kuna nad hoiavad kontrolli all suurulukite arvukust ning loomad pidevalt liikvel.

Rootsi valitsuse hiljutist otsust vähendada suurjahiga riigis märkimisväärselt huntide arvukust on kerge ökoloogilise loogika kohaselt kritiseerida, kuna huntide arvukus on edaspidi liiga väike geneetilise mitmekesisuse hoidmiseks. Poliitiliselt ei olnud Rootsi valitsusel aga silmanähtavalt valikut - Rootsi avalikkus võis küll varem olla huntide arvukuse tõstmist pooldav, kuid toetus sellele langes, kui ilmnesid kaasnevad ebamugavused, nagu suurenevad rünnakud lambakarjade vastu ja hirm, et hundid hakkavad rohkem inimesi ründama. Selliste murede puhul ei olegi isegi tähtis nende mõju tervikuna, sest enamik lammastest pääses hundi ohvriks sattumisest ning Rootsi lapsi ei painanud Punamütsikese stsenaariumid teel kooli või koju.

Ühiskondliku hoiaku tõttu tundub selge, et me ei saa enam kunagi tagasi puhast puutumata looduskeskkonda ja oleks ka rumal seda soovida. Teatud olukordades on just inimühiskonna mõjudega looduskeskkond liigirikkam kui betoonist linn või ürgmets eraldi - kui mõelda näiteks, kui palju eri liike võib leida ühelt harilikult niidetud puisniidult.

Looduskaitses on madalad ootused ehk kontrollitud loodus

Liikide väljasuremist dokumenteeriva projekti The Extinctions bioloogiharidusega kaastöötaja Tristan Rapp rõhutas hiljuti Twitteris, et liigirikkus sureb kaks korda - esimest korda väheneb drastiliselt liigi populatsioon ja teist korda kaob mälestus liigi varasemast suurest arvukusest. Seetõttu on paljude inimeste ootused rahvusparkide ja muude ohustatud liikide arvukuse tõstmise algatuste osas väga madalad.

Praegu on Eestis näiteks hinnanguliselt üle 900 pruunkaru ja 250 hunti, kuid enne 19. ja 20. sajandit oli mõlema suurkiskja leviala ja arvukus märksa suurem. Kui keegi peaks võtma huntide või karude tegeliku ajaloolise leviala ja arvukuse taastamise eesmärgiks, siis ühiskonna enamuse poolt peetaks sellist inimest hulluks ning poliitilises võitluses oleks sellise ettepaneku väljapakkumine kindel samm välistamaks teekond parlamenti.

Nagu Tristan Rapp sedastas - loodus võiks paljude inimeste jaoks olla kammitsetud, kontrollitud ja suured loomad ohutus kauguses fotokaamera jaoks, mitte tuhnimas juurviljaaias, segamas loodusmatka või (auto)liiklust. Selline soov on inimlik, sest inimühiskonnad on meie planeedi enda käe järgi ümber teinud ja meie oleme sellesse ettekujundatud maailma sündinud. Ka mulle meeldib käia pargis rohkem kui metsas, kuid ka minu peas on selliste jalutuskäikude ajal esile kerkinud mõtted, et tegu on inimesele allutatud loodusega, mis peegeldab eelkõige ühiskondlikke arusaamasid kui looduse loomulikku arengut ja olekut.

Vaesuse ehitamine ei ole populaarne

Majandus sõltub looduskeskkonnast. Loodusest ja maapõuest tulevad ressursid, mille najal toodetakse tehastes meile moodsaks eluks vajalikud mugavused. Peale tarbimisrõõmu kaasnevad sellega saaste ja keskkonnakahjud, mis meie jaoks toimuvad pigem kaugetes maades ja mõjutavad võõraid inimesi. Seega vähemalt emotsionaalsel tasandil paneb see väheseid inimesi lääneriikides püsivalt muretsema.

Teaduskirjandusega tutvudes on samas ilmselge, et negatiivsed keskkonnamõjud ei ole mitte kohaliku tasandi traagika, vaid merehoovuste, tuulte ja veeringluse tõttu mõjutab saastav majandustegevus kogu planeeti. Ometigi praeguse majandussüsteemi muutmiseks ilmselget lahendust ei ole. Kuigi Euroopa Liit võib võtta sihiks loobuda sisepõlemismootoritega autodest rohkem kui kümne aasta pärast (ja juba sellele ettepanekule on tugev vastuseis), siis pole näha sarnast plaani paljudes teistes riikides.

Ka Hiinas, Indias, Vietnamis ja mujal tahavad inimesed jõuda keskklassi ja eeskujuks on läänelik tarbimisühiskond. Võimalik, et suudetakse välja mõelda ka mõni teistsugune eduka ühiskonna visioon, kuid ikkagi tahavad veel praegu sajad miljonid, kui mitte miljardid inimesed elada sama hästi nagu läänes. On väga küsitav, kas kõigeks selleks jagub meie planeedil ressursse.

Hea elu peale saada ning minimaalselt oma elujärge hoida tahavad ka lääneriikide vaesed, kes elektriühenduse ja nutitelefonide abil elavad paremini kui sajand tagasi suurte impeeriumite metropolides elanud eliit. Kas peaksime kõigile neile ütlema, et looduskeskkonna kaitsmise nimel peaksid nad tarbima vähem, muutma enda eluviise ja loobuma oma püüdlustest? Kusjuures siinkohal on unistus paremast elust kohati tähtsamgi kui tegelik reaalsus. Nõnda täidab unistus paremast majanduslikust elujärjest sama rolli, mis varem idee paradiisist pärast surma.

Aeg-ajalt ilmub mõne keskkonnakaitsja sulest idee tasaarengust ehk majandusest, mis ei kasva. Sellist radikaalset ühiskonna ümberkorraldust on tõenäoliselt üsna raske suurtele massidele maha müüa, kuna võtame paljusid praeguseid olmemugavusi iseenesestmõistetavana. Paljuski tundub see vaesuse ehitamise projektina. Sellise sihi seadmine on järjekordne poliitiline ummiktee ja ühiskondliku viha alla sattumise tagatis ning enese ühiskondlik ja poliitiline marginaliseerimine.

Samal ajal on raske vaielda väitega, et mingisuguseid radikaalseid ühiskondlikke ümberkorraldusi on vaja. Isegi säästlik (majandus)areng ei ole pääsetee, kuna ressursse isegi selleks lihtsalt ei jagu ning sellist kiiret hüpet fossiilkütuste pealt taastuvate energiaallikate peale nagu praegu on arenenud majandusega riigid sihiks võetud pole kunagi varem proovitud ning edu pole tagatud.

See seabki meid ühiskondlikku ja poliitilisse ummikusse - oma praegusest elukorraldusest pole me valmis loobuma, kuid üha enam levib arusaam, et kuidagi keegi kuskil peaks midagi tegema. See midagi on eri inimeste jaoks erinev - olgu see elektriautod (mille akud siiski vajavad väärismetallide kaevandamist) või päikesepaneelid ja tuulikud (mis vajaks väga laialdast ja head elektrienergia salvestuse tehnoloogiat) jne. Vastuolu pole ainult majanduse ja keskkonna, vaid ka eri looduskeskkonda väärtustavate lähenemiste vahel.

Majanduse ja keskkonna omavahelise suhte üle tasub mõelda ning viisil, mis on poliitiliselt ja ühiskondlikult realistlik. Kuigi majandusuudiste kontekstis on tihti fookuses järjekordne intressimäärade tõus või kauge Ameerikamaa panga kollaps, siis on minu hinnangul läänelike väärtuste püsimise mõttes sel sajandil ainult üks oluline majandusküsimus - kas ja kuidas  suudame kaitsta loodust nõnda, et suurte masside jaoks majanduslik heaolu säilib? Teisipidi on see ka küsimus sellest, et kuidas keskkonnakaitsjad ja majandusinimesed teineteisest paremini aru saaksid. Suutmatus seda teha tagab meile väga ebakindla tuleviku.

Siinkirjutaja väljendab oma isiklikke seisukohti ning neid mõtteid tuleks eelkõige võtta vajaliku debati algatusena, mitte lõpliku tõe või ainuõige arusaamana.