Pärast kaklust rusikatega ei vehita, aga mõni kaklus ei lõpe kunagi, nagu näiteks kaklus maksupoliitika ümber. Kuigi ka paar protsenti siia-sinna on praktikas oluline, siis üldisemalt vaadates tundub see ikkagi väikese nihverdamisena. Või nagu loos moosekantidest, kes vahetasid istekohti, aga kokkumäng suurt ei paranenud. Ei ole hoogsat visiooni.

Muidugi on järsk muutus maksudes tülikas, sest inimestel on ootused ja pikaajalised huvid jne. Liiati pole tulu- ja käibemaks ainsad, mille kaudu riik neid asju reguleerib. Ja ega siinkirjutaja suurt muutust usugi. Ta lihtsalt väljendab oma kolmkümmend aastat väldanud imestust: miks on astmeline tulumaks, see mujal maailmas kõige normaalsem asi, meil ikkagi niisuguse põlu all, et seda ei sünni paremas seltskonnas suhugi võtta, sest vaadataks nagu haiget, paariat või kommunisti?

Etteöelduna: seda hoiakut tuleks kindlasti silmas pidada, kui üritada määratleda eestlase rahvuslikku karakterit.

Põgus pilk registritesse näitab, et Eesti, see väike wannabe-tiiger, viie rikkaima hulka pürgija jms, on ennast oma maksusüsteemiga positsioneerinud samasse gruppi Mongoolia ja Kasahstani, Venemaa, Boliiviaga ja teiste arengumaadega. "Valgete inimeste" maadest on selles rühmas veel ainult Ungari ja Rumeenia, Leedu ja Georgia, kes ju kõik meie s(t)aatusekaaslased. See-eest pole seal ühtegi kõrgelt arenenud maad, ühtki heaoluühiskonda, mille sarnaseks me nii väga tahame saada. Miks meie Põhjamaa-ihalus ikkagi nii valikuline on?

Sellele, et ühetaoline maks soosib rikkaid, ei vaidle vastu ka selle kaitsjad. Nad esitavad ratsionaalse argumendi, et rikkad on ühiskonna mootor, kes loovad töökohti ja üldse tõmbavad majanduse käima.

Samuti ei kandi rikkad oma raha välismaale, ei registreeri end "maksuparadiisides" jne. Selle argumendi õigsust on paraku raske kontrollida, sest alati, kui on kehvasti, saavad asjaosalised öelda, et ilma nendeta olnuks veelgi kehvem. Aga olgu.

Vaese eestlase armastus ühetaolise tulumaksu vastu on paradoksaalne ainult esmapilgul. Ta nimelt kujutleb, kuidas ta kord ise rikkaks saab ja peaks siis palju maksu maksma. Hoidku selle eest, parem juba olevikus vaene olla.

Sama ilmekad on argumendid, millega kõik meie kunagised rahandusministrid korranud, kui lihtne, ilus ja selge see süsteem on. Nagu oleks tegemist moekunstnike loominguga. Erilise boonusena on nad toonud esile, et see süsteem on väga meeldiv ja soodus välismaalastele, kes tahavad Eestisse investeerida.

Kahtlane, kui oluline see välisinvestoritele kokkuvõttes on. Nemad on ju harjunud kodus keerulisema maksusüsteemiga, liiati on investeeringute mahud Eestisse globaalskaalal ikkagi väiksed. Mis aga peamine: kas me tõesti tegime ja peame oma riiki selleks, et välismaalastel oleks siin võimalikult mõnus oma makse maksta? Oh seda püha enesemadaldamist...

Meid on meie süsteemi eest kiidetud. Aga mind teeb iga säärane kiitus ettevaatlikuks. Sest nõnda kiidetakse ka mõnda ullikest, mõnda uhhuu-julget. Kiitjad ise peavad peenikest naeru ja toimetavad oma kodus nagu muiste asju alati aetud. Muidugi jänkid kurdavad oma sajaleheküljelise maksudeklaratsiooni üle, aga millegipärast ei kipu nad sellest loobuma.

Üht väidet kuuleb aeg-ajalt ühetaolise tulumaksu toetamiseks veel, ükskõik kas maksumaksjate ühingust või mujalt. Väidetakse, et rikkad maksavad niikuinii kõige rohkem maksu. Absoluutarvudes on see muidugi tõsi, sest mis on veidi üle keskmise pensioni saaja paar eurot mõne superrikka miljoni kõrval? Aga asju ei mõõdeta üksnes absoluutarvudes.

Kuna usuõpetust pole ja Piiblit ei tunta, meenutan kirjakohta Markuse evangeeliumist (Mt 12:41-44). Jeesus vaatab, kuidas rahvas raha aardekirstu paneb (annetusi teeb). Rikkad panid palju, aga üks vaene lesknaine tuli ja pani ühe veeringu. Jeesus ütleb oma jüngritele, et see vaene lesknaine pani rohkem kui kõik teised, sest teised "panid oma küllusest, tema aga pani kehvusest kõik, mis tal oli". Siin on astmelise tulumaksu inimlikum peamõte ja raha suhtelisus kenasti ilmestatud. Seda tuleks ühiskonna sidususest kõneldes arvestada.

Ei saa tahta, et lõvi armastaks lammast, sest ta on nii tehtud. Reformar ei saa armastada vaest. Aga sotsid? Sotsi pärusmõte on solidaarsus, mille eest ta seisab oma vahenditega (konservatiiv üritab solidaarsust jälle oma vahenditega ja vaheldumisi õnnestub see neil kõige paremini). Mõistagi ma ei arva, et sots ei tohiks mersuga sõita või šampanjat juua. Aga sots, kes astmelist tulumaksu ei poolda, pole mingi sots, vaid "kodanluse kannupoiss". Sotsid peaksid jänese püksist välja viskama.

Uuest koalitsioonist on kuulda, et "nad teevad Eesti korda". Nad võivad korda teha küll, aga kardetavasti mitte Eesti. Oli selge algusest peale, et oma rahvusriigi pidamine on kallis. Nüüd selgub, et isegi mitte rahvusriigi, vaid lihtsalt riigi. Ees on varasemaga võrreldes raskemad ajad (kuigi mitte "ulgumine ja hammaste kiristamine"). Tuleb riigivanker läbi vedada nii, et ükski tükk küljest ei pudeneks. Selleks on vaja rohkem solidaarsust kui headel aegadel.

Ajalooliselt mõistetavatel põhjustel pole solidaarsust Eesti ühiskonnas kunagi palju olnud ja pärast laulvat revolutsiooni hajus seegi kiiresti, aga kõikjal ei pea asjad käima ühe malli järgi, võib ka teisest otsast alustada. Lootkem, et vabas ühiskonnas kasvanud põlvkonnad on "põhjamaised" ka muus suhtes kui nn abieluvõrdsus.