Inimesed ei ole väga suure elevusega elanud kaasa Eesti kõige suurema korruptsiooniasja, Tallinna Sadama kriminaalasja arutamisele kohtus. Vahepeal kadus teema üldse pildilt, nüüd seoses ohuga, et pea neli aastat kestnud kohtuasi hakkab uuesti otsast peale, on meedia ja avalikkuse tähelepanu pisut teravnenud.
Nende asjade käik ulatub veel kaugemale kui 2019. aastasse – Tallinna Sadama kahe juhatuse liikme kontori ja kodude läbiotsimised toimusid 2015. aasta augusti lõpus. Seejärel valmistas prokuratuur ette süüdistust, siis vaieldi kohtus süüdistuse sobivuse ja pädevuse üle kuni riigikohtuni ja alles nüüd, viimased neli aastat on toimunud 90 istungit, mille käigus on kuulatud tunnistajaid ja vaadatud tõendeid.
Milline on teie hinnang sellele väga olulisele, samas hoomamatult pikaks veninud kohtuasjale?

Ükskõik, kas ma olen olnud prokurör, kodanik või poliitik, ütlen ma esimese asjana, et vaatamata kõigele, vaatamata sellele pikkusele ja tekkinud küsimustele tunnustan ma kõiki, kes Eestis ja igal pool mujal veel korruptsiooni vastu võitlevad.

Muidugi tekitab see küsimusi, et miks nii pikalt. Eks ma olengi siin ju kahes rollis. Need ette loetud aastad ütlevad, et kui sa oled tippjuht, siis sa prioritiseerid oma menetlused ära ja saad aru, mis on kõige tähtsamad asjad, millel sa tippjuhina silma peal hoiad. Ma ei varjagi, et Tallinna Sadam kindlasti see oli. Ja mõelda, et see kahe aastaga kohtusse sai, niivõrd suur asi, ma arvan, et see on väga hea.

Nüüd, mis on võib-olla mõtlemiskoht, et kui inimesed vaatavad, mis kohtus toimub, kaua see kõik toimub, siis on inimestel ilmselt kaks tunnet: üks on see, et õiglust ei ole maailmas olemas ja teine seesama Eesti vanasõna, kus on vaesed ja rikkad – ühed võllas, teised tõllas. Ja seda ei tohiks mitte mingil juhul kriminaalmenetlus tekitada.

Nüüd kui me küsime miks, siis ma arvan, et kõik, mis puudutab kriminaalmenetlust algab ju raamidest. Raamid – see on seadus. Ja seadusi teevad poliitikud.

Ma ei ütle, kes on süüdi selles, aga kuidas vältida ja kiirendada menetlusi, seda saavad kõik osapooled teha. Saavad teha poliitikud – see on poliitilise tahte küsimus – ja saavad teha ka need, kes vahetult korruptsiooniga võitlevad.

Aga kui vaadata mõningaid mitte nii prominentsete osalistega kriminaalprotsesse kohtus, siis nad käivad väga kiiresti. Ei ole mingeid etteheiteid, ei lähe aastaid aega, et kohtust tuleks üht- või teistpidi otsus.

Absoluutselt. Eestlastele meeldib ikka ennast teiste riikidega võrrelda ja statistiliselt on Eesti kriminaalmenetlus ju kiire. Aga üks suur küsimus on meie võistlev menetlus.

Vabandan, kui viimase kolme aasta statistikaga eksin, aga keskeltläbi jõuab võistlevasse menetlusse 10 protsenti asjadest. Häda seisneb selles, et võistlevale menetlusele eelneb pikk inkvisitsiooniline menetlus, kus me dokumenteerime eeluurimise väga täpselt ja siis järgneb sellele pikk kohtumenetlus.

See on olnud aastaid üks suur küsimärk, kuidas võistlevat menetlust kiirendada.

90 protsenti asjadest lahendatakse ära lihtmenetluste käigus ja enamasti pooled aktsepteerivad tõendeid, aktsepteerivad seda, mis on kogutud, aktsepteerivad karistust ja nii need asjad jõuavadki kiire lahenduseni. Aga võistlev menetlus võtab aega.

Kuid võistlev menetlus ongi ju mõeldud ju selleks, et vältida vigu, kaitsta süüdistatavat, et ei juhtuks selline asi, et riik vägivallaaparaadi ainuomanikuna mõistab õnnetul kombel mõne inimese valesti vangi?

Absoluutselt. Endise kohtuprokurörina ütlen, et võistlev menetlus on selle töö tegijatele, kohatu öelda, aga huvitav asi teha ja kindlasti suurt väljakutset pakkuv justnimelt sellepärast, et seal sünnibki õiglus. Vähemasti peab sündima – selleks on ta loodud.

Nüüd see koht, kus pooled ei ole nõus: et prokuratuuril on oma seisukoht, advokaatidel oma ja kohus peab otsustama. Selleks on palju garantiisid, kuidas seda testitakse, et kus see tõde seal on.

Tasub mõelda kahele asjale. Esiteks: tahtliku venitamise lõpetamine.
Ühelt poolt võib lõputult rääkida, et see on poolte professionaalsuse küsimus. Täna näeme venitamist pigem advokaatide poolt, aga ma ei ütle, et prokuratuur alati patust puhas on.

Ennekõike peavad pooled olema motiveeritud kiiresti menetlema. Kui nad ei ole ja hakkavad leidma kõikvõimalikke nippe, siis menetlus venib. Menetlusseadustikku tuleb vaadata selle pilguga, et minimaliseerida venitamise tahe.

Teiseks: õiguste küsimus. Meil on kriminaalmenetluses hästi palju õigusi: õigus olla oma asja arutamise juures, ja praegune rahvakohtunikuga seotud lugu, õigus olla algusest peale juures, et oleks tagatud, et kõik kohtunikud teavad võrdselt materjale.

Ühiskond on vahepeal muutunud – õigus olla oma asja arutamise juures ei ole täna enam see, mis ta oli 50-60 aastat tagasi. Ta ei ole isegi see, mis ta oli 30 aastat tagasi, kui mõelda tehnoloogia arengule, audio- ja videosalvestuste arengule.

Ma usun, et kui kaasajastada seadust ja mõelda, et need õigused on rakendatavad ka kaasaegsemate meetoditega ja kiiremal moel.

Te mõtlete videoülekannet?

Absoluutselt. Video, audio – see kõik on ju olemas. Miks me seda pelgame?

No aga antud asja menetluses juhtus ju täiesti seletamatu asi – kohtunik kuulutas ootamatult, kartes avalikkust, või ei teagi, mis kaalutlustel, hetkel, kui kuulati tõenäolise poliitilise korruptsiooni asjas tunnistajaid, protsessi sisuliselt kinniseks. Juriidiline termin on midagi muud – aga ta pani kohtusaalis viibijatele trahvi ähvardusel kohustuse mitte edastada kuuldut, mis avalikkuse seisukohast tähendab, et oluliste tunnistajate räägitu on avalikkusele teadmata. Kohtu enda positsioon on antud olukorras ju hoopis teistsugune.

Eks igal pool töötavad inimesed.

Saan jälle rääkida sama juttu, mida rääkisin eelmises ametis ja räägin ka täna – et justnimelt avatuse printsiip on kriminaalmenetluses oluline.

Ma olen alati rõhutanud, et aus kohtupidamine peab olema tagatud. Küll aga peab kogu kohtupidamine olema võimalikult avatud ja iga piirang peab olema ülimalt läbimõeldud.

Ma ei taha kommenteerida seda käesolevat asja, sest ma ei enam neid argumente, mis sealt läbi on jooksnud. See, mis juhtus, miks see kõik peab otsast algama, oli ju seotud rahvakohtunikuga. Tunnistan, et ma ei ole seda täiendavalt uurinud, aga eeldan, et sul ei ole mitte üks-kaks asendusrahvakohtunikku, vaid neid on tublisti varuks ja võimaldavad istungi jätkamist.

Mis on rahvakohtuniku funktsioon tänapäeval? Mida ta kohtuasja lahendamisel päris kohtuniku kõrval teeb? Kas te oskate selgitada neile, kes ei saa sellest aru?

Ameerikas on vandekohtunik, kelle funktsioon on ju mõnes mõttes sama  – et õiguse mõistmine oleks rahvale lähedal. Ta on sisuliselt inimene tänavalt, kes osaleb õiguse mõistmise juures just nendes suurtes asjades, ja samas on tal kohtunikuga samad õigused.

Aga tema Eestis kohtuotsust ei kirjuta.

Ta kirjutab sinna alla täpselt samade õigustega. Eesti taasiseseisvumise algusest on teada isegi juhtumid, kus rahvakohtunike otsus mõjutas nii palju, et otsus tuligi teistsugune. Ehk tal on oma funktsioon.

Mina ei kuulu nende hulka, kes kergekäeliselt ütleks, et kaotame ta lihtsalt ära. Ma pean tunnistama, et kui minult oleks seda küsimust küsitud 15-20 aastat tagasi, oleksin ma võib-olla palju kergemini öelnud, et jah, kaotame ära.

Olles nüüd vaadanud ja mõelnud, kuidas muu maailm ka neid täpselt samamoodi ja sellel loogikal rakendab  – et see on tavainimene, kes saab ka aru.

Kui te mõtlete näiteks tapmisele, siis juristid hakkavad lähtuma kolmeastmelisest deliktistruktuurist, mis on tavainimese jaoks keeruline, aga olgem ausad, kui keegi ütleb tavalisele inimesele sõna tapmine, ja küsib, kas oli tapmine või ei olnud tapmist, siis üldiselt saab inimene aru, kas oli tapmine või ei olnud.

Ma möönan, et keeruliste majandus- ja korruptsiooniasjade puhul on see lugu natuke teine. Siin ei ole lahendus see, et kaotame rahvakohtunikud ära ja siis muutuvad menetlused kiiremaks, küll aga võiks majandus- ja korruptsiooniasjade puhul olla menetluses rohkem teadmist, tarkust ja asjatundlikkust.

Kuidas seda teha? Arvan, et kindlasti on üks variant spetsialiseerunud kohtunikud, kelle kätte lähevad kõige suuremad ja raskemad asjad. Ja loomulikult ekspertide julgem kaasamine kohtusse.

Ma tänan rahvakohtuniku selgituse eest, see oli minu jaoks silmi avav. Aga sellisel juhul on ju siis nendel süüdistatavate advokaatidel, kes rahvakohtuniku lahkumisel taotlesid kogu asja uuesti kuulamise alustamist, õigus? Sest kui neil kohtunikel on võrdsed õigused, siis pärast seda, kui 90 istungit on toimunud ja tuleb uus rahvakohtunik, ongi nad täiesti erinevates infoväljades.

Olen teinud ettepaneku, et need rahvakohtunikud, kes on asenduskohtunikud, istuvad ka kogu aeg saalis.

Kas nad ei istu siis?

Ma ei tea, ma loodan, et istuvad. Ja kui nad on need neli aastat istunud seal saalis, siis nad on ju samas infoväljas.

Praegune olukord on see, kus asenduskohtunikke ei olnud ja nimetati täiesti uus rahvakohtunik.

Aga miks neid ei olnud? Me ei teagi neid asjaolusid, aga põhimõtteliselt ei ole mõtet lõputult süüdistada süsteemi, alati saab ka olemasoleva süsteemiga kiiremini ja tõhusamalt.

Aga ma möönan, et kui päriselt tahta Eesti kriminaalmenetlust ja võistlevad menetlust veel kiiremaks, arusaadavamaks ja õiglasemaks teha, siis see on poliitilise tahte küsimus.

Tulen kohtupidamise avalikkuse juurde tagasi – see on ju põhiseaduses väga selgelt ja ühemõtteliselt kirjas.
Olen ajakirjanikuna rääkinud viimase paari aasta jooksul mitmete kohtunike ja prokuröridega palju sellest, mida avalik kohtupidamine tähendab - ja väga huvitavate eri positsioonidega on inimesed, kes selles õigusmõistmise protsessis osalevad.
On neid, kes leiavad, et põhiseaduse printsiip ongi absoluutne, mis tähendab seda, et ma võin panna kohtusaali kaamera üles ja näidata kogu maailmale, mis kohtusaalis toimub, eeldusel, et kohtunik ei ole protsessi seaduses loetletud põhjustel kinniseks kuulutanud.
Ja siis on valdav tõlgendus kohtunike seas, mis ütleb, et avalik kohtupidamine tähendab, et kui ma tean, et see kohtuasi toimub, ma juhtun juhuslikult samas linnas olema ja mul on vaba aega, siis ma jalutan sinna saali ja kuulan seda kohtuasja. Kumb on teie meelest õige?

Ma kipun olema nende esimeste poolel, kes ütlevad, et avatud kohtupidamine on see, et ongi avatud kohtupidamine, mis kannabki seda põhimõtet, et see info, mis seal on, on menetluse käigus kõigile kättesaadav.

Aga siis tulevad need agad – on teatud juhtumid, kus seda tuleb piirata. Ja kui seda piirata, siis peab see olema väga selgelt põhjendatud. Meil ei ole kindlasti vaidlust selle üle, kui me räägime näiteks alaealistega seotud asjadest, seaduses loetletud asjadest.

Aga keerulised, näiteks korruptsiooniasjad, mis põimuvad mingite ärivaidlustega ja võivad oma olemuselt olla mitte niivõrd kriminaalvaidlused kuivõrd tsiviilvaidlused - need protsessid kulgevad kõik ammu kirjalikus menetluses. Kuidas seal see avalikkuse printsiip kehtib?

Iseenesest peaks avalikkuse printsiip toimima läbi selle, et on juurdepääs sellele hulgale dokumentidest, mis omakorda ei kahjusta mingisuguseid muid huve.

Mu kolleegid, ajakirjanikud on kindlasti raadio taga juba naerust kõveras, sest proovige ligipääsu nendele dokumentidele saada. Seal on nii palju kinni kaetud või on ligipääs nii raskeks tehtud, et see põhiseaduse paragrahv tundub täiesti mõttetu.

Absoluutselt, ja see on kindlasti mõtlemise koht.

Olen alati öelnud, et kui me tahame midagi salajaseks teha, siis mõtleme hästi läbi, mis asi see salajasus on ja miks meil seda vaja on, et meil ei tekiks omakorda liiga palju materjali, mille otsas kõik istuvad, sest teatud salastatud materjalidele tulevad täiendavad nõuded ja nii edasi.

See on seesama kurikuulus avaliku teabe seaduse paragrahv 35, mille alusel templeid lüüakse. Eks see sõltub avaliku sektori kultuurist, et kumba pidi me mõtleme. Ega see ei olnud prokuratuuris iseenesestmõistetav.

Olen seda ristikäiku väga palju pidanud, öelnud, et kõigepealt on printsiip, et see on avalik ja siis, kui me tahame piirata, siis me piirame, mitte vastupidi, et me eelduslikult paneme templi peale ja siis mõnikord, kui keegi küsib, siis ütleme, et selles osas on avalik.

Jõudsimegi prokuratuuri juurde. Teine huvitav protsess, mis on Eesti õigusruumis viimase aasta-kahe jooksul toimunud, on see, et prokuratuur võttis ette väga tõsise tegevuse, et ajakirjandusele kõigest jõust päitsed pähe panna. Kuni selleni välja, et üks nende kohtule esitatud taotlus nägi ette, et kui mina tahan pooleli oleva kriminaalasja kajastamist kolleegidega toimetuse koosolekul arutada, siis ma peaksin minema prokuratuurilt luba küsima.
See ei ole nali – lugesin seda mustvalgelt prokuratuuri taotlusest. Õnneks ei läinud see kohtus läbi, aga see mõtteviis on täiesti uskumatu. Kust see tuleb?

Mul on seda väga keeruline kommenteerida, sest minu mõtteviis oli risti vastupidine.

Te juhtisite sama asutust.

Just, iga asutus on sellel ajahetkel kindlasti oma juhi nägu, seega tuleb seda küsida tänastelt prokuratuuri juhtidelt. Et kuidas nad selleni jõudsid.

Oleme küsinud, aga pole selget vastust saanud.

Mina ei saa vastust anda, sest olen prokuratuurist kolm aastat eemal olnud. Küll aga, kui mõelda, kuidas prokuratuur sellest hetkest muutus, kui, julgen öelda, tuli prokuratuuri reform ehk kogu see avatuse muutmine, siis ma väidan, et siin ongi iva.

Peab aru saama, mis asi see prokuratuur on, mida ta teeb ja miks ta peab avalikkusega suhtlema. Ja eriti kriitilistes situatsioonides on see äärmiselt oluline. Ma väidan endiselt, et need põhimõtted, mis olid toona kehtestatud, olid väga lihtsad.

Esiteks: riik peab oma inimestega rääkima. Ja ka kohtueelse menetluse kestel on ju prokuratuur riik, kes peab oma inimestega rääkima. Teiseks: prokuratuur tohib rääkida tõtt ja ainult tõtt. Kolmandaks: sa pead sealjuures alati kaitsma ausat kohtupidamist ja süütuse presumptsiooni.

Ma tunnistan ausalt, et ma ei ole sellest otsusest aru saanud, ma ei taha seda kommenteerida, sest ma ei tea. Ma ei saanud sellest siis aru, kui ma sellest ajakirjandusest lugesin ega saa ka täna aru.

Kuigi ma tunnistan, et vaatasin huviga vastavat riigikohtu istungit, et natukenegi taibata, miks nad nii tegid.

Tulles taas tagasi kohtupidamise avalikkuse juurde – ma saan aru, et teie meelest oleks see Eesti põhiseadusega kooskõlas ja teile kui endisele prokurörile meeltmööda, kui Eestis kantaks kohtuprotsesse avalikult üle selleks, et tagada avalikkuse kontroll ja vaade kohtupidamisele.

Suures pildis muidugi. Aga me teame, et saatan peitub detailides.
Kujutate nüüd ette, et on kohtuistung ja meil on kolm tunnistajat, keda me tahame üle kuulata, ühte kuulame täna hommikul, teist pärastlõunal ja kolmandat homme hommikul.

Tavasituatsioonis kutsume nad järgemööda sisse.

Tuleb mõelda, kuidas on seda võimalik teha nii, et me ei pea kõike kinniseks kuulutama. Kui näiteks on mingi teema või faktiline asjaolu, mida me tõendada tahame, ja kõik tunnistajad on üle kuulatud, siis see plokk muutub avalikuks, mitte niimoodi, et on aastatepikkuselt suletud ja keegi ei tea, mis toimub uste taga.

Te tegelete praegu üldistatult Ukraina õigussüsteemi korruptsioonist vabastamisele kaasa aitamisega? See on teie põhitöö?

Jah, kui seda kõige suuremal pildil niimoodi sõnastada. Ma olen üks eetikanõukogu kuuest liikmest. Tulevikus on seal kuus ukrainlast, täna on kolm rahvusvahelist eksperti ja kolm ukrainlast. Meie ülesanne on anda ette nimekiri inimestest, kelle kohta me ütleme, et nemad on sobivad High Council of Justices'se, mis on Ukraina kõrgeim justiitsorgan, mis teeb järelevalvet ka kohtute üle.

Täna peab Venemaa Ukraina vastu väga koledat ebaõiglast sõda, aga tuleb tunnistada, et Ukraina on üks erakordselt korruptiivne, halvas korras ühiskond. Meie oleme nendega võrreldes erakordselt vähe korrumpeerunud. Meil on asjad hästi. Miks see niimoodi on läinud? Ma ei küsi, miks Ukrainal on halvasti läinud, aga me ei olnud 50 aastat tagasi väga erinevas olukorras. Miks meil on hästi läinud?

See on väga hea küsimus ja seda on Ukraina meedia minult viimasel ajal hästi palju küsinud, mitte ainult korruptsioonivaates, vaid justnimelt ühiskonna osas.

Samas on meil see Tallinna Sadama asi, mis näitab, et meilgi on need asjad täiesti võimalikud.

Absoluutselt, ja ma ütlen ausalt, et seni kuni inimesed on inimesed, on kahjuks ühiskonnas nii vägivalda kui ka korruptsiooni.

Aga tõenäoliselt on siin kolm suurt põhjust, miks see tee (Ukraina vs. Eesti) on olnud nii erinev.

Esiteks: parempoolsed majandusreformid, mis üheksakümnendate alguses läksid Ukrainas sootuks oma teed: tekkisid oligarhid, puutumatud ja nii edasi. Meil tehti need majandusreformid väga jõuliselt ära. Täna võitleb Ukraina endiselt oma ametikorterite ja suure riikliku sekkumisega vabal turul.

Teiseks: õigusriik. Ka meil oli erastamise ajal tõenäoliselt kõikvõimalikke lugusid, aga et on õigusriik, et kõik on seaduses võrdsed, ole sa minister või töötaja – kui sa paned kuriteo toime, siis kehtib põhimõte, et sa lähed kohtu ette. Sedagi rakendati Eestis väga jõuliselt, aga Ukrainas jällegi, meeldib meile või mitte, seda ei tehtud.

Kolmandaks: minusugustele, kes me tulime kuskilt ja tahtsime oma riiki ehitada anti üheksakümnendatel võimalus seda teha. Siin on hästi suur erinevus Ukrainaga, kus jäid õigussüsteemi ametikohtadele nõukogude ajast pärit inimesed.

Meil muutus see mentaliteet ikka tublisti – kui te mõtlete üheksakümnendate algusele, siis oligi keeruline, aga kehtis põhimõte, et need noored rikkumata inimesed pingutasid selle nimel.

Aga ma ei lähe kunagi sellise positsiooniga, et räägin ukrainlastele, et meil siin on kõik jube hästi, aga teil on jube halvasti.

Vastupidi, ma räägin neile lugusid sellest, kuidas meil oli, kui ma olin Põhja juhtivprokurör – et oli liikluspolitseinike juhtum, kus kõik liikluspolitseinikud võtsid altkäemaksu. Või kuidas meil oli tollitöötaja, noormees, kes küsis minult kohtus, et prokurör, öelge üks põhjus, miks ma ei peaks võtma altkäemaksu, kui ma saan kümne templi eest aastapalga.

Meil oli aasta, kus oli korraga kolm kohtunikku, kes võtsid altkäemaksu.

Meil on ka, aga me oleme võtnud suhtumise, et see on pigem erand ja me võtame nad vastutusele ega tee mööndusi.

Ja ongi hästi oluline, kui me jõuame ringiga tagasi, et me ei unustaks ära, et korruptsioon ei ole Eestist kuhugi kadunud, sellelt ei tohi tähelepanu ära lasta. Kogu aeg peab olema teravik seal peal – nagu näed, nii lõikad maha ja paned inimesed vastutama.

Nagu ma Ukrainas räägin, ütlen ka Eestis, et ega korruptsioon ei ole õiguslik küsimus, see ongi majandusküsimus. Ukraina puhul ongi ju näha, et korruptsioon sööb majandust, korruptsioon teeb inimesed vaeseks.

Rääkisime Eesti õigussüsteemist, kohtumõistmisest, prokuratuurist ja korruptsioonist, aga kõneleks nüüd poliitikast. Te tegelete muude tegevuste kõrvalt ühe erakonna juhtimisega. Kui palju see Ukraina töö teil nädalast aega ära võtab?

Sõltub nädalast, kui mul on see nädal, kus ma pean olema kuskil Euroopa linnas ja töötama Ukraina jaoks või olema Ukrainas, siis ta võtab mult terve nädala ära ning erakonna jaoks jäävad õhtused tunnid hotellis. On see siis mõne artikli kirjutamine või läbirääkimine, aga see töö võimaldab ikkagi päris tublisti panustada ka erakonna juhtimisse.

Majanduslikult peate neli aastat eeldatavalt kuni järgmiste parlamendivalimisteni vastu pidama, et arved saavad makstud ja...

Inimene peab elus valikuid tegema, ei saa kõike korraga tahta. Ma olen need valikud teinud. Loomulikult võiks küsida, ja seda küsitakse, et miks sa seda teed. Et võiksin oma juristi hariduse, palga ja kogemusega keskenduda lihtsalt sellele, et rikkaks saada.

Ma olen veendunud, et seda, mida Parempoolsed teevad, on Eestile vaja ja sellepärast ma teengi seda.

See, mida ma tegin 20 pluss aastat prokuratuuris, teen ma täna poliitikas edasi. Nii et ma olen kindel, et Parempoolsed peavad vastu ja küsimus ei ole minus ja neljas aastas.

Küsimus on tegelikult just teis. Kindlasti teate te sama hästi või pareminigi kui mina, et erakond on üks mittetulundusühing, mis koosneb vabatahtlikkuse põhjal kokku tulnud inimestest, kes teevad täpselt seda, mida neil hetkel tundub kõige parem teha. Nad teevad seda kuni teatud hetkeni üheskoos.
Ühel hetkel, kui ei sobi, lähevad nad minema ja raha selle tegevuse eest väljaspool parlamenti, valitsust ja omavalitsusi ei maksta.

Täpselt nii on. See on töö, mida me kõik teeme oma põhitegevuste või põhitööde kõrvalt. Aga ma näen täna meie erakonna liikmetes, tuumikus, juhatuses selget motivatsiooni ehitada erakonda edasi.

Ma arvan, et see ongi juhtide ülesanne – hoida motivatsiooni kõrgel ja anda kogu aeg tunnet, et seda on päriselt vaja.

Teie saate järgmised neli aastat hakkama?

Peab ju saama, kuidas siis muidu.

See ei ole halvustav küsimus. Võib-olla ei saa paljud kuulajad sellest aru, et väljaspool riigikogu ja valitsust on erakonna poliitikaga tegelemine täiskohaga töö. Raha selle eest ei saa ja neli aastat tuleb sellises olukorras hakkama saada.

Leiva ma saan lauale ja vorsti saan ka leivale – selles ei ole küsimust.

Ja ma jõuan ikkagi selleni, et ma ei ole üksi. Kui te mõtlete, mis on mittetulundusühingu plusspool, siis see on see, et inimesed teevad seda sellepärast, et nad tahavad. Ja millest nad elatuvad või kust nad leiavad motivatsiooni – üks on see sisu, et nad päriselt arvavad, et seda on vaja.

Teiseks annab see õhkkond ja seltskond hästi palju juurde, meil on ju väga palju tarku inimesi, enesearenduse mõttes on kogu erakondlik kuuluvus väga suur asi. Kõige tähtsam on täna motivatsioon, et targad inimesed tunnevad, et parempoolset erakonda on Eestis vaja, sest vaadates, mis Eesti poliitikamaastikul toimub, siis me oleme ainsad, kes on jäänud.

Sinna veel jõuame. Kuid parlamenti te ei pääsenud, valimiskünnisest jäi päris kõvasti puudu. Kui te vaatate neid inimesi, kes teil valimisnimekirjas olid – 125nime – siis te saite suure vaevaga nad kokku. Kas nemad jaksavad neli aastat oodata? Kas te leiate nende kõrvale uusi inimesi? Suur osa kukub kindlasti ära, ma arvan.

Need inimesed tegid ära super töö ja täitsa rumal oleks teha nägu, et see täisnimekirja kokku panemine tuli kuidagi möödaminnes, ka suured erakonnad näevad vaeva. Ma arvan, et meil oli väga hea nimekiri ja müts maha nende inimeste eest, kes meiega tulid – sellise väikse, kõige noorema erakonnaga.

Aga veel neli aastat oodata ja pingutada? Mingit kohest tulemust ei ole.

Aga sellevõrra tulevadki meiega maailmavaatelised inimesed, kes ei tule saama peale, vaid tulevad andma. Muide, pärast valimisi võtame me iga nädal vastu uusi liikmeid. Suurtel erakondadel on olnud liikmeskonna kadu.

Olete vaadanud Eesti 200 kogemust? Nad olid 2019. aastal väga sarnases seisus, kui jäid ka riigikogust välja. Oli päris palju neid, kes ei uskunud, et Eesti 200 peab neli aastat vastu, läheb 2023. aasta märtsis valimistele ja saab parlamenti. Olete vaadanud Eesti 200 teekonda? On seal midagi, mida järele teha?

Ikka oleme natuke vaadanud, aga teistpidi on meil oma tee käia ja me ehitame oma erakonda.

Ma arvan, et meie erinevused on suuremad kui sarnasused, mis tähendab, et me ei võta kuskilt šablooni. Meil on olemas targad, töökad ja tugevad isiksused.

Neil olid ka kahtlemata, muidu nad poleks siia jõudnud, kus nad on. Kuid ma mõtlen just toimetulekut, erakond peab ju MTÜ-na toime tulema, inimesed, kes peavad toime tulema. On teil mõni sponsor, kes maksab teil kontorikulud kinni? Eesti 200-s maksti mingitele inimestele erakonna toetajate poolt lausa palka. On teil midagi sellist?

Me avaldasime just oma tulud.

Need ei olnud väga suured?

Ei olnud. Oleme ju algusest peale öelnud, et meie rahastamise mudel on 3+3. Esiteks me ise maksame. Teiseks: me küsime ettevõtjatelt raha. Kolmandaks: püüame tegeleda ka laiapindse, ühiskondliku raha kaasamisega.

Väheolulised ei ole ka teise poole põhimõtted ehk rahastajad, kes jagavad meie põhimõtteid. Oleme algusest peale öelnud, et rahastamine peab olema läbipaistev. Me ei kasuta rahamuulasid, kes toovad sularaha kilekotiga.

Tänapäeval käib see asi natuke keerulisemalt.

Aga vaadake, palju tahate, meie rahastamine on üleni läbipaistev.

Meie arvame, et Erakondade Rahastamise Järelevalve Komisjoni temaatika, milleni võib-olla jõuame, võib-olla ei jõua, on kindlasti üks põhimõte. Erakondade rahastamise läbipaistvus on kindlasti küsimus, millega me peame tegelema.

Rahastamine peab olema läbipaistev ja me ei osuta vastuteeneid – need põhimõtted kehtivad.

Mul oli täna hommikul juhuslik kokkupuude kahe teie valimisnimekirjas kandideerinud väga tubli inimesega. Üks, Saue vallavanem Andres Laisk, käis hommikul Vikerraadios intervjuud andmas ja ma märkisin intervjuu põhjal tehtud uudisesse ekslikult, et ta on Parempoolsete liige. Hiljem selgus, et ta vaid kandideeris Parempoolsete nimekirjas, aga erakonna liige ta ei ole.
Päeva jooksul kohtasin Ilmar Raagi, teie väga prominentset valimisnimekirja liiget, kellelt igaks juhuks küsisin, kas ta on erakonna liige, kuid selgus, et temagi ei ole.
Teie kõige tuntumad nimed, kes said valimistel päris palju hääli ja kes on paljude silmis justkui erakonnaga liitunud, seda tegelikult ei ole. Ja see on alles kuu aega pärast valimisi. Mis edasi saab?

Need on kindlasti kõik need tööd, mis on ees. Need ei ole kaks näidet, neid on veel, aga samal ajal on meie liikmete hulgas väga palju väga tugevaid isiksusi ja tulevikutähti. Mis edasi saab? Ega meie töö käib mitmes vaos:

Esiteks: me töötame inimestega, oma liikmetega ja värbame inimesi juurde.

Teiseks: ideoloogia. Me oleme selgelt maailmavaateline erakond ja jääme maailmavaateliseks erakonnaks. Me ei ole parlamendis, aga me näeme oma rolli ja missiooni ollagi tugev opositsioonijõud ja käia kogu aeg välja parempoolseid lahendusi Eesti ühiskonna jaoks. Ja seda mitte ainult kampaania ajal, vaid näidata kogu aeg ühiskonnale, et see on see, mis on toonud Eestile edu.

Kolmandaks: info, mis liigub liikmete vahel, ühiskonna ja erakonna vahel.

Neljandaks: raha. Ei ole saladus, et peame loomulikult jätkama rahastajate otsimist, nendega läbirääkimist ja raha kaasamist.

Järgmise aasta maikuus on europarlamendi valimised, kus Eesti on üks suur üldine valimisringkond. Vaatasin, et erinevate küsitluste järgi on Parempoolsete toetus pärast valimisi mõnevõrra tõusnud, viie protsendini te veel ei küüni, aga palju puudu ei ole.

Turu-uuringute järgi käis korraks isegi ära seal.

Kandideerite europarlamenti – saate üle Eesti ilmselt selle vajamineva kolmkümmend-nelikümmend tuhat valija häält hea õnne korral kokku, siis on ka rahamure osaliselt lahendatud, saate ise europarlamenti, saate siia büroo teha, kuhu parteile kontor tekitada. Kuidas see väljavaade tundub?

Parempoolsed lähevad europarlamendi valimistele tugeva nimekirjaga.

Ega te ometi oota, et mitu inimest europarlamenti pääseb?

Täna on meie eesmärk tugev nimekiri välja panna ja siis vaadata, kes läheb europarlamenti.

Aga sellest tuleks teile erakonna üles ehitamisel palju abi. Ma räägin tõesti tõsiselt. Kui näiteks teie peaksite pääsema europarlamendi liikmeks.

Absoluutselt, me võtame europarlamendi valimisi väga tõsiselt. Täna ei ole võib-olla veel programmi rääkimise aeg, aga me oleme kogu aeg öelnud, et Euroopa Liit on meile kindlasti oluline. Eesti peab kuuluma Euroopa Liitu, aga samal ajal oleme meie olnud need, kes ütlevad väga selgelt välja, et eurousinusega ei saa liiale minna.

Kui te peaksite pääsema europarlamenti puht teoreetiliselt, me ei tea, kas nii juhtub, aga see tähendaks, et olete neli päeva nädalas Brüsselis või Strasbourgis, erakond on aga siin Eestis. Soomest on päris hea näide selle kohta, kuidas ühe erakonna esimees lasi ennast europarlamenti valida ja mis siis selle erakonnaga või vähemasti tema positsiooniga seal erakonnas hiljem juhtus.

Vaadake, nii nagu ma tegelen praegu südamest erakonna ehitamisega, tegelen ma edasi erakonna ehitamisega. Ma ei tegele täna iseenda positsioonidega, ma ei ole kunagi tegelenud iseenda positsioonidega asutusi juhtides.

Aga te olete selle erakonna kõige tuntum nägu, te olete erakonna juht ja paratamatult on need kaks asja teie jaoks koos. Te peate mõtlema, mis saab teist endast ja erakonnast ning kuidas te selles olukorras käitute.

Need arutelud on kindlasti ees.

Me ei roniks teie eraellu neid küsimusi küsima, kui te poleks erakonna juht.

Suure tõenäosusega kandideerin ma Euroopa Parlamendi valimistel. Aga kes seal veel on või kes on parim inimene europarlamendis Parempoolsetest – need arutelud on ees.

Vaatame nüüd Eesti poliitikamaastikku laiemalt.
Kui te peaksite kirjeldama parlamenti pääsenud erakondi niimoodi, et mina olen Prantsusmaa ajakirjanik, kes on tulnud Eestisse, pole siin kunagi varem käinud ega tea Eestist mitte midagi. Teie rääkige mulle, kes on need erakonnad, kes Eesti parlamenti kuu aega tagasi pääsesid.

Kas see meeldib meile või mitte, siis peaksin ilmselt esimese asjana ütlema, et keerasime vasakule seal poliitilisel teljel. Kuigi algus, ka pärast valimisi, oli ju paljutõotav, kui Reformierakond, peaministripartei, kõneles kokkuhoiust ja kärbetest, kuid siis kahe nädala pärast tuli välja koalitsioonilepe, mis räägib maksutõusudest. Kui palju täpselt neid makse on, mis tõusevad, millises ulatuses nad tõusevad – me veel ei tea.

Teada on, et tulumaks ja käibemaks tõusevad kaks protsenti, et automaks tuleb, saame ka aktsiisimaksudest aru ja et on soovitatud kohalikel omavalitsustel turismimaksu ja ummikumaksu. Aga küsimus ei ole kindlasti üksikutes maksudes.

Ma oleksin ilmselt sunnitud välismaa ajakirjanikule ütlema, et Eesti edu on alati olnud parempoolsel poliitikal.

Jätkan välismaa ajakirjaniku rollis – ma saan aru, et Reformierakond on selline tubli vasakpoolne erakond.

Kahjuks on ta muutunud jah vasakerakonna nägu. Välismaa ajakirjanikule tuleks selgitada, et ajalooliselt on Reformierakond olnud parempoolne erakond, aga midagi on seal muutunud. Kuna küsimus oli ikkagi tänase valitsuse kohta, siis selle valitsuse terviknägu on pigem vasakule.

Välismaalasel ei ole aega 24 lehekülge [koalitsioonilepingut] lugeda, seega räägiks prioriteetidest, ütleks, et prioriteetide hulka mahub palju ümberjagamist, regionaalset ebavõrdsust, muidu ebavõrdsust, aga näiteks ei ole prioriteetide hulgas majanduskasvu.

Ma nüüd olen jälle Anvar Samost, kohalik ajakirjanik. Kuidas te neid teisi erakondi kirjeldaksite? Meil on valimistel teise tulemuse saanud EKRE, Eesti 200, Keskerakond, Isamaa, sotsiaaldemokraadid. Öelge lühidalt nende kohta midagi, kes nad on. 

Alustades koalitsioonierakondadest, ei saa ma jätta ütlemata seda, et selline topelt häma on saatnud neid koalitsiooniläbirääkimisi. Meil on sootuks teistsugune koalitsioonilepe võrreldes sellega, mida suurim ehk valimiste võitja enne valimisi lubas. Kõikide nende maksude ilmumine koalitsioonileppesse on ikka päris suur šokk.

Ja teine... Kui muidu võiks veel rääkida, et nad pidid valetama, sest muidu oleks EKRE tulnud, siis ma julgen öelda, et kuulge, sõbrad, valimised on möödas. Et järgmised neli aastat ei tule EKRE-t, Isamaad ega kedagi sinna, sest Reformierakonnal on nii tugev mandaat, ja see tähendab tõsist vastutust.

Tõsisem on see, mis on toimunud selle kahe nädala jooksul – alustati ühesuguse retoorikaga, siis vahepeal tulid päris veidrad jutud.

Aga kes see EKRE siis on, et teda ei peaks valitsusse laskma?

Võtame ikka kõigepealt koalitsiooniläbirääkimistel osalenud, suure tõenäosusega täna juba koalitsioonierakonnad. Eesti 200 on kahe-kolme nädala jooksul isegi meeldivalt üllatanud – kogu personaalse riigi teema koalitsioonileppes ei ole paha.

Häda on selles, et kõik vasakpoolsed lahendused on konkreetsete kuupäevadega, tähtaegadega, millal maksud tulevad. Aga suured ja rasked otsused on ebamäärased ja ilma detailideta.

Aga mis te siis selle meeldiva üllatus all mõtlete?

Et vähemasti on seal midagigi sellist, mis võiks Eestile edu tuua: kõik see andmete kasutus, personaalse riigi pool. Need on vähemasti seal olemas, nüüd jääb järele oodata, kas sinna tekib juurde ka tegevusi.

No sotsid on klassikalised sotsid. Teistpidi ma ilmselgelt tunnustan sotse, sest nemad olid ju ainsad, kes on tõtt rääkinud – nad rääkisid maksutõusust.

Nendega juhtub vist see õnnetus, et see Ivari Padari valija, keda Lauri Läänemets uue erakonna esimehena otsis, on see õnnetu inimene, kes jääb ilma oma maksusoodustustest, kelle autole väänatakse peale kõige räigem automaks, kütuseaktsiis tõuseb, oma õlle järele peab ta edaspidi Valmierasse sõitma... Et nendel läheb väga raskeks selles koalitsioonis või ma eksin?

Ma arvan, et raskeks läheb Eesti inimestel ja ettevõtetel.

Esiteks on esindusdemokraatia tublisti pihta saanud ja mida ei saa unustada – kõik see põhiseaduse trall, kui me kuulasime, kuidas Annely Akkermann rääkis ühte juttu, Kaja Kallas teist. Olid nad siis ühes valitsuses rahandusminister ja peaminister? Võiks ju mõelda, et noh, ikka juhtub, aga minu meelest ei tohi me lubada topeltstandardeid – mis puudutab valetamist poliitikas.

Miks see on väga ohtlik – palju vaeva nähtud selleks, et hoida äärmuslikud populistlikud jõud võimult eemal, nimetame siis EKRE-t ja Isamaad.

Kas teie meelest on EKRE selline jõud, kes tuleks võimult eemal hoida?

Mina olen tulist demokraatia usku, esindusdemokraatia usku, ega pidanud ka enne valimisi õigeks inimeste hirmutamist, ei pea ka täna õigeks lõputult selle argumendi toomist, et keegi võib valetada, sest muidu tuleb EKRE.

Ma usun esindusdemokraatiat ja usun demokraatiat, ma arvan, et selleks ei pea eraldi pingutust tegema. Valija peab tegema oma valiku, aga selleks, et valija saaks teha oma valiku, tuleb valijaga olla aus. Valetamist ei saa aktsepteerida, sellega ei tohi harjuda.

Te mainisite majanduskasvu, mida te koalitsioonilepingust ei leidnud. Sama on öelnud mitmed ettevõtjad ja koalitsioonilepingut lugenud inimesed. Kui rääkida ideedest, mis need oleksid, mis Eestile majanduskasvu tooksid? Võib-olla on nende leidmine muutunud tänaseks päevaks võimatuks?

Parempoolsete programmi tasub lugeda, seal on terve peatükk majanduskasvust.

Millised ideed paneksid Eesti majanduse kasvama? Mis need oleksid võinud olla selles koalitsioonileppes, mida te sealt ei leitud?

Esimene lihtne asi on kindlasti see, et kogu ettevõtluskeskkond peab olema lihtne ja etteaimatav, muu hulgas ka maksusüsteemi mõttes. Nüüd ei saa mitte keegi aru, mis maksud tulevad, millal nad tulevad, kui kõrged nad tulevad. Räägitakse, et kuskil on mingi tabel, kus on need näha, aga ettevõtted ei tea täna.

Visioonina on ju kena see, et me oleme arenduskeskuste ja peakorterite maa. Aga kuidas nad siia tulevad? Nad tulevad, kui meil oleksid madalad tööjõumaksud, oleks võinudki alustada sellest, et hakata looma tingimusi madalateks tööjõumaksudeks. Paneme siis lõpuks selle sotsiaalmaksu lae ära ehk meelitame siia kõrgema väärtusega töökohtasid. Ja kõik, mis puudutab kõrghariduse ja teaduse omavahelist seost.

Teiseks rakendusuuringute eesmärgipärasus. Kuidas soodustada innovatsiooni?

Innovatsioonitrepp äkki?

Mulle meeldiks innovatsioonitrepi ja kliimatrepi asemel hirmsasti näha treppi, mille kaudu oleks võetud suund eelarve tasakaaluni, mis jälle ei ole asi iseenesest, vaid on selline liiklusmärk.

Kui me tahame ehitada Eestit, kus ühel päeval on rahvas jõukas, siis see ei tule ju sellest, et võtame kogu aeg makse ära ja jagame neid ümber, vaid see tuleb sellest, et me leiame tuluallikad, millega riiki ja rahvast jõukaks teha, kuidas kapital inimestele ja ettevõtetele kättesaadavamaks teha.

Kuidas need ühendused oleksid sellised, et nendel inimestel, kes siia raha toovad, oleks seda kerge teha. Kuidas regionaalpoliitiliselt maal elavate inimeste kinnisvara väärtust soodustada, et see hakkaks ajapikku kasvama.

Parempoolsed ei ole kunagi vaadanud niivõrd väga tugevate toetustega sotsiaalriikide suunas, vaid tugeva majandusega riikide suunas, nagu Iisrael või Iirimaa. Need on meie ettekujutused – ärme anname toetusi, vaid loome inimestele võimalused, et neil oleks endal võimalik see väärikas tasu lauale teenida.

"Reedene intervjuu" on Vikerraadios reedeti kell 14.05.