Riigikogu valimiste tulemused annavad selgelt märku, et Keskerakond ei saa enam kõiki eestivenelasi kõnetava laiahaardeparteina jätkata. Valik on üsna selgepiiriline: kas muutuda nooremapoolse ja pigem läänemeelse vene keskklassi parteiks või olla esmajärjekorras meelepärane erakond kremlimeelsetele pensionäridele. Kahel toolil korraga istuda ei saa, vähemalt siinses Euroopa nurgas ja praeguses geopoliitilises reaalsuses.

Eesti avalikkusel on mõneti märkamata jäänud, et sõda Ukrainas on tekitanud tõsise lõhe vene kogukonna sees. Uuringute järgi on umbes kolmandik eestivenelastest läänemeelsetel positsioonidel, kolmandik erapooletud või segaduses ja kolmandik Kremli usku.

Kirjeldatud lõhe jookseb paljuski pikki põlvkondikke piire. Läänelikuma eluhoiakuga venekeelsed noored pigem väldivad poliitikaalaseid vestlusi oma Putini-meelsete vanemate või vanavanematega. Sellisest olukorrast lähtudes peabki Keskerakond lõpuks poole valima, sest nii eksistentsiaalsete ja diametraalselt erinevate valikute kontekstis neutraalseks jääda lihtsalt enam ei saa.

Vaagigem mõlema kursi plusse ja miinuseid. Partei orienteerimine pigem Kremli usku valijatele jätkaks varasemaid "Savisaare partei" traditsioone ning võimaldaks vene etnilise partei (Mihhail Stalnuhhin ja Aivo Peterson) loomise ohtu juba eos elimineerida, kuna Keskerakond täidaks selle võimaliku niši ise. Lisaks käivad pensionärid aktiivsemalt hääletamas, seega tooks see valik ka koheselt dividende ja seda eriti peatsetel kohalikel valimistel.

Kremlimeelsesse suunda kaldumise hind võib aga osutuda liialt kõrgeks. Esiteks kaotab Keskerakond oma koalitsioonikõlbulikkuse, mistõttu valitsustesse neil lähima kümnendi kestel või kauemgi veel asja poleks. Teiseks: kas Putini-meelsete valijate hääled ikka kaaluvad üles eestikeelsete valijate täieliku kao?

Valides läänemeelse ja nooremapoolse vene keskklassi partei tee, poleks Keskerakonna koalitsioonikõlbulikkus ja eestikeelsete hääled enam ohus. Lisaks oleks see pikemat tulevikuperspektiivi silmas pidades peaaegu ainumõeldav alternatiiv, sest rahvastikuprotsessid teevad oma töö ning vene kogukonna tulevik ja nägu Eestis hakkab olema pigem läänelikuma orientatsiooniga nooremapoolse valija kujundada, mitte lähtuma nõukanostalgiliste seeniorite soovidest.

Läänelikuma suuna hinnaks oleks aga see, et Keskerakond kaotab paratamatult arvestatava osa vene hääli jäädavalt ning ei suuda ilmselt takistada radikaalsema vene partei teket. Iseküsimus on muidugi, et kui vaadelda Mihhail Stalnuhhinit, Aivo Petersoni ja liikumist KOOS, siis kas tegemist on tõesti erakonnaehitajatega, organisatsiooniliselt võimekate aktivistidega, kes suudaksid eduka ja üle-eestilise haardega partei lähiaastatel püsti panna? Ma kahtlen selles, mistõttu Keskerakonnale antakse ilmselt piisavalt pikalt manööverdamisaega.

Läänemeelse valiku miinuseks oleks seegi, et Keskerakond peab senisest enam arvestama konkurentidega, kes samuti mõõdukamat vene valijat enda poole meelitada soovivad. Ennekõike on juttu Eesti 200-st ja SDE-st.

Niisiis, win-win stsenaariumit Keskerakonna jaoks praeguses situatsioonis ei eksisteeri. Mõlema valiku puhul tuleb arvestada märkimisväärse häältekaoga nii ühel kui ka teisel tiival.

Tegelikult on Keskerakond oma valiku juba teinud. Otsus saada pigem läänemeelsema ja nooremapoolse vene valija parteiks tehti välgukiirusel ajaloolisel 2022. aasta 24. veebruari hommikul. Sellele kirjutas toona alla ka suurem osa vene tiiva eestkõnelejatest.

Ometi ei tähenda see seda, et partei suund on nüüdseks lõplikult kivisse raiutud. Kuna parteid ootavad kevadel ees juhivalimised, siis sellega võib kaasneda ka kursimuutusi. Kes iganes ka uueks liidriks saab, võib tal enne kohalikke valimisi ikkagi tekkida tõsine kiusatus jätkuvalt panustada vene laiahaardepartei strateegiale, rääkides eestikeelses meedias n-ö riigitruud juttu, kuid teistes kanalites väga teistsuguste vaadetega valijatele märku anda, et me oleme tegelikult "naša partija".

Keskerakonna juhid, ükskõik kes nad ka tulevikus on, peavad siiski arvestama, et neil on vastutus Eesti demokraatia käekäigu eest. Kui partei läänemeelne orientatsioon jääb lõppkokkuvõttes ikkagi poolele teele pidama ja ei paista küllaldaselt usutav, siis on partei jäämine isolatsiooni paratamatu.

Halvim, mis saaks Eesti demokraatiale lähitulevikus juhtuda on see, kui lisaks EKRE-le muutuks koalitsioonikõlbmatuks ka Keskerakond. Demokraatia, kus umbes 40 protsendi valijate antud häältest on permanentselt valitsuskoalitsioonist välistatud, ei saa olla ei terve ega jätkusuutlik. See on vastutusmoment, mida ei tohiks eirata ükski Keskerakonna tulevane juhikandidaat.

Kõiki Vikerraadio päevakommentaare on võimalik kuulata Vikerraadio päevakommentaaride lehelt.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil [email protected]. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel.