Eesti parteimaastik võib seista ühe oma suurema mullistuse lävel. Asi puudutab mõistagi Keskerakonda. Selle üldkuvandis on seni olnud kaks peamist tahku või aspekti. Esiteks on see meie ainus suurem erakond, millega haakuvad nii või teisiti ka venekeelsed. Teine tahk seostub sotsiaalse vertikaaliga: Keskerakond asub edule orieteeritud oravate ja "rõhutute kaitsjate" sotside vahel, seondudes kesk- või pigem alamkeskklassiga ja/või "teise Eestiga".

Need kaks aspekti on kaua eksisteerinud kõrvuti ja stabiilsematel aegadel võinuks see jätkuda. Hiiglasliku kruusi pragu või liimimisjoont on olnud vähe märgata. Praegu on see muutunud väga nähtavaks. Vene segment, mille olemasolu on olnud Eesti ühiskonnas nagu valge elevant toas, on nüüd omandamas teisi värvitoone (selle põhjusi pole tarvis üle korrata).

Kõik meie erakonnad on ajaga muutunud. Kõige vähem Reformierakond ja EKRE, mis on nii noor, et muutused on alles ees. Aga näiteks kunagised isamaaliitlased või sotside valijad võib-olla ei tunneks oma koduerakonda enam ära.

Seoses sellega meenutagem, et Keskerakond kasvas välja Rahvarindest. Ja isegi Tallinnas pole selle näol tegemist ainult vene parteiga (milles lihtsalt on mõõdukam ja radikaalsem tiib). Väljaspool Harjumaad ja osalt Kirde-Eestit, eriti aga väiksemates paikades on Keskerakond enam-vähem "normaalne" aktsepteeritud erakond. Nois paigus ei aeta niivõrd ideoloogiat kui tegeldakse halduse ja toimetulekuga. Seetõttu võib seal inimestega rääkides ikka kuulda ka mõnest tublist kohaliku elu edendajast, kellest lähemal pärimisel selgub, et ta on Keskerakonnas või – oh, õudust! – koguni EKRE-s!

Kuigi eesti ja vene leer ei jagune Keskerakonnas igal üksikjuhul etniliselt ega isegi mitte keelepõhiselt (on kõikvõimalikke hübriide ja üleminekuid), aga olemas nad ju on. Asi pole selles, nagu ei võiks eri rahvusest inimesed kuuluda ühte erakonda, on ju vastavaid näiteid meilgi. Ses mõttes ei pea erakond olema rahvuspõhine ja venekeelsetel ei peaks tingimata olema oma partei. Praegu on meil aga tegemist täiesti konkreetse erijuhtumiga.

Keskerakond on heterogeensem kui teised erakonnad. Seni on sealsel kahel leeril või seltskonnal ambitsioonide ühisosa toel õnnestunud rahuldavalt koos eksisteerida (muidugi on seal lisaks etnilistele teisi leere ja "jaotusi" nagu igas erakonnas). Ehk johtus sellest teinekord mõlemale poolele ebamugavusi, aga see neelati alla. Nüüd on kummagi erihuvid tähtsustunud.

Me muidugi teame, et parteis on ja peavadki olema konsensus ja distsipliin. Teisalt räägime praegu palju kaasvastutusest ja moraalsest süüst. Need kaks, parteidistsipliin ja südametunnistus, võivad olla vastuolus, mis omakorda vahel talutav ja ületatav, vahel mitte. On selge, et kõigil keskerakondlastel on moraalne vastutus oma erakonna poliitiliste seisukohtade suhtes tervikuna. Kujutan ette, et see võib praegu süümetundlikele liikmetele meelehärmi valmistada.

Paistab, et "internatsionalism"– eriti kui see Moskvat indleb – ja eesti traditsiooniline rahvaerakondlikkus ei saa Keskerakonnas enam hästi koos eksisteerida. Väga lihtsustatult öeldes on Keskerakond eestlaste jaoks liiga venemeelne, venelaste jaoks liiga eestimeelne. See peegeldus ka valimistulemuses. Sellepärast ei olegi võimatu, et toimub uskumatu ja partei läheb kahte.

Kuna mõlemas leeris on arvestatav kogus kogenud poliitikuid (isegi eurovolinikke) ja mõlemal on valijaskonnas oma nišš täiesti olemas, siis tekiks kaks uut erakonda, mis mõlemad ületaksid valimiskünnise. Selle taustal oleks nii hästi Isamaa mitte väga ammune pereheitmine kui ka praegu Narvas toimuv suht kõrvaline.

Kas pooldumine ikka leiab aset, sõltub sellest, kui tugevad on välja kujunenud võimuhierarhiad ja toitumisahelad. Võimalik, et lahkhelid päädivad järjekordse üksmeelenäo esitlemisega. Aga oma endist mõju ja suurust Keskerakond nähtavas tulevikus ei saavuta.

Kui pooldumine siiski toimuks, oleks sel muuhulgas ajalooline tähendus Tallinna valitsemise suhtes. Meil on spekuleeritud võimalusega, et mittekodanikud (Keskerakonna suurimad toetajad) ei tohiks ka kohalikel valimistel osaleda. Sellise drastilise otsuse tagajärjed võiksid olla tõesti ettearvamatud. Pealegi on see võimalus teoreetiline, mida ei tasu oodata valitsuselt, kuhu kuuluvad sotsid, ja vaja on vist ka järgmise koosseisu sellekohast otsust. Ainus võimalus pealinna võimuvärskenduseks olekski Keskerakonna jagunemine, sest siis oleks teistel erakondadel võimalik ühe selle järelmparteiga "diili teha".

Mis saab vene kohalikust erakonnapoliitikast? Mina ei muretseks, sest meil on vaba maa. Venekeelsed peavad ise vaatama, kuidas ja kas nad organiseeruvad, riigi asi on valvata, mis on Eestis põhiseaduslikult lubatud, mis mitte. Aivo Petersoni partei võib olla ühekordne aktsioon.

Vahel on maalitud musti stsenaariume, kuidas kõik meie venekeelsed õpivad eesti keele ära, saavad kodakondsuse ja hakkavad Toompeal oma poodi pidama. See võimalus on siiski teoreetiline. Ma küll ei looda, et saaksime sel kombel sada tuhat (palun vabandust vulgaarse isikustamise pärast) Sergei Metlevit, aga ei karda ka, et sada tuhat Yana Toomi.

Ühtpidi on hea, et praegu lööb pildi klaarimaks. Samal ajal tahaks loota, et uute jõujoonte tõmbamised kujuneksid tsiviliseeritult ja ilma skandaalideta. Oma lõppu aimav despoot naabermaal on üks ütlemata ohtlik nähtus ja Vladimir Putini süütenöör lüheneb aina.