Kas sanktsioonid Venemaa vastu töötavad?

See on keeruline teema. Venemaa propaganda tahaks panna kõiki uskuma, et need ei tööta ning venelastele sisendada, et need ei saagi töötada. Minu arvates need teatud määral töötavad, kuid võiksid olla oluliselt efektiivsemad. Sanktsioonid võivad töötada ja neil on hävitav mõju majandusele, kui need on täielikult ja korralikult kohaldatud. Seda me ei ole veel teinud.

Mida siis veel teha tuleks?

Alustuseks idee nafta hinnalaest, mis on jõustamatu. See oli Bideni administratsiooni vabandav samm, et mitte kehtestada Venemaa energiatarnetele täielikku keeldu. See on muutnud Venemaa ekspordi natukene keerulisemaks, kuid nad on seotud mitmete möödahiilimistega, kasutades "halle" tankereid või transponderiteta tankereid, et siis teiselt laevalt Malta lähedal kaup ümber tõsta ning siis re-eksportida Euroopa turule.

Lisaks nad teevad kõrvaltehinguid, millega näitavad hinda allpool hinnalage, kuid kõrval toimuvad kauplemispõhised rahapesutehingud Hiinast pärit kaupadega. Väljakutse hinnalaega seisneb jõustamatuses. Peame kehtestama täieliku keelu Venemaa energiaekspordile ning täielikud sanktsioonid Vene pankadele.

Eesti ja Poola võitlesid nafta hinnalae eest ning nüüd soovitate selle täielikult tühistada?

On aeg tunnistada, et see oli hea pingutus heade kavatsustega ning teie peaminister pingutas kõvasti. Talle lubati Euroopa Liidus, et hinnalage hakatakse automaatselt üle vaatama ja vähendama, kuid seda ei toimu. On õiglane öelda, et oleks aeg proovida midagi uut ehk täielikku keeldu ja teiseste sanktsioonidega inimestele, kes jätkavad Vene nafta ostmist ning sanktsioonidega finantsinstitutsioonidele, mis tegelevad Vene nafta rahaülekannetega. Eesmärk on lihtne. Eesmärk on lõpetada Venemaa metsikused Ukrainas ja võita sõda. Sõja võitmiseks on vaja teha kaht asja. Esiteks peame andma neile relvad, mida nad tahavad, mitte neid, mida me arvame, et nad vajavad. Teiseks, peame laiaks litsuma Venemaa majanduse.

Kui räägite teisestest sanktsioonidest, siis see tähendab, et tuleb need kehtestada India ettevõtetele. India on ju USA sõber, kuidas nad seda näeksid?

Tegime sedasama Iraani nafta puhul. Mul olid väga rasked läbirääkimised India naftatöötlejatega ning tegime selgeks, et nad peavad tegema valiku: kas nad tahavad osta Iraani naftat või jätkuvat ligipääsu USA finantssüsteemi. Nad langetavad õige otsuse, kuid neile tuleb maalida väga selge valik. Kahjuks pole seni ei USA ega Euroopa Liit tahtnud luua täiesti selgeid alternatiive.

Aga Araabia Ühendemiraadid?

Nii Araabia Ühendemiraadid kui Türgi, kelle mõlema puhul näeme vahendamist sanktsioonidest kõrvalehiilimiseks ja ekspordikontrolli vältimiseks. Sanktsioonidel ja ekspordikontrollil on väike vahe sees. Aga lõppude lõpuks on eesmärk näljutada Vene sõjamasinat. Seda kas siis raha või asjadega, nagu pooljuhid ja mikroprotsessorid, mida pannakse relvadesse. Peame tegema kõike.

Ekspordikontroll on valdkond, kus EL, Ühendkuningriik ja USA on olnud päris edukad. Riikide nagu Eesti, ja seda arutasime siin Rahapesu Andmebüroo konverentsil, eesmärk on sundida kaubanduspiiranguid ja sanktsioone. 

Vahe on EL ja USA, sest teil on vahendid kontrollida, kui Euroopa Liidus pole ühenduseülest kontrollimehhanismi, sest iga riik saab ise otsustada. Ma ei usu, et Prantsusmaa või Saksamaa tahaksid Eestilt kuulda näpuviibutust, see peaks tulema USA-lt?

Võti on see, et USA peab olema valmis juhtima. Kahjuks oleme teinud väga head tööd järgimises. Aga lõppude lõpuks, kui tahame lõpetada sõda Ukrainas Zelenski tingimustel, siis on vaja juhtimist. Põhiline on, et oleksime palju aktiivsemad ja agressiivsemad finantsvahendite kasutamisel.

Niisamuti peame lõpetama jalgade lohistamise ukrainlastel relvade tarnimisel. Ameerika Ühendriigid on iga taotluse muutnud nii raskeks igal üksikul korral. Me ei tahtnud anda Javeline. Hea küll, anname Javeline, aga mitte Stingereid. No anname siis Stingerid, aga mitte Harpoone. Andsime Harpoone, aga me ei anna suurtükke. Okei, suurtükid, aga mitte HIMARS-e. Hea küll, mõned HIMARS-id, aga ei mingit soomust. Anname Bradleyd, aga mitte Abramseid. Hea küll, leiame mõned tankid, aga me ei anna neile F-16 lennukeid. Miks me igal sammul kehtestama punased jooned oma peas? On ebamugav olla heidutatud ja me ei peaks olema, kui tegemist on venelastega. 

Kas siin pole tegemist ehk väikese usaldamatusega, mida nende relvasüsteemidega Ukrainas tehakse?

Ma ei arva, et meil oleks mingitki alust uskuda, et ukrainlased rikuksid kokkuleppeid meiega. Ukrainlased mõistavad, et nad ei saa hammustada kätt, mis neid toidab. Selles vaates Balti riigid näitasid eeskuju. Nad tõestasid varakult, et võivad annetada kõik suurtükid, nagu eestlased tegid, või annetada kõik Stingerid, nagu lätlased tegid, ning näidata, et nn punased jooned on väljamõeldised. Kui on üks kasu selles jubedas olukorras, siis loodan, et Lääne-Euroopa ja USA õppisid kuulama Balti riike, mida neil on öelda Venemaa kohta.

Mida teie arvate, kui korduvalt on välja öeldud, et toetame Ukrainat kogu tee, siis kas see tähendab, kuni Ukraina võidab või nii kaua, kuni see on meile mugav?

See on selle isiku peas, kes nii ütleb. USA-s on vabariiklased toetanud president Bideni tööd, kuid oleme kriitilised, kuna ta ei tee piisavalt. Vabariiklased usuvad, et president suudab teha ja peakski tegema rohkem. Isegi tema enda parteist arvab umbes kolmandik, et ta peaks tegema rohkem. USA-s on mõned häälekad isolatsionistid ja teised, siis üldiselt arvatakse, et peame toetama Ukrainat võiduni. Kes defineerib võidu? President Zelenski ja ukraina rahvas.

Krimmi ja kogu Donbassis tagasivõtmine?

Minu isiklik arvamus on, et see on täpselt õige, aga minu isiklik arvamus ei loe. Mis loeb, on valitud presidendi ja rahva tahe. Me peaksime neid toetama, et nad selle saavutaksid. Peame pingutama, et nad saavutaksid selle mitte viie aastaga, vaid sel aastal.

Tulles tagasi sanktsioonide juurde. USA rahandusministeerium avalikustas 2021. aasta lõpus sanktsioonide kasutamise raporti. Selles öeldakse, et majandus- ja finantssanktsioonid muutusid esimeseks vahendiks USA ohtudele vastu astumiseks.

Süüdi!

Ja jätkates, Valges Majas aastatel 2021-22 töötanud Peter Harrell raporteeris, et sanktsioonid peaksid olema USA riiklikku julgeolekut toetav, mitte peamine vahend. Mida te arvate?

Sanktsioonid ei ole poliitika aseaine. Sanktsioonid peaksid olema üks vahend mitme seast, et kindlustada USA välispoliitika eesmärgid. Või Eesti puhul Eesti eesmärgid. Kuigi ma arvan, et rahandusministeeriumi hinnang on murettekitav ja oleme näinud sellise mõtteviisi tagajärgi, siis raportis öeldakse ka, et sanktsioone ei tohiks teha, kui need pole multilateraalsed. Kui seda teha näiteks Euroopa Liidu kontekstis, siis tegelikult öeldakse, et kehtestame vaid madalaima ühise nimetaja alusel. Kahjuks see Euroopa Liidu puhul praegu nii ongi. Meil on energiaekspordiga selline olukord, kuna riigid nagu Ungari ja Saksamaa ei toeta täielikku embargot. Siinkohal juhtimine on oluline ja seega peaks USA juhtrolli võtma, kuid kahjuks pole seda veel teinud.

Siitpoolt vaatame, et USA on juhtrollis, kuid siseriiklikult tundub, et vabariiklased ei taha niivõrd jõulised olla kui demokraadid. Kas olen valesti aru saanud?

Demokraadid on avalikkuses olnud vähem häälekad, kuid eravestlustes öeldu loeb. Näiteks Nancy Pelosi ütles avalikult, et peame lõpetama Vene nafta ostmise ning pärast seda otsustas president Biden, et tuleb lõpetada Vene nafta ostmine. Seega on nende parteis hääli, kellel on kaalu ning keda siseringis kuulatakse.

Probleem on siiski see, et iga päeva või nädalat, mis kulub, mõõdetakse tuhandete elude kaotuse hinnaga. See pole akadeemiline harjutus, vaid tõeline, kus sõja lõpetamiseks on vaja lõpetada poolikute meetmete kasutamine nii sanktsioonide kui relvatarnete puhul.

Lähme teise teema juurde. Töötasite relvastuskontrollilepete raames partnerite ja liitlastega Euroopas ning seetõttu tahaksin kuulda teie arvamust Venemaa teate kohta paigutada Valgevenesse taktikalised tuumarelvad?

See on järjekordne näide mõõgatäristamisest. Nad on pidevalt teinud tuumaähvardusi. Ma pole kindel, et nad on alustanud tuumalõhkepeade hoiuruumi ehitust Valgevenes. Ja isegi kui on, siis ma pole kindel, et nad tuumarelvad sinna ka paigutavad.

Kui ma oleksin Kremlis, siis mõtleksin enne, kas panna tuumarelvad territooriumile, mida kontrollib Lukašenko. See ei aita neid eriti, kuna neil juba on Kaliningrad. See ei aita ka seetõttu, et nad petsid INF leppega. Nad ehitasid keskmise ulatusega mobiilse tuumasüsteemi ning neid saab liigutada tahtmise korral igale poole territooriumil. See tundub rohkem tähelepanu püüdmisega, taas kord tuumapistoda lehvitamiskatsena, et läänt ähvardada. Kuigi me märkame seda, ei peaks me olema eriti mures.

Kui Kreml ähvardas esimest korda tuumarelvaga eelmisel aastal, siis kollektiivne lääs muutus närviliseks. Nüüd pole peaaegu mingeid reaktsioone. Kas hakkame harjuma sellise mõttega, et koer haugub, aga ei hammusta?

Jah, või nagu me ütleme, et asjatu hundi hüüdmine. Oleks viga täielikult mööda vaadata tuumaohust kellegi poolt nagu seda on Vladimir Putin või Venemaa. Nad on tõestanud, et käituvad väga hoolimatult ja vastutustundetult, mille hulka kuuluvad ka need ähvardused. Me ei saa ignoreerida neid, kuid me ei saa lasta neist end heidutada. Venelased on teinud arvutused ja mõistnud, et igasugusel tuumarelva kasutusel oleks kohene ja katastroofiline tagajärg Venemaa jaoks. Loodetavasti on nad põhjalikult läbi kaalunud, mida me oleme selle kohta varem öelnud. Aga taas kord, me ei tohiks ignoreerida ning peame suhtuma tõsiselt, kuid seekord on reaktsioon olnud õigel vaoshoitud tasemel.

Seega ei peaks rääkima, et USA või Prantsusmaa paigutaks vastukaaluks tuumarelvi Saksamaale, Skandinaaviasse või kuhugi mujale?

See on NATO teema, sest NATO heidutuse otsustavad liikmesriigid koos. Võib-olla otsustakse mingil hetkel, et reorganiseerimine on vajalik, aga praegu on tuumahoiak nii NATO, USA või Suurbritannia poolt õige.

Kas lääs peaks muretsema, et Venemaa kasutab taktikalist tuumarelva Ukrainas või see ohutase on vähenenud?

Me ei saa ignoreerida ähvardust, aga sõnum, mille saatsime vastuseks Putinile, oli minu arvates väga selge, et negatiivsed tagajärjed kaaluksid väga võimsalt üle võimaliku lahinguvälja kasu. Kahtlustan, et ta kuulis ka hiinlastelt, et tuumarelva kasutamine pole hea mõte.

Millised võiksid olla tagajärjed?

Seda ei tea, sest see sõltub, milline samm on tehtud. See sõltub mitmest hüpoteetilisest faktorist. Seega on peaaegu võimatu spekuleerida. Olen kindel, et NATO ei vaata kõrvalt pealt esimest tuumarelva kasutust pärast Teist maailmasõda.

Valgevene välisministeerium ütles, et nad ei riku ühtki rahvusvahelist lepingut, sest tehniliselt oleksid relvad Venemaa kontrolli all. Ma ei ole ekspert, kas see väide on juriidiliselt korrektne?

Tehniliselt tundub väide olevat korrektne. Tundub olevat vasturääkiv olukorraga, kui Nõukogude Liit lagunes ning Ukraina ja Valgevene loobusid oma tuumarelvast. Kunagi olid USA-l tuumarelvad ka Lõuna-Koreas ja teistes riikides ning see ei rikkunud ühtki lepingut samuti. Nagu ütlesin, et kui Venemaal on Kaliningrad 200 kilomeetri kaugusel, siis kuhu iganes hoiukoha Valgevenes ehitavad, siis kas see on nii vajalik?

Kas lääs peaks kehtestama Lukašenkole sanktsioonid võimaliku tuumarelva paigutamise eest?

Pigem mitte. Rohkem sanktsioone tuleks Lukašenko režiimile kehtestada inimõiguste rikkumiste, demokraatia rõhumise, jubedate kuritegude eest vangide vastu, süümevangide ja Venemaa sõjategevuse toetamise eest. Näiteks toetan Leedu nõudmist, et sihime Valgevene väetisi. See on täpselt õige, sest praegu on avastus, et mitmed Vene väetised on muutunud Valgevene väetisteks. Nende lünkade sulgemine on miski, mille kohta Balti riigid tõesti teavad paremini, kuidas vastumeetmeid luua.

Venemaa teatas, et ei anna USA-le enam infot uues START-leppes reguleeritud tuumarajatiste kohta ning USA teatas samuti, et ei anna enam infot. Kuna Venemaa peatas leppe järgimise, siis kas tegelikult saab öelda, et lepe on surnud?

See on surnud. Paljud inimesed jumaldavad teoloogiliselt selliseid kokkuleppeid ning tahavad ette kujutada, et on ka muid võimalusi, kuid reaalsus on, et Bideni administratsioon viskas minema kõik mõjuhoovad, mille neile Trumpi administratsioonist lahkudes andsime seoses uue START-leppega. Minu soovitus oli, et venelastele ei tohi pakkuda leppe viie-aastast, vaid aastapõhist pikendust. Igal aastal peaksid venelased tegema järeleandmisi, et lepe jätkuks. Bideni administratsioon pakkus viit aastat ilma tingimusteta ilma igasuguste mõjuhoobadeta.

Nüüd teatasid venelased, et peatavad leppe täitmise. Probleem on, et uues START-leppes ei ole kirjas ajutist peatamist. Sa kas täidad või mitte. Reaalsus on, et kuna venelased keelduvad kohtade ülevaatustest, andmete jagamisest, mida lepe nõuab, siis nad ei osale enam leppes. Sa ei saa olla seotud ühesuunalise leppega. Seega me ei ole ka seotud. Mul on hea meel, et Bideni administratsioon otsustas mitte jagada andmeid, sest miks peaksimegi? Aga peame kohanduma. 

Venemaa Föderatsioon ei olnud rikkunud viimast lepet kõikidest relvastuskontrollilepetest ehk uut START-lepet, kuid nüüd nad rikuvad seda. Seega on nad loobunud kõikidest relvastuskontrollilepetest. Nad rikkusid INF-i lepet, keemiarelvade konventsiooni, bioloogiliste relvade konventsiooni, lubadusi mitte testida tuumamaterjali tõhusust. Nad lihtsalt petavad. Nad on tõsised relvastuskontrollilepete rikkujad ning nüüd rikkusid ka seda lepet.

Mida tulevik toob, sest praegu tundub see tume?

Relvastuskontrolli jaoks küll. Peame kohandama mõtteviisi ja arvestama fakti, et siseneme pikaajalisse perioodi, kus pole juhendavaid relvastuskontrolli põhimõtteid strateegiliste relvade piiramiseks. Aga see pole ainult Venemaa pärast või seetõttu, et Venemaa ehitas mitmeid tuumarelvasüsteeme, mida uus START-lepe ei hõlmanud. Need on relvad, mis ei ulatu Ameerika Ühendriikideni, aga ulatuvad kindlasti Tallinnani.

Siin on küsimus ka Hiinas. Esimest korda pärast tuumaajastut on meil riik, mis kiirendab tuumaarsenali arendust ning kes selgelt proovib jõuda mingisuguselegi pariteetsusele USA-ga selles valdkonnas. See on murettekitav ja sel on tagajärjed tuleviku kokkulepetele, mida ehk suudetakse saavutada. Enam ei piisa ainult leppest Venemaaga tema kõikide relvade üle, vaid meil on vaja leppesse saada ka Hiina.

Te räägite Trumpi ajastu ideest luua kolmepoolne tuumalepe?

Vaja on multilateraalset kokkulepet ja ideaalis see kinnistaks status quo, sest Hiina ja Venemaa proovivad USA-ga relvastuse võidujooksu, kuid USA-l sellist kavatsust ei ole. USA tahab moderniseerida tuumarelvi, aga mitte suurendada arsenali. Kui nad jätkavad kasvamist, siis peab USA kohanduma.

Venemaa proovib Iraani abil sanktsioonidest kõrvale hiilida. Kas see koostöö on elujõuline?

Absoluutselt. Iraanlased on venelastele kasulikud mitmel moel. Venemaa müüb allahindlusega naftat ning isegi siis teenib ta miljoneid dollareid kasumit päevas. See pole üllatus, et nad saadavad eurosid täis lennukeid Teherani, et osta droone. Nad ostavad droone, mille lennutavad Ukrainasse hoonetesse, et tappa süütuid naisi ja lapsi, ning kriitilise infrastruktuuri pihta. Sellisel tasemel koostöö intensiivistub ja laieneb teistesse valdkondadesse ja relvadesse. Iraanlased saavad kasu, sest venelastel on sularaha. Iraanlased müüvad mida iganes, et saada tuge siseriikliku surve loomiseks, inimeste jälgimiseks ehk kõike seda, milles Vladimir Putin on päris hea. See on väga murettekitav. See pole tehniliselt uus.

Iraanlased tegid koostööd venelastega Trumpi administratsiooni ajal sanktsioonidest kõrvalehiilimiseks. Oli mitmeid viise nafta jaoks, ja mida me ka häirisime, mis hõlmasid kolme osalist – Iraani, Hezbollah'd ja Vene panku. See on pikaaegne suhe, mis on kindlasti intensiivistunud.

Lisaks sellele tuleb arvestada, et Bideni administratsioon hoiab sanktsioone Rosatomi vastu, mis pole Venemaal ainult tsiviiltuumaettevõte, vaid ka organisatsioon, mis hooldab tuumarelvi. Siis nad teenivad miljardeid dollareid Busheri tuumajaama reaktori programmiga. See on suur teema ja Rosatom on järjekordne näide lünkadest sanktsioonide režiimis ja veel üks viis, kuidas Venemaa saab palju raha sõja jätkamiseks.

Kas tulevikus näeme teiseseid sanktsioone riikidele Kesk-Aasias, kes aitavad sanktsioone petta?

Probleem on selles, et me pole näinud teiseseid sanktsioone kellegi vastu millegi eest pärast Venemaa rünnakut Ukraina vastu, aga peaksime need kehtestama. Hoiatussignaalid ilmselt anti, kui vaadata juhtivate USA esindajate reisimismustreid.

Hiljutine aserahandusministri visiit  Araabia Ühendemiraatidesse ja Türki polnud eeldatavalt sõbralik, vaid ikkagi pigem hoiatus. Need on jurisdiktsioonid, millele peaksime kõigepealt keskenduma. Kohad, mis tegutsevad keskmena sanktsioonidest kõrvalehiilimiseks. Kui tahaksime olla tõsiseltvõetavad, siis peame suruma maha suured rahatoojad ehk energiaekspordi, mispuhul tuleks pidada tõsiseid kõnelusi India ja Hiinaga. Kesk-Aasia riigid on olnud ettevaatlikud. Nad on distantseerunud Putini tegevusest, sest nad mõistavad, et võivad olla järgmised. Peame mängima delikaatset ja keerukat diplomaatilist mängu Kasahstani ja teistega.

Blinken kohtus nende esindajatega ja ka Hiina kutsus pärast Hiina ja Venemaa presidendi kohtumist, et Kesk-Aasia riigid tuleksid Pekingisse tippkohtumisele. Kas mõlemad proovivad omal moel Venemaad üksi jätta?

Kõik need riigid said samuti iseseisvuse pärast Nõukogude Liidu lagunemist ja nad ei taha sellest ilma jääda. Nad ei taha seda loovutada Venemaale, aga ka mitte Hiinale. See on valdkond, kus USA ja EL saaksid ja peaksidki keskse rolli võtma. Nii Hiina kui Venemaa tahavad maailma lõhestada ning mõlemad tahaksid mingit tükki nendest riikidest. Tahame, et nad toimiksid terviklike ühiskondade ja majandustena, seetõttu peaksime nendega aktiivselt suhtlema. See oli ehk viga, et Trumpi administratsiooni ajal ei külastanud ma neid riike. Oleksime pidanud rohkem ja aktiivsemalt nendega suhtlema, kui oleme seda ajalooliselt teinud.

Ja teoreetiline küsimus. Vladimir Putin on rahvusvaheliselt tagaotsitavaks kuulutatud, kuid kui ta otsustaks tulla ÜRO peaassambleele septembris New Yorki ja arvestades, et USA ei ole Rooma statuudi ehk rahvusvahelise kriminaalkohtu osaline, siis kas USA on valmis teda vahistama?

See on juristide pärusmaa. USA ei ole rahvusvahelises kriminaalkohtus, sest leppes on tõsiseid puudujääke, mis puudutab järelevalvet prokuratuuri üle poliitiliselt motiveeritud kaasustes ja meil on selle kohta tõendeid seoses kaasustega mõni aasta tagasi USA sõjaväelastega. Aga siiski see, mida ICC on teinud, on tugeva ja võimsa signaali saatmine, et laste sunnitud röövimine on sõjakuritegu, ja seda see ka on.

Võti on, et peame leidma tribunali, mis suudab mõista efektiivselt kohut sõjakuritegude üle, sest neid kuritegusid on palju, mitte ainult laste röövimine. Näiteks tsiviilisikute ründamine ja maamiinide kasutamine – need kõik on rahvusvahelise õiguse rikkumine, mille eest tuleb Venemaa vastutusele võtta, nagu lõpuks ka genotsiidi eest. Loodan, et targad rahvusvahelise õiguse eksperdid tulevad kokku ja loovad õige raamistiku, milles ka USA saaks osaleda, sest peame aitama igasuguse info ja ülesehitusega, et süüdistusi saaks esitada.