Kuidas on ligi kümne aasta jooksul, mil te Eesti Energiat juhtisite, seda ettevõtet ümbritsev tegevuskeskkond muutunud?

Maailm on muutunud väga palju ja seda eriti energeetikas. Alustan minu jaoks kõige olulisemast – tehnoloogiad on meeletult palju muutunud. Kui me võtame näiteks päikeseenergia – võime seda Eestimaal lausa buumiks nimetada, meil on täna juba üle 16 000 elektrijaama – siis kes oleks võinud seda kaheksa aastat tagasi arvata, et toodame sel suvel päikesest peaaegu nii palju elektrit, kui Eesti tarbib. See on olnud kõik võimalik tänu tehnoloogia arengule.

Teine asi, mis on hästi oluliselt kogu energeetika paradigmat muutunud, eriti Euroopas, on see, et ülemkogul on tehtud otsus, et Euroopa Liit peab saama aastaks 2050 süsinikuneutraalseks esimese kontinendina maailmas. Ja kuna energeetika on teatavasti olnud suurim panustaja CO2 jalajälje tekkimisse, siis see toob energeetikas paratamatult kaasa väga suured muutused. Ja otseses mõttes on täna juba väga kallis lihtsalt fossiilsetest allikatest energiat toota. Ja ilmselt läheb veel kallimaks.

Brenti toornafta hind on teie ametiajal olnud kahel perioodil ligi 120 dollarit barreli eest (2014. ja 2022. aastal) ja kahel perioodil 20 dollari kandis (2016. ja 2020. aastal). CO2 tonni hind kvoodikaubanduse süsteemis oli umbes kuus eurot tonni kohta, kui teie asusite ametisse, aga täna on see üle 90 euro, ja see on ka üle saja ära käinud. Kui Nordpooli Eesti hinnapiirkonna aasta keskmist elektrihinda vaadata, siis kui te ametisse asusite 2014. aastal, oli see 37 eurot megavatt-tunni kohta ja möödunud aastal 192 eurot megavatt-tunni kohta. Mida te nende kõikumiste ja väga suurte sakkide kohta ütlete?

Tõsi, see on olnud ka üks väga-väga suur muutuja ehk kõik energiahinnad läbi nende aastate. Meil on olnud hästi palju kohanemist, ausalt öeldes kohanemist nii hinna põhjade kui ka hinna tippudega. Inimene mäletab tavaliselt viimast kuut kuud, selles mõttes on hea, et sa tõid pikema vaate siia.

Üks, mida me nende aastate jooksul oleme õppinud, ongi kiiresti kohanema. Sellisteks muutusteks ja väga kiireteks kohanemisteks, mida aeg on nõudnud, aastal 2014 Eesti Energia veel valmis ei olnud. Täna me teame, ja see on meil kõnekäänd, et üks, mis on kindel, on muutus – selleks on Eesti Energia päris hästi valmis.

Ma olen üsna kindel, et see suur volatiilsus energias jätkub nii sesoonselt kui ka päeva siseselt, ka pikematel perioodidel. See on võimalus just nendele, kes on võimelised muutuma, võimelised hinnavahesid ära kasutama, võimelised oma riske juhtima, aga kes sellega hakkama ei saa, need surevad välja.

Suure segaduse ja väljakutse põhjustas loomulikult Venemaa algatatud sõda Ukrainas, täna on selle sõja 401. päev. Aga me näeme, et gaasi-, elektri- ja naftahinnad on vahepealsetelt tiputasemetelt tänaseks sõjaeelsele tasemele langenud. Kuidas edasi? Kas kriis on läbi ja kas näiteks Ida-Virumaal kaevandustesse ja elektrijaamadesse juurde värvatud sadu töötajaid tuleks jälle hakata koondama?

Kui ma seda kõike teaks, siis ma oleksin rikas mees. See on kindlasti küsimus, mille üle murravad Eestis täna väga paljud pead: kas on õige aeg elektrihind fikseerida või kas tasub ikkagi veel päikeseenergia tootmist püsti panna, et hinnad on võib-olla liiga madalal ja nii edasi.

Sellist vapustust nagu sõja tekkimine ja 40 protsendi gaasi ära kadumine Euroopa energiaturult meil kindlasti praegu ei ole. Ma tõesti väga loodan, et see sõda lõpeb, siis on selgust ja kindlust palju rohkem. See kole sõda on kestnud väga kaua.

Aga kui ma mõtlen selle peale, et Nord Streami torud plahvatasid Rootsi ja Taani territoriaalvetes ja meil on palju infrat, mis on suhteliselt raskesti jälgitav, siis kui mingeid selliseid vapustusi peaks veel tekkima, ka nafta-infra või millegi muuga, siis see võib jälle väga kiiresti hindu mõjutada, sest maailmas on jätkuvalt väga ärevad ajad.

Aga öelda, et kõik on väga hästi ja rohkem selliseid hinnahüppeid ei tule, ma arvan, et nii see ei ole. Me peame mõtlema, kuidas olla vähem sõltuv importenergiast, kuidas ise rohkem toota energiat nendest allikatest, mis meil on siin olemas. On jätkuvalt väga oluline, et seda sõltuvust vähendada.

Aga ikkagi see praktiline küsimus, mis jääb küll järgmisele Eesti Energia juhatuse esimehele lahendada – kas need sajad inimesed, kes energiakriisi ajal lisatööjõuks palgati, kas neid on järgmisel talvel vaja?

See on fakt, et jõuludest meil põlevkivielektrijaamad seisavad, 2022. aastal töötasid nad ka jaanipäeval täie võimsusega. Me pole tükk aega põlevkivist nii palju elektrit tootnud kui eelmisel aastal ja põhjused on arusaadavad. Mis on toonud kaasa selle, et me täna kasutame ikkagi põlevkivi palju vähem, me peaaegu ei tooda elektrit põlevkivist ja loomulikult opereerime elektrijaamasid palju vähem. Et mõlemal pool on personalivajadus praegu väiksem.

Kaevandustega on meil natuke paindlikkust, sest meie laod said peaaegu tühjaks ja saame mingi aja ladusid taastada. Võrreldes 2019. aastaga on suur vahe selles, et meil läheb kohe käima uus keemiatehas, mis tarbib täistööaastal umbes 2,3 miljonit tonni põlevkivi. See on päris üksjagu ja aitab kindlasti teha seda üleminekut sujuvamaks. Siis hakkab ka põlevkivi minema õigesse kohta, me tegelikult väga ei tahagi teda elektriks põletada.

Kas teie näete nende töötajate koondamise vajadust, kes eelmisel aastal energiakriisi ajal juurde võeti?

Ma usun, et mingisuguseid korrektuure tuleb teha, võib-olla struktuurselt, et me võtame uude keemiatehasesse inimesi tööle, aga samas peame mingites ametites inimesi vähendama. Täpsem plaan on uue juhatuse koostada, üle vaadata ja ellu viia. Aga kindlasti sellist vapustust, nagu 2019. aastal Ida-Virumaal oli, seda ma ette ei näe.

Rääkides Enefit280 teisest õlitehasest, mille tõite äsja teemaks, siis Eesti Energia nimetab seda keemiatehaseks, aga kui ma eile (30. märtsil -toim) küsisin Vikerraadio saates "Uudis+" Viru Keemia Grupi juhilt Ahti Asmannilt, miks VKG ei plaani mõnest põlevkiviõlitehasest keemiatehase tegemist, et põletamiseks mõeldud õli asemel hakata samuti tootma keemiatööstusele hoopis tooraineid, siis tema ütles, et ei näe sellel mingisugust majanduslikku mõttekust. Ta sõnas, et põlevkiviõlist kemikaalide tootmine viisil, kus tuleb osta CO2 kvooti või kus tuleb CO2 kinni püüda muudab kemikaali lõpptoote omahinna nii kõrgeks, et pole võimalik olla konkurentsivõimeline kolmandate riikide tootjatega.

Mis teeb teid optimistlikuks, kui Ahti Asmann on pessimistlik ja ütleb, et see pole majanduslikult tulus?

Kui Ahti Asmann ütleb, et nad keemiasse ei usu, siis nad peaksid oma nime muutma, sest Viru Keemia Grupp on viide selgelt keemiale. Kui me mõtleme, mis on pürolüüs kui selline, siis selgelt on ta keemiline protsess. Ka siit viide keemiale.

Kui me räägime põlevkivi põletamisest energeetilisel eesmärgil, et primaarenergiast tekitatakse sekundaarenergia, siis seal on efektiivsus üsna väike. Miks on keemiline põlevkivi ümbertöötlemine oluliselt mõislikum, sest seal me saame põlevkivist ühes primaarenergia ühikus umbes kaks korda rohkem kätte. Efektiivsus on palju parem. See on esimene väga selge viide, miks me räägime keemiast ja keemilisest protsessist.

Nüüd edasi – sedasama õli, mida me kasutame, impordib Euroopa väga palju naftakeemia toodete, erinevate polümeersete toodete tootmise protsessis. Meie mõte on alustada vähemalt teatud fraktsioonide puhastamist, et oleks võimalik importnaftat ja naftatooteid keemiatööstuses asendada kohapeal toodetud õliga  – see on selle asja mõte.

Eks see kemikaalide tootmine on väga lai spekter ja kindlasti on siin osasid, mis on majanduslikult mõttekamad ja osasid, mis ei ole väga mõttekad. Oleme mitmes aspektis teinud VKG-ga koostööd. Ja loomulikult, kui investeerimisotsus tuleb, siis seal peab olema majanduslik põhjendatus.

ERR-i uudisteportaal kirjutas täna (31. märtsil -toim) ka sellest, kuidas Eesti Energia tütarettevõte Enefit Power uurib CO2 kinnipüüdmise tehnoloogiaid. Jällegi, Ahti Asmann ütles siinsamas Vikerraadios, et need ei saa kunagi olema majanduslikult tasuvad, et sellel ei ole mõtet. Aga miks Eesti Energia nendega tegeleb?

Lihtsalt sellepärast, et tõestada, kas ta on tasuv või ei ole. Sellepärast, et kui me ei tea, mis on tehnoloogia, me ei tea täpselt, mis on sisendid-väljundid, siis on natuke ennatlik öelda, kas see on tasuv või mitte.

Nii see elu käibki, et kõigepealt tuleb uurida, asi selgeks teha ja siis saab otsustada, sest kui täna maksab CO2 tonn sada eurot, siis päris paljud tehnoloogiad, kus CO2 kõrvaldada, mitte õhku paisata, võivad olla odavamad.

Meil on väga hea koostöö Tallinna Tehnikaülikooliga, meil on juba head teadmised, kuidas suitsugaasidest CO2 eraldada ja täna tuleks sellele eraldatud CO2-le leida kasutus. Tegemist on keemilise ühendiga, kui teda õigesti kasutada, siis võib-olla ta polegi paha.

Mis on saanud Eesti Energia eelmise juhi Sandor Liive tehtud investeeringutest Jordaanias ja USA-s Utah's? Need inimesed, kes Eesti Eneregiale varju soovivad heita, nimetavad alati märksõnadena Utah't ja Jordaaniat.

Kui ma asusin oma meeskonnaga 2014. aastal tööle, siis nõukogu selge ootus meile oli see, et meie osalust, raha või panust väljaspool Euroopat tuleb kõvasti kokku tõmmata, neid projekte ja ambitsioone maha tõmmata, ja me oleme sellega läbi aastate päris palju vaeva näinud.

Kui Jordaaniast rääkida, siis sealt on raporteerida ka edulood. Kõigepealt meenutame, et märtsis 2017 jõudsime investeerimisotsuseni sealse elektrijaamaga – müüsime enamusosaluse projektis Hiina investoritele. Teenisime muide sel hetkel juba kasumit. Seal oli aktsionäride kokkulepe, ka Jordaania riigi soov, et vähemusosalus säiliks, et me aitaks need jaamad ka valmis ehitada ja käivitada oma oskusteabega.

Täna on mul hea meel öelda, et see jaam töötab, on ka kohaliku süsteemioperaatori poolt vastu võetud ning annab umbes 15 protsenti Jordaania elektritarbimisest. Me tegeleme sellega, et projektist kasumlikult väljuda, see jääb küll uuele juhatusele lõpetada, aga selleks on kõik eeldused olemas. Kui see nüüd realiseerub, võib küll öelda, et see projekt on edukalt Eesti Energia ja Eesti jaoks lõpetatud.

Kas tegemist on Eesti järel maailmas teise riigiga, kus on põlevkivi on kasutusele võetud elektri tootmiseks? Ja seal on kasutatud Eesti teadlaste ja Eesti Energia oskusteavet ja seda on edukalt müüdud?

Kindlasti võib nii öelda. Ma pole seda küll kontrollinud, aga suure tõenäosusega võib öelda, et Jordaaniast saab teine riik põlevkivi kasutamise mahu osas.

Kogu projekt on ette valmistatud Eesti Energia poolt, alates kaevanduste projekteerimisest, kogu struktuuri ja organisatsiooni kokku panemisest kuni tehnoloogilise plaanini. Tõsi, täna on peatöövõtjaleping Hiina partneriga, katlad on tootnud Foster Wheeler, meile tuttav, kes ka meie katlad on tootnud, ja Siemens on tootnud generaatorite turbiinid. Kõik tuntud tegijad ka siin. Aga tõesti, Eesti Energia ja Eesti roll, näiteks meie geoloogide roll, kes maavara on uurinud, on väga-väga suur.

Pean tunnistama, et Utah'ga on suurim samm, mida tänane juhatus on teinud, see, et poole sellest väärtusest oleme maha kandnud juba aastal 2015. Eesti Energial on seal väga suur põlevkivi ressurss, oluliselt suurem kui Eestis, oleme üritanud sealset ressurssi müüa, aga see pole õnnestunud.

Täna on selle ettevõtte väärtus, mis on bilansis üleval ja see, millega maa ja vee õigused õnnestub ühel hetkel realiseerida, nad on umbes tasakaalus, et seal ei peaks enam suuri mahakandmisi tegema. Aga tõsi on see, et meil pole olnud ühtegi head mõtet, kuidas seda projekti edasi viia.

Eesti energeetikas on olnud kaotatud kümnend, uusi märkimisväärseid tootmisvõimsusi ei ole rajatud. Tõsi, Auvere elektrijaam hakkas tööle teie ametiaja alguses, aga tegemist oli veel Sandor Liive aegse otsuse ja investeerimisega. Aga teie ametiajal ei saanud valmis uusi suuri tuuleparke. Kui aus olla, siis viimase aasta jooksul on Enefit Greeni poolt pandud ehitusse uusi tuuleparke, aga ikkagi, milline on teie selgitus n-ö kaotatud kümnendile?

Kõigepealt paneme faktid õigeks – Enefit Green ehitab täna kuut tuuleparki. Tõsi, neist kaks on Eestis ja neli väljaspool Eestit, aga hästi oluline on öelda, et Enefit Greenil on hea hoog sees, kõik, mis on lubatud, saab tehtud. Võib-olla isegi natuke rohkem.

Miks selle kümnendi jooksul ei ole palju uusi võimsusi tulnud, ja ma arvan, et see on väga õigustatud küsimus, siis me peame minema meie jutuajamise algusesse ja vaatama, mida energiahinnad on vahepeal teinud. Kui mitu aastat olid energia hinnad väga madalad, tükkmaad madalamad kui ükskõik, millise energiatootmise täis-omahind, ja viimane toetusskeem taastuvenergiale, mille vastu oleks saanud investeeringuid teha, lõppes 2016. aasta lõpus. Mäletate, siin oli kõvasti kohtuvaidlusi, kes sinna vooru pääsevad ja kes mitte. Miks selle nimel nii meeleheitlikult heideldi, oli ju see, et järgmist vooru polnud silmapiirilgi näha.

Nüüd, aastal 2022 oli üle tüki aja järgmine voor, hinnapõranda voor, kus väga mitmed projektid said investeerimiskindlust, just paljud päikeseprojektid. Aga sinna vahele jäi kuus aastat tühja maad. See on see, kus mina olen olnud ilmselt üsna kõvahäälne eestkõneleja. Miks need kohtuasjad omal ajal olid ja midagi vahepeal ei toimunud – investeerimiskindluse andmine on Eestis olnud palju aastaid unaruses. Teised riigid on seda teinud, seal on ka investeeritud ja ehk pole ka päris juhus, et meie paljud investeeringud taastuvenergiasse on olnud ka väljaspool Eestit.

Sellest kuuest aastast on kahju, ma pole kindlasti seda meelt, et vana skeem oleks pidanud jätkuma, aga vahepeale oleks pidanud tekkima midagi, mis oleks hoidnud seda tempot üleval.

Aga me näeme ju praegu, et te ehitate Tootsi tuuleparki ilma riikliku toetusskeemita. Timo Tataril on ikkagi õigus, et ei ole vaja maksta tuuleparkidele toetusskeeme? Niipea kui selgus, et Eesti Energia ei mahu selle vana toetusskeemi alla, hakkasitegi ehitama?

Esiteks, oli Tootsi üks, kes sellest hinnapõrandaskeemist sai ka osa. Päris tõsi see ei ole, et ta mingit investeerimiskindlust ei saa nendest meetmetest.

Teiseks olime me kogu aeg valmis taastuvenergia pakkumistega turule minema. Selguse huvides ütlen, et Eesti Energia on olnud kõikidel turgudel, kus me toimetame, kõige aktiivsem pikkade taastuvenergia lepingute müügiga. Meil on tänaseks müüdud umbes 160 000 lepingut 17 teravatt tunni ulatuses ja selle vastu ongi enamik neid tuuleparkide investeerimisotsuseid tehtud, aga see asi läks käima alles siis, kui hinnad jõudsid sinnamaale, et nad ületasid tuuleparkide täis-omahinda, mis oli aasta 2021 teises pooles.

Kui vaadata hinnakõverat enne, siis hinnad olid turu vastu, ilma igasuguse kindlusmeetmeta, ei olnud võimalik ühtki investeerimisotsust teha. Tõesti, esimesest päevast, kui me saime klientidele pakkuda odavamat pikka lepingut kui turult oleks saanud, siis oli huvi, eriti eelmisel aastal, väga suur arusaadavatel põhjustel.

Oleme kogu aeg pakkumistega turul olnud, nii eraklientidele kui ka tööstustarbijatele.

Olen kuulnud kriitikuid küsimas, miks Eesti Energial pole tänini valmis uuringuid näiteks Liivi lahe tuulepargi rajamiseks. Pole merepõhja uuringuid, rüsijää uuringut, ei saa otsustada, milliseid vundamente tuulikutele rajada. Isegi kui praegu tuleks raha ja konkurss, ei ole võimalik ehitama hakata. Miks nii?

Liivi lahe projekt on selgelt kõige kaugemale arendatud projekt avamere tuuleparkidest, kui me räägime Eesti projektidest. Sellega on tehtud väga pikalt tööd ja keskkonnamõjude hindamise programm on tükk aega tagasi kinnitatud, uuringud käivad täie hooga.

See projekt on võõrandatud Enefit Greenile, seal on väga tugev meeskond, meil on partnerina kaasatud maailma juhtiv avamere tuuleparkide arendaja, Taani firma Ørsted, kellel on väga tugev insener-tehniline baas. Töö käib täie hooga ja nii nagu me oleme lubanud, saab see valmis 2028. aastaks.

Mille taha ta küll võib jääda, on seesama investeerimiskeskkond. Me räägime investeeringust kaks miljardit pluss, mis on umbes kolm Auvere elektrijaama. Või et lihtsamalt visualiseerida – Tallinnas on Olümpia hotelli vastas suur ehitus käimas, mille väärtus on umbes 150 miljonit, seega sellist investeeringut (üle kahe miljardi - toim.) ei saa Eestis teha ilma mingi toetava skeemita. Ja mul on väga hea meel, et praegustel koalitsiooniläbirääkimistel seda arutatakse. Et kuidas investeerimiskindlus sellise megainvesteeringu jaoks luua.

Ma arvan, et kui see skeem tuleb, on kindlasti kõik uuringud õigeks ajaks valmis ja lootus, et see investeering saab Eestis tehtud.

Euroopa Komisjon on oma värskes elektriturureformi paketis, kui see peaks jõustuma, kui liikmesriigid selle heaks kiidavad, ette näinud kahepoolsed hinnavahe lepingud: et konkureerival pakkumisel selguks hind, millest allapoole jäädes maksab riik tootjale elektrihinna kompensatsiooni ja kui elektrihind ületab seda teatud piiri, maksab tootja riigile.

Täpselt nii ta välja näeb. Ta on finantstoode ja ta annab kindlust ja seal on hästi palju nüansse, aga nendest pole mõtet siin rääkida. Ja siin on palju variatsioone, mida on Euroopas ja mujal maailmas palju kasutatud.

Oluline on vaadata, mis toimub meie ümber, teistes riikides, mis meelitavad investeeringuid endale. Me peame olema konkurentsis, et investeeringud tuleksid Eestisse, mitte naaberriikidesse.

Aga kuidas peaks selguma, milline kolmest suurest projektist, kes on kõige lähemal sellele meretuulepargi rajamisele, peaks õiguse, ütleme riigi toe saama? Enefit Greeni Liivi lahe tuulepark, Utilitase Saare-Liivi tuulepark või Saare Wind Energy park? Kuidas peaks õiglane otsustusprotsess käima?

See on ju hea, kui on konkurents. Kui täna toimivad need hinnapõranda lepingud, siis seal on ju pakkumine, et kes seda hinnapõrandat tahab madalamal tasemel, nemad siis selle hinnapõranda saavad ehk midagi analoogset.

Aga võib-olla tasub meeles pidada, et kuna Enefit Greenil kui selle projekti arendajal on täna siiski 60 000 aktsionäri ehk Enefit Greeni kaudu muutuvad need projektid investeeritavaks ehk igaüks saab olla kaasas sellel põneval taastuvenergia arendamise teekonnal. See on üks asi, mille peale mõelda.

Kui näiteks Enefit Green hakkab päriselt avamere tuuleparki raha koguma, siis seda on võimalik teha läbi täiendava emissiooni. Igaüks – pensionifondid, eraisikud, professionaalsed investorid – kes tahab kaasa lüüa, saab seda läbi Enefit Greeni seda teha. Sellele tasub mõelda, sest ma pole teistelt arendajatelt kuulnud, et nad teeksid vabalt investeeritavaks.

Milline peaks olema Eesti Energia roll laiemalt Eesti energeetikas, arvestades ka riigi sõnastatud eesmärki sada protsenti taastuvelektri aasta keskmise tarbimise ulatuses saavutamise sihti aastaks 2030?

Eesti Energia on täna väga rahvusvaheline ettevõte – juba eelmisel aastal tuli üle poole meie tuludest väljastpoolt Eestit. Kui me tahame siin regioonis olla energeetikas kaasa rääkijad, siis me peame olema rahvusvaheline ettevõte. Muul juhul sööks keegi meid lihtsalt ära.

Kui me oleme Eesti jaoks isegi kohati liiga suur ettevõte, siis Euroopas ja siinses regioonis oleme me suhteliselt väike energiaettevõte ja ükskõik, milliseid väljakutseid me vaatame, siis kõik eeldavad väga suuri investeeringuid.

Küsimus on selles, kui palju meil on Eestis üldse ettevõtteid, kes suudavad neid investeeringuid teha. Neid on väga vähe.

See, et meil on tugev energiaettevõte, millel on ka riigi osalus, vaadates regiooni, siis on kõik suured energiaettevõtted suuremal või vähemal määral riikidega seotud, siis me saame end sellest energiakriisist ainult välja investeerida. Ilma investeeringuteta ei ole see mõeldav.

Varsti mandaadi üle andva valitsuse kõige ägedam otsus on minu arust see, et aastaks 2030 me peaks tootma nii palju rohelist elektrit, kui me Eestis tarbime.

Aga milline peaks olema Eesti Energia roll? Või ei peaks riik oma ettevõtte kaudu nii aktiivselt osalema, et mitte siin n-ö turgu solkida, et kas või eelpool nimetatud Utilitas või Saare Wind Energy, et neil oleks kindlustatud võrdne konkurents?

Enefit Green on Tallinna väärtpaberibörsil listitud ettevõte ja kindlasti kaasab veel erakapitali, nii et öelda, et Enefit Green oleks omandisuhtes väga teistsugune kui need teised ettevõtted, pole päris korrektne. Ta on väga läbipaistev, kõigil on võimalik investeerida.

Teine asi – me oleme umbes kokku löönud, et Eesti ambitsiooni täitmiseks tuleks ainult tootmisse investeerida neli pluss miljardit eurot aastaks 2030, lisaks võrkudesse peaaegu kaks miljardit. Ja meil on seitse aastat minna. Me räägime peaaegu miljardi investeerimisest igal aastal kuni aastani 2030. Meil pole mõtet rääkida toonil, et kes saab investeerida ja kes ei saa, vaid me peame rääkima, kuidas me muudame siinse keskkonna atraktiivseks, et see summa siia ära investeeritaks, ükskõik, kelle poolt.

Ma usun, et Eesti Energia ja Enefit Greeni roll saab pigem olla lipulaev – vedada aktiivselt seda investeerimiskeskkonda, siis tulevad ka teised investeeringud. Üksinda ei suuda ei Enefit Green ega Eesti Energia seda ära teha, see on ikka väga-väga suur samm. Ja nii me peamegi sellesse suhtuma. Kõik, kes tahavad päriselt midagi teha, investeerida, nende kõigiga peab rääkima, et see ära teha.

Kes üldse kujundab Eesti energiapoliitikat? Kas Eleringi juht Taavi Veskimägi? Majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumi energeetika asekantsler Timo Tatar? Milline on poliitikute roll, majandusministri või Eesti Energia üldkoosolekuks oleva rahandusministri roll? Kus langetatakse otsused? Millised valikud me peaksime tegema, mis oleks Eesti energiamajanduse tulevikule ja varustuskindluse tagamisele parim?

Tänase valitsuse kokkuleppelise struktuuri järgi peaks see ikka olema majandus- ja kommunikatsiooniministeerium. Ütlen selle nime pikalt välja, et korraks mõelda, et sõna "energeetika" seal sees ei ole. Seal on väga palju Eesti jaoks väga olulisi teemasid, võib-olla ei ole energeetika olnud väga fookusteema, aga teisisõnu mul on hea meel, et täna räägitakse n-ö energiakliima ministeeriumi või ministriportfelli tekitamisest.

Kohtusin üle-eelmisel nädalal värskelt ametisse asunud Läti kliimaenergia ministriga, kes on väga fokusseeritud nendele teemadele, ja kliima ja energia ongi väga selgelt suur prioriteet terves Euroopas ja kõikides riikides, siis on väga mõistlik, et fokusseeritud minister tekib. Aga kas ta peaks olema energiapoliitika valmis kirjutaja? Pigem peaks ta olema väga efektiivne moderaator.

Eesmärk on ju meil teada – süsinikuneutraalsus 2050, mis on Euroopa Ülemnõukogus otsustatud. Ka Eesti eesmärk seaduses – et taastuvelekter moodustaks elektrienergia kogutarbimisest 100 protsenti. Ta peaks võtma kõik helgemad pead kokku 360 kraadi, kuulama mõtted ära ja sisustama selle teekaardi ära. Viima selle riigikogu suurde saali, tegema riiklikult tähtsa teema arutelu, et see saaks ka tugeva poliitilise mandaadi, ja vormistama ning siis saavad kõik hakata seda ellu viima.

Kas see on paratamatu, ehk isegi vajalik, et Eesti Energia ja Elering, kuigi mõlemad kuuluvad riigile, on justkui teine teiselpool rindejoont?

See on võib-olla natuke ajakirjanduslik liialdus. Me oleme ikka väga palju asju koostöös ära teinud.

Aga ikkagi kõik need aastaid kestnud kohtuvaidlused, kurjad ja teravad sõnad, mis juhtide poolt on teineteise tegevuse suunas saadetud ja nii edasi?

Ma arvan, et on oluline, et mina olen suutnud Taavi Veskimägiga kõik need aastad kõikidel teemadel suhelda. See, et meil on eriarvamused mingitel teemadel, mis on ka üsna selgelt välja öeldud, on täiesti okei, see viib arengut edasi. Aga meil on ka sellised rollid, et kui me oleksime väga ühel arvamusel, siis see tunduks palju kahtlasem. Et siin ma iseenesest midagi halba ei näe.

Ma toon mõne saavutuse, mis me oleme koos ära teinud – üks kõige ägedam asi, mis mulle endale väga meeldib, on see, et me kaupleme täna Auvere elektrijaamaga, ka Enefit Greeni tuuleturbiinidega Soome automaatse sagedusreservi turul. Me müüme Soome süsteemi operaatorile sagedusreservi, mida juhivad algoritmid ja see ei toimu lihtsalt üle riigi piiri, vaid üle sageduse piiri ehk Soome ja Eesti on eri sageduspiirkondades ja suudame müüa automaatsagedusreservi Soome turule. Ja siin on Eleringil olnud ka suur roll. Ja on veel asju, mida oleme suutnud ära teha, seega ega see päris nii must-valge ei ole.

Igal juhul ma olen täiesti kindel, et tuleviku energia väljakutsete lahendamiseks peavad turuosalised ja süsteemioperaator tegema head koostööd.

Kui konkreetselt Eesti Energiast rääkida, siis milliste väljakutsete ees seisab Eesti Energia uus juhatus, kui saab teoks peaministri soov ja ilmselt koalitsioonileppesse kirjutatav Elektrilevi eraldamine Eesti Energiast?

Eks juhil tuleb täita eri rolle. Kui ma nüüd hästi lihtsustatult ütlen, siis üks on ettevõtte hoidmine, teine on ettevõtte arendamine, kolmas on ettevõtte lammutamine. Need on üsna erinevad rollid ja selge on see, et suuna annab omanik läbi ootuste, nõukogu, ja siis tuleb koostada strateegia ja see ellu viia.

Aga kui me räägime Elektrilevi lahutamisest Eesti Energiast, siis Eesti Energia seisab ju põhimõtteliselt kolmel jalal:
1) kõik see, mis toimub Ida-Virumaal, põlevkiviga seotud elektri tootmine, õli tootmine – see on suur tükk
2) kogu reguleeritud äri, kus on lisaks Elektrilevile näiteks Imatra võrk ja Narva Soojusvõrk, mis on kõik ühes grupis
3) kogu meie taastuvenergia arendus – taastuvenergiasse investeerime lähiaastatel kõige rohkem, läbi Enefit Greeni investeerides on see kõige kiiremini arenev üksus.

Kui siit võtta üks tabureti jalg ära, kogu reguleeritud äri või Elektrilevi pool, siis Eesti Energiat enam sellisel kujul ei eksisteeri.

Ehk ei ole mingit mõtet jõuga hoida Enefit Powerit ja Enefit Greeni ühes grupis, siis tekib kolm ettevõtet ning võib kindlasti mõelda, miks see on hea või halb. Kui seda väga professionaalselt läbi viia, siis selline restruktureerimine on teostatav, aga tegemist oleks Eesti ajaloo kõige suurem restruktureerimise protsessiga – see on keeruline.

Ma arvan, et see võtab vähemalt kolm aastat aega ja meie energia väljakutseid vaadates, kas on see tulemus hea või halb, et tugeva energia ettevõtte asemel on kolm ettevõtet – see vajab arutelu.

Äkki see annab teistele energiaettevõtetele võimaluse paremini kasvama ja õitsema hakata? Uutel tulijatel turule tulla?

Võib-olla on need ettevõtted siis Leedu riigi enamusosalusega Ignitis, Läti enamusosalusega Latvenergo või Soome enamusosalusega Fortum.

Aga mis selles halba on?

Ei, selles ei olegi iseenesest halba, me peame lihtsalt mõtlema, kas me tahame siin rivis olla ja ehk säilitada Eesti Energia Enefiti tugevat number kaks positsiooni Läti-Leedu turul, kus me oleme täna väga arvestatavad tegijad. Ka Soomes on meil plaanid, Poolas oleme.

Või siis lepime sellega, et naaberriikide riigiosalusega ettevõtted teevad meil töö ära.

Me teame, et praegu on riik omaniku ootusena sõnastanud, et Eesti Energial peab reservis olema tuhat megavatti reguleeritavat võimsust põlevkivi elektrijaamades aegadeks, kui tuul ei puhu ega päike paista. Mis saab Elektrilevi lahutamise järel, kui on vaja põlevkivi elektrijaamasid remontida, rekonstrueerida, et nad ka tööle läheksid, kui neid on vaja käivitada, ja me teame ju, et pangad enam fossiilenergeetikasse raha ei pane. Kust need summad ja vahendid peaksid tulema nende põlevkivi elektrijaamade korrashoiuks vajalike investeeringute tegemiseks?

Kui Enefit Power hakkab võimsusreservi pakkuma, siis võimsusreservi eest tasub süsteemioperaator, kes kuulutab välja hanke vähempakkumise, ja kui seal osutub Enefit Power osutub edukaks, tuleb raha sealt.

Kui me räägime finantseerimisest, siis tõsi, kõik, mis on põlevkivilõhnaline on turul täna praktiliselt finantseerimatu. Läbi grupi oleme me suutnud Enefit Powerit ikkagi finantseerida üht- või teistmoodi, aga ma usun väga seda, et Enefit Poweri areng ringmajandusel põhinevaks keemiatööstuseks saab ühel hetkel jällegi finantseeritavaks. Siin tuleb lihtsalt esimesed sammud ära teha ja tekitada usk ka finantseerijates, et see on võimalik. Ma usun, et Enefit Power saab tulevikus iseseisvalt ilusti hakkama ja tal on äge missioon, aga ülemineku ajal peab arvestama, et ta on puhtalt omakapitalil investeeritav, et riik peaks sinna väga palju sisse panema.

Hakkamegi jõudma poliitikute kriitika juurde: nii peaminister Kaja Kallas kui ka rahandusminister Annely Akkermann heidavad oma teisipäeval saadetud kirjas teile ühe probleemina ette, et olete jätnud täitmata valitsuse kohustuse tagada tuhat megavatti juhitavate tootmisvõimsuste olemasolu. Me kõik ju saame aru, et need on vanad elektrijaamad, mis lähevad ootamatult rikki, on ehitatud 1960-1970ndatel aastatel, ja ka Auvere jaamale on algselt pandud soojusvahetid, mis lähevad pidevalt katki, aga mis on teid takistanud üheksa aasta jooksul juhina tegemast korda neid vanemaid elektrijaamasid, et need ei läheks pidevalt rikki?

Kahjuks on energeetikas ja äris üldse eesmärgid üsna selged ja nende täitmine üsna mõõdetav. Mul on hea meel, et meie 2022. aasta eesmärgid on värskelt hinnatud heaks nii Eesti Energia nõukogu poolt, kes on ikkagi minu tööandja, aga ka üldkoosoleku poolt, kes on täna rahandusminister Annely Akkermann. Eile hommikul toimunud üldkoosolekul hinnati siis juhatuse töö nende eesmärkide täitmisel heaks, kombinatsioonis on väga palju eri eesmärke, aga minu süda on üsna rahul sellega, kuidas on hakkama saadud.

Mis puudutab konkreetselt elektritootmist Eestis, siis Eesti tootis üsna palju elektrit eelmisel aastal, umbes 90 protsendi oli üle tüki aja kodumaisest tarbimisest meie omatootmisega kaetud. Sellest omakorda 80 protsenti andsid meie elektrijaamad.

Me tegime väga suure üleskoormamise väga kiiresti, kõik vanad põlevkivi elektrijaamad said toodud imekiiresti tööle, värbasime palju inimesi, suurendasime kiiresti põlevkivi tootmist ja ma olen tõesti siiralt väga tänulik kõigile meie Ida-Virumaa kolleegidele, kes tegid meeletu pingutuse, et see kõik ära teha. Tõsi, mõned jaamad olid rikkelised ja kahjuks vedas ka Auvere jaam paaril korral alt, aga Auvere on sellel aastal töötanud vahetpidamata tänase päevani, seal tehakse suvel veel üks soojusvaheti vahetus veel ära ja siis ma usun on Auvere äpardused lõppenud ja loodetavasti teenib paar inimpõlve Eesti tarbijaid.

Kui vaadata kiireid turuteateid Nord Pool Spotis, siis ikka ja jälle on seal kirjas, et küll on vanemates elektrijaamades katla rike või muu seadme rike, me teame, et need katlad on 1970ndatest pärit. Olete te kalkulatsiooni teinud, et kui need ikkagi välja vahetada, et neid rikkeid ei tuleks, mis see maksaks?

Sinna investeeritakse jooksvalt remontide ja töös hoidmiseks ikkagi päris palju raha ja see on täna optimaalne omaniku ootuse täitmiseks, mitte üleinvesteerimiseks jaamadele, mille eluiga on suhteliselt loetud. Täna ma ei näe probleemi, et selle investeerimisplaaniga, mis meil on, ei suudaks omaniku ootust täita.

Tsiteerin eilset valitsuse pressikonverentsi: Kaja Kallas ütles nii: "Me oleme olnud hästi viisakad ja pole avalikkusele välja rääkinud kõike, mida Eesti Energia juhatus pole teinud. /---/ Eesti Energia peaks olema osake Eesti riigist mitte töötama Eesti riigile ja riigi huvidele vastu. /---/ Nimekiri on väga pikk, kus Eesti Energia on läinud risti vastu omaniku ootusele. Ma toon lihtsalt paar näidet: Elektrilevi tühjaks kantimine – kui valitsus sai sellest teada, me tegime valitsuse tasandil otsuse öeldes, et pange tagasi need inimesed, pange tagasi need ressursid. Nad ei teinud seda. /---/ Neid olukordi on niivõrd palju, kus meie kui omaniku esindajad ei ole absoluutselt rahul Eesti Energiaga."
Hando Sutter, kas te olete töötanud riigi huvidele vastu ja kui te olete seda teinud, siis miks te olete seda teinud?

Kindlasti ei ole ma töötanud riigi kui omaniku huvide vastu. Juba enne Eesti Energiasse tulemist oli omaniku ootus minu jaoks üks kõige tähtsam asi üldse, mida meeles pidada professionaalse tippjuhina.

Aga üks asi veel, mis on olnud mulle väga tähtis ja millega kunagi Erkki Raasuke mind Eesti Energiasse üldse ära meelitas, oli see, et teha Eesti Energiast corporate governance ehk hea äriühingu juhtimise tava lipulaev, ja mitte üldse ainult riigiettevõttena, vaid üldse Eestis. Ja ma arvan, et me oleme väga palju samme edasi astunud nii meie nõukogude vedamisel, Erkki Raasuke isiklikult on siin väga palju panustanud, ja täna on meie juhtimine on väga läbipaistev, meil on väga selged rollid. Ja oluline on, et kõik osapooled, kaasa arvatud ka poliitilised, oskaks seda governance-skeemi kasutada.

Eesti Energia juhatuse tööandja on ja peabki olema Eesti Energia nõukogu, mis on määratud nimetamiskomitee poolt. Läbi aegade on Eesti Energia nõukogud olnud väga professionaalsed.

Omaniku ootus on see, mis tuleb tõesti poliitikutelt. Omaniku ootuse vormistab rahandusminister, kes on Eesti Energia puhul üldkoosoleku rollis. Omaniku ootus on meile üsna spetsiifiline, üsna arusaadav ja iga Eesti inimene saab sellega tutvuda rahandusministeeriumi kodulehel. Omaniku ootuse täitmist me mõõdame, meil on eesmärgid püstitatud, sellest tulenevalt ka eile ma raporteerisin rahandusministrile, kuidas me oleme omaniku ootust täitnud. See on väga hästi mõõdetav.

Nüüd kui poliitikutel, näiteks uuel koalitsioonil tekib soov panna energeetikas uusi ootusi Eesti Energiale, siis kindlasti peab muutuma Eesti Energia omaniku ootus vastavalt millele saab nõukogu anda juhised Eesti Energia juhatusele.

Minu käes on 25. augustil 2022 rahandusminister Keit Pentus-Rosimannuse poolt allkirjastatud omaniku ootuste paber ja kas või jaotusvõrgu kohta, Elektrilevi kohta ei ole siin midagi kirjutatud sellist, et peaksite hakkama seda eraldama või tõstma tagasi inimesi, millele on peaminister viidanud. Kas te saate aru, miks ei ole seda siin kirjas? Kas olete ka küsinud üldkoosolekult, kes on nüüd Annely Akkermann, et miks ta siis ei kirjuta seda siia, kui omanik seda väga tahab?

Mis puutub elektrivõrke, siis seal on kirjas kaks asja, mis on läbi aastate olnud minu jaoks väga olulised: esiteks, et me peame pakkuma head võrgu töökindlust ja teiseks konkurentsivõimelist võrgutariifi.

Aga siin pole kirjas, et peate need inimesed tagasi tõstma Elektrilevisse, kelle kunagi sealt ära tõstsite? Seda, mida peaminister ütles, et valitsus on öelnud, et tõstke tagasi. Miks ei pane siis üldkoosolek seda siia omaniku ootusesse kirja?

Ma tahtsingi sinna jõuda. Need tegevused, mis me oleme teinud reguleeritud võrgu äri arendamisel on just seotud sellega, et pakkuda mõistliku tariifiga järjest paremat võrgu töökindlust. Ja kuigi siin on mõned värsked katkestused, viitan Saaremaale, on statistiliselt meie võrgutariif eelmisel aastal samal tasemel kui aastal 2014, kuigi meil on elu vahepeal palju kallimaks läinud. Olen selle üle väga uhke, et oleme suutnud tariifi seal hoida.

Teine pool on see, et eelmisel aastal oli võrgus rikkeid 11 500, mis on viimaste aastate kõige parem tulemus. Ehk on selge, et me peame tegelema kriisijuhtimisega, peame vaatama, kuidas loodusmõjudega seotud suurte intsidentidega toime tulla, aga me liigume õiges suunas. Ja kui usaldada juhatust, et neid samme teha, siis tuleb usaldada, kui keegi teine tahab juhtida seda tegevust, siis tuleb võtta ka täisvastutus.

Teile on ette heidetud, et te juhite Eesti Energiat nagu eraettevõtet. Miks te nii teete?

Ma arvan, et see on kompliment.

Aga rahandusminister Annely Akkermann ütles eile (neljapäeval-toim.) valitsuse pressikonverentsil, et Eesti Energia on küll eraõiguslik aktsiaselts, aga kuna ta kuulub riigile, siis ta on teatud maani riigi struktuuri osa. Ta võrdles Eesti Energiat näiteks politseiameti ja kaitseväega.

Ma arvan, et see pole päris kohane võrdlus, riigi äriühinguid peakski heas mõttes juhtima kui eraäriühinguid ja see ambitsioon, mis me kunagi võtsime, et me oleksime hea äriühingu juhtimise tavas eeskujuks ka kõikidele Eesti ettevõtetele, no meilt on päris palju õppida ja selle üle võiks uhke olla, mitte sellega kedagi risti lüüa. Neid tööriistu tuleb lihtsalt osata kasutada.

Kui omanik on Eesti riik või tulevikus võib-olla ka keegi teine, näiteks Enefit Greenil on 60 000 aktsionäri, arvan, et aktsionärid võivad üsna rahuliku südamega investeeringuid ettevõttesse teha – see äriühingu juhtimine toimib hästi, on läbipaistev, seal on professionaalsed juhid, seal on hea plaan. Ja see võiks ollagi ju ka valitsuse plaan ja valitsuse eesmärk oma äriühingute juhtimisel. Nii et mina võtan seda kui komplimenti.

Ka Eesti Energia nõukogu juht Anne Mere on öelnud, et Eesti Energia järgmine juht peaks parandama suhteid riigiga ehk omanikuga. Hando Sutter, mis nõu te Eesti Energia uuele juhile Andrus Durejkole annate? Kuidas soovitate langetada otsuseid, et suhted riigi ja omanikuga oleksid paremad? Kas vajadusel tuleks teha ka ettevõtet kahjustavaid otsuseid, kui neid on valitsuse liikmete hinnangul vaja teha riigi ja ühiskonna huvides?

Tulles tagasi sellesama governance'i juurde või hea ärijuhtimise tava juurde, oleks ehk mõistlik korra veel rollid läbi rääkida. Võib-olla oleks vaja ametisse asuvaid poliitilisi juhte rohkem kurssi viia, kuidas see governance toimib. Neil on kõik võimalused selles protsessis olemas, kuid tööriistu tuleb kasutada nii, et ei tekiks kommunikatiivset tüli. See on täna võimalik ja see töötab väga hästi. Eesti Energia suudab ellu viia päris keerulisi projekte, kõike on võimalik teha.

Kuulates teid ja teie selgitusi – kas siis peaminister Kaja Kallas on teid süüdistanud valedes asjades? Kas peaminister on teid laimanud?

Mina võtan seda kõike väga professionaalselt ja olen tõesti üritanud, kui on konkreetsed etteheited tulnud, vaadata sinna sisse, millest need on. Kui ma olen näinud, et faktid on valed, olen saatnud riigikantseleile õiged faktid, kas neid kasutatakse, selle eest mina muidugi vastutada ei saa.

Aga mida meie saame teha – saame paremini selgitada, vastata, argumenteerida. Ma tean, et Eesti Energia nõukogu on saatnud ka nendele samadele konkreetsetele etteheidetele väga argumenteeritud vastused. Kuidas seda loetakse ja kasutatakse, on juba järgmine teema.

Kuidas te vaatate tagasi nendele üheksale aastale? Eriti viimastele päevadele-nädalatele. Kas tasus üldse Eesti Energia juhi kohale tööle tulla?

Jah, ma ei kahetse mitte ühtki päeva. See on olnud väga-väga hea kogemus juhina, ma usun, et me oleme saanud väga palju olulisi asju tehtud. Ma olen äärmiselt tänulik usalduse eest meie klientidelt.

Aga kas kõik need etteheited, mis Annely Akkermann on avalikult teinud, kas need aitavad teil leida järgmist töökohta erasektoris või pigem vaatab mõne erasektori suurettevõtte omanik, et oi-oi, et sellist meest küll ei võta?

Mul ei ole kindlasti hirmu sellepärast, et ma ilma tööta jään. Seda muret mul ei ole. Kolleegid, kellega ma olen tööd teinud, nõukogu, juhatus, Eesti Energia juhid, Eesti Energia töötajad – ma olen nii palju neilt õppinud, et ma olen täna ise ka kindlasti palju parem inimene kui detsembris 2014. Kõigile neile suur tänu!
Ja see on kindlasti ka minu väärtust tööjõuturul tõstnud. Olen isiklikult väga tänulik.

"Reedene intervjuu" on Vikerraadios reedeti kell 14.05.