Valimispäevale eelnev aeg näitab meile, milleks erakonnad on valmis selle nimel, et valijate hääli endale saada. Valimistele järgnevas uue valitsuse moodustamise protsessis on aga paremini kui ühelgi teisel momendil näha see, kuidas poliitilised kokkulepped sünnivad.

Mõlema järgi saame aimu meie demokraatia toimimisest. Mis võiks muuhulgas ennekõike tähendada, et valijad ja erakonnad seostuvad omavahel läbi poliitiliste eelistuse ja et valitsus üldjoontes ei vii ellu poliitikaid, millel ei ole valijaskonna enamuse poolehoidu.

Demokraatlik valitsemine on alati midagi, mis sünnib või jääb sündimata erakondadevahelises poliitilises konkurentsis. Seda ei saa kunagi usaldada mõne üksiku erakonna või survegrupi kätte, eest tihtipeale hoolivad need ainult omaenda ideoloogilistest eesmärkidest ning mitte riigi või ühiskonna kui terviku huvidest. Selliste kildkondlike huvide ja üldise seisukoha vaheline konflikt on praegustes valitsuse moodustamise kõnelustes kõige paremini ilmsiks tulnud abielu tähenduse muutmise küsimuses.

Sotsiaaldemokraatide ja Eesti 200 valitud riigikogu saadikud viiksid ellu abielu mõiste muutmise poliitika, mida ei toetaks umbes kaks kolmandikku Eesti valijatest. Kuna aga umbes pooled Reformierakonna valitud saadikutest on sellisele poliitikale vastu, siis antud juhul on just nemad see tasakaalustav jõud, mis takistab selle ühiskonda lõhestava ja polariseeriva poliitika rakendamist.

Ilmselt on õpitud 2014. aasta kooseluseaduse ebaõnnestumisest, millele praegu on kusjuures valijaskonna enamuse toetus üldjoontes olemas.

Mingis mõttes vastupidine näide on Vene kodanike õigus hääletada kohalikel valimistel. Umbes kaks kolmandikku valijatest arvab, et praeguses olukorras, kus Venemaa peab sõda ühe oma naaberriigi vastu, ei peaks Vene kodanikel olema sellist õigust osaleda Eesti poliitikas. Vähem kui 30 protsenti arvab, et peaks. Valitud riigikogu liikmetest toetavad Vene kodanike valimisõiguse säilitamist ainult Keskerakonna ning osad sotsiaaldemokraatide saadikud. Kõikide teiste parlamendierakondade saadikud arvavad, et seda valimisõigust ei peaks Vene kodanikel olema.

Parlamendi kui terviku seisukohad kattuvad üldjoontes kattuvad valijaskonna seisukohtadega. Kuna sotsiaaldemokraadid osalevad aga valitsuse moodustamise kõnelustes, on nad positsioonis proovida see valijaskonna ja riigikogu soov ära blokeerida.

Vahel toovad valitsuse moodustamise läbirääkimised sellise tulemuse, mis on kooskõlas valijaskonna soovidega ja vahel mitte. Mõne otsuse tegemata jätmisest olulisem on see, et valitsus ei teeks otsuseid, mis oleksid ühiskonda lõhestavad ja esindaksid ainult mõne kitsa survegrupi huve ning samas eiraksid valijaskonna soove üldiselt.

Samal ajal kui võitjad pirukat jagavad, tegelevad võimukõneluste laua tagant välja jäänud valimiste tagajärgedega. Nende kaalutlustele annab tooni möödunud valimiste kõige olulisem tegur, milleks oli valijaskonnas valla päästetud hirm. Hirm EKRE-t sisaldava valitsuse ees, mis tõenäoliselt aitas viimastel hetkedel tuua valimiskastide või siis arvutite juurde terve rea uusi valijaid, kes andsid oma hääle ilmselt ennekõike Eesti 200, sotsiaaldemokraatide või Reformierakonna poolt.

See hirm ei tulnud ootamatult. Negatiivseid tunded EKRE suunal oli kasvatatud juba aastaid. Osalt mobiliseerisid need tunded vastaspoole valijaid ning osalt kandusid need üle ka EKRE-ga samas valitsuses olnud erakondadele, kes jäid siin nagu kahe tule vahele. Valimiste eel need tunded plahvatasid ning piisas mõnest sisuliselt täiesti tõestamata väitest, nagu seda oli Wagneri ja EKRE koostöö, et valijaid liigutada. Hirmul on suured silmad.

Praegu tundub, et kõige enam vaatab peeglisse Keskerakond. Kui Tallinna linnapea Mihhail Kõlvart kõneles 22. märtsi "Aktuaalses kaameras" erakonnajuhiks kandideerimisest, siis andis ta mõista, et Keskerakond tegi vea, kui nad moodustasid EKRE-ga valitsuse.

Küllap mingi mõju Keskerakonna toetusele EKRE-ga valitsemisel oli, kuid need kümme mandaati, mis kaotati, kadusid muudel põhjustel. Keskerakonna toetus, eriti eesti valijate hulgas, oli Jüri Ratase peaministriksoleku ajal ning eriti koroonaepideemia ajal heas seisus. Nende toetus selles valijagrupis hakkas langema alles pärast seda, kui leivad pandi ühte kappi Reformierakonnaga.

EKRE-ga valitsuse loomine ja seeläbi ka peaministrikoha säilitamine pigem aitas Keskerakonnal oma positsioone hoida. Kui juba 2019. aasta alguses oleksid nad kaasa läinud Reformierakonnale soodsa EKRE välistamise strateegiaga, siis võib-olla oleks see toetuse kadu tulnud juba varem.

Valimiste viimastel nädalatel üritas ka Isamaa EKRE-st distantseeruda ning nende valimisjärgne sõnum on olnud, et rahvuskonservatiivne poliitika on vaja EKRE varjust välja tuua. Selle viimase osas on neil muidugi õigus. Rahvuslike ja konservatiivsete vaadetega valijaid on Eestis omajagu ning oleks ilmselt rohkemgi, kui Isamaa suudaks sel teemal mõjusat kommunikatsiooni teha, sest viimastel aastatel on andnud tooni vastupropaganda.

Kui aga rahvuskonservatiividel oleks valida oma huve esindama ainult EKRE, võib juhtuda, et nad hääletaksid oma huvide vastu ja valiksid muudel kaalutlustel hoopis mõne teise erakonna. EKRE välistamine oleks aga ka Isamaale väga riskantne samm, sest pikemas plaanis võib see neile nagu ka Keskerakonnale tähendada enda sõltuvaks muutmist Reformierakonna armust.

Kõige vähem on järelemõtlemisega tegelenud EKRE ise. 2023. aasta valimistel said nad peaaegu sama palju hääli kui neli aastat varem. Seega otseselt nagu kaotust ei kannatatud. Kui üldse, siis nende kõige suurem kaotus oli see, et nad ei suutnud nendeks valimisteks valijaid juurde võita. Ning seda ilmselt aitab seletada nende vastu suunatud hirmukampaania vähemalt sama palju kui nende enda tegemised ja tegematajätmised.

Kindlasti oleks saanud paremini valida seda, milliseid võitlusi enne valimisi pidada ja kas on mõtet minna vastuvoolu ujuma osas Ukraina või riigikaitsega seotud küsimustes. Ilmselgelt ei olnud mõtet, nagu ei ole ka praegu mõtet mingit valimispettuse narratiivi punuda. Kuid lõppkokkuvõttes oleks juba aastaid nende suunal kultiveeritud hirm ilmselt teinud ära suurema osa oma tööst niikuinii.

Parim, mida EKRE ja kõik need erakonnad, mis soovivad ka pärast järgmisi valimisi Reformierakonnast sõltumatult valitseda – ehk siis ennekõike Keskerakond ja Isamaa –, saavad praegu teha, on pigem mõelda selle peale, kuidas vältida just seda sama hirmu ja selle tekitamist oma konkurentide poolt, mis andis nende valimiste tulemusele nii tugevat tooni. Mida vähem hirmu ja mida vähem emotsioone on valimiskampaaniates, seda tugevam on ka Eesti demokraatia.

Kõiki Vikerraadio päevakommentaare on võimalik kuulata Vikerraadio päevakommentaaride lehelt.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil [email protected]. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel.