Ma ei soovi anda hinnangut lahkuva Eesti Energia juhatuse tegemistele või mittetegemistele ja vaidlusele juhatuse liikmetele määratud tasude üle. Minu küsimus on adresseeritud mitte lahkuva juhatuse, vaid Eesti Energia viimase 25 aasta juhatuse ja nõukogu liikmetele ning ka omaniku esindajale.

Peaminister Kaja Kallas kritiseeris 29. märtsi pressikonverentsil Eesti Energia juhatust tegematajätmise eest Narva elektrijaamade jahutusvee tagamisel. Peaministri sõnul tegi valitsus 2022. aasta märtsis otsuse nende riskide minimeerimiseks ja vastav käsulaud edastati Eesti Energiale. Augustis olla selgunud, et midagi pole tehtud. Eesti Energia nõukogu esimees Anne Mere pareeris peaministri kriitika 31. märtsi "Terevisioonis": "See ei vasta tõele, sest tegelikult juba märtsis alustati esimeste tegevustega, uuringutega – need protsessid olid pikad".

Need protsessid on tõesti pikad ja isegi väga pikad. Eesti Energia varustuskindlus on olnud kõne all aastakümneid. 1997. aastal korraldas valitsuse kriisikomisjon tollase riigisekretäri Uno Veeringu juhtimisel eraldi väljasõiduistungi Narva. Päevakorras oli üks küsimus, elektri varustuskindlus.

Külastati Narva elektrijaamu, juhtimiskeskust ning mingil hetkel rivistus kogu kriisikomisjon Narva veehoidla tammile. Seal siis rääkisid Eesti Energia juhid oma murest olukorras, kui Narva veehoidlas peaks veetase kriitiliselt alanema. Neil oli ka lahendus pakkuda. Selle hind oli küll seitsmekohaline, kuid juttu ei olnud eurodest, vaid Eesti kroonidest.

23. detsembril 1997. aastal tegi valitsuse kriisikomisjoni esimees riigisekretär Uno Veering valitsuse kabinetiistungil ettekande kriisikomisjoni tööst viimase kahe aasta jooksul, sh väljasõiduistungist Narva elektrijaamadesse. Nii teadvustati veevarustuskindluse probleem ka Eesti Energia omaniku esindajale.

Põhjalikumalt oli see probleem valitsuse kriisikomisjonis arutusel ka kuus aastat hiljem 5. novembril 2003. Eesti Energia juhatus tegi ettekande ulatusliku elektrikatkestuse võimalikest põhjustest ja tagajärgedest.

Elektrikatkestuse ühe võimaliku põhjusena toodi välja veetaseme langus Narva veehoidlas, mis ei võimalda tagada elektrijaamade tehnilist veevarustust. Võimalikke stsenaariume selleks oli kolm: Narva hüdroelektrijaama tammi purunemine, Narva jõe ummistumine (jää, ujuvad saared jms) kärestikulisel alal ja hüdroelektrijaama lüüside avamine (juhitavad Venemaa poolt).

Ka järgnevatel aastatel on see teema tulnud korduvalt jutuks nii erinevates julgeoleku- ja riskianalüüsides, elektriga varustamise elutähtsa teenuse toimepidevuse analüüsis kui ka kriisireguleerimisõppuste stsenaariumites.

Lahkuv juhatus ja ka varasemad Eesti Energia juhatused ning nõukogud pole selle probleemi lahendamiseks suurt midagi ette võtnud, kuigi see oht on kõigile kogu aeg teada olnud.

Tammi purunemise ja loodustekkelise stsenaariumi aktsepteerimist võib veel kuidagi mõista, aga hüdroelektrijaama lüüside tahtliku avamise võimalusega oleks tulnud kindlasti arvestada. Eriti peale Krimmi annekteerimist ja okupeerimist ning sõjategevuse algus Donbassis 2014. aastal. Ka majandus- ja kommunikatsiooniministeerium peab oma tegevust kriitiliselt hindama, sest nemad on elektriga varustamise elutähtsa teenuse toimepidevust korraldav asutus.

Energiasüsteemi elektrisageduse hoidmine ettenähtud piirides on samuti aastatepikkune probleem, kuid usun, et selleks stsenaariumiks on Eesti Energia paremini ettevalmistunud.

Nüüd jääb loota Anne Mere sõnadele, et Eesti Energial on avariilahendus valmis ja testitud ning lõplik lahendus elektrijaamade veevarustuse probleemile saabub selle aasta lõpus.

Praegu võiksime mõelda, mis on meil veel jäänud tegemata nendest kriitilistest asjadest, millest teame juba aastaid või aastakümneid. Unustame pikatoimelisuse. Kriisiajal on hea kõik need tegemata tööd ära teha.