Uus valitsus on alustanud riigi rahanduse korrastamisega täiesti valest otsast ning hakanud kärbete asemel ellu viima rikkalikku maksutõusu paketti. Kuigi täpset ülevaadet eesootavate maksumuudatuste ulatusest ei ole seni avaldatud, võib koalitsioonilepingust leida viiteid kümnekonnale maksutõusule.

Seniolematust maksustamisest hoolimata on selge, et pelgalt maksutõusudest riigieelarve tasakaalu viimiseks ei piisa. Ümmargune jutt, et uued ministrid hakkavad oma haldusalas kärpekohti otsima ning esitavad sügisel täpsemad plaanid, meid ei veena. Jah, härra minister, seda on varemgi kuuldud.

Parempoolsete läbi viidud analüüs näitab, et ehkki maksutõusud võivad pakkuda katet kulukatele valimislubadustele, nagu maksuküüru kaotamine (ca 340 miljonit eurot) või kaitsekulutuste kasv (ca 400 miljonit), siis riigieelarve defitsiit tervikuna ei vähene, pigem koguni süveneb. Mis omakorda tähendab, et juba sügisel kuuleme ilmselt uutest maksutõusudest ja laenudest.

Eesti riigivõlg võib nelja aastaga kahekordistuda

Eesti riigivõlg on viimastel aastatel väga kiiresti kasvanud ja kasvab hoogsalt ka edaspidi. Riigieelarve strateegia ja rahandusministeeriumi kevadprognoosi kohaselt kujuneb tänavuseks puudujäägiks ca 1,7 miljardit eurot, kusjuures number ei sisalda mitmeid suuri koalitsioonilepingusse jõudnud kulusid, nagu näiteks kaitsekulutuste kasv kolme protsendini SKP-st.

Trend riigivõla suurenemiseks süveneb ka edaspidi, viimaste prognooside kohaselt saab järgmiste aastate miinuseks olema 1,7-1,9 miljardit eurot. Eesti võlakoormus oli eelmisel aastal küll endiselt Euroopa Liidu väikseim, kuid see kasvab ülikiiresti, olles kõigest kolme aastaga kerkinud üle kahe korra (2019. aastal oli näitajaks 8,5 protsenti). Veel tänavu kasvab riigi võlakoormus 20,2 protsendini SKP-st ning 2027. aastaks juba 33 protsendini SKP-st. Kümne aastaga jõuame aga selleni, et riigivõlg küündib 40 protsendini sisemajanduse koguproduktist. 

Need võivad näida lihtsalt arvudena, kuid laenuraha pole tasuta ning maksumaksjatel tuleb kinni maksta mitte ainult laenud ise, vaid ka nende intressid. Laenuhinna kallinemise tõttu kasvab riigivõla intressikulu juba 2026. aastaks võrreldes praegusega kahekordseks.

Rahandusministeeriumi majandusprognoosi järgi kavatseb riik tänavu võtta laenu 1,36 miljardi euro eest, seejuures peab arvestama kolme-neljaprotsendilise intressiga. Eurodes tähendab see, et kui tänavu on eeldatav intressikulu riigieelarves 174,8 miljonit eurot, siis 2027. aastal on see juba 471,6 miljonit eurot.

Laenudega seotud kulud jäävad ka edaspidi riigieelarvest aina suuremaid ja suuremaid tükke haukama, mis omakorda tähendab vähem vahendeid olulisteks investeeringuteks ja arendustegevusteks ning teenuste ja riigiaparaadi üleval pidamiseks.

Viimaste aastate valitsused on riigieelarve käest lasknud

Peaminister Kaja Kallas ja kõik koalitsioonierakonnad on väitnud, et muud võimalust peale maksutõusude riigi tulude ja kulude tasakaalu saamiseks lihtsalt ei ole. Süüd veeretatakse üksmeelselt Jüri Ratase valitsuse kraesse, nagu võiksime unustada, et kahte viimast valitsust on juhtinud Reformierakond, kelle hoida on olnud ka rahandusministri portfell.

Pidu, mille lõppemist valitsus on kuulutanud, jätkus sama hoogsalt ka eelmisel aastal, mil võimutüüri hoidsid Reformierakond, Isamaa ja sotsiaaldemokraadid. Ning "juurde tellimist" ja "peale valamist" ehk eelarveaugu sügavamaks kaevamist jätkasid Reformierakond ja SDE veel 2023. aasta riigieelarve koostamise käigus. Ehkki siis oli juba selge, et majandus pöördub langusele ning optimistlike prognooside aeg on ümber. Selle eest hoiatas mullu ka valitsuse enda eelarvenõukogu, kuid Reformierakonna kõrvad jäid kurdiks ning Jürgen Ligi pidas vajalikuks eelarvenõukogu koguni arvustada.

Ainuüksi Kaja Kallase eelmise valitsuse tehtud otsuste mõju 2023. aasta riigieelarvele võib ulatuda üle miljardi euro. Nendeks otsusteks on avaliku sektori palgatõus (230 miljonit eurot), peretoetused (160 miljonit eurot), kaitsekulutused (400 miljonit eurot) ja lisaks veel Kaja Kallase esimese valitsuse lubatud erakorraline pensionitõus, samuti kõrghariduse rahastamise kasv. Kokku liites teeb see 1-1,1 miljardit eurot lisakulutusi. Võime vaielda, millised neist otsustest olid vajalikud ja millises mahus, kuid mitte nende eest vastutaja üle.

Maksutõusud ja uued maksud

Ainuke lahendus riigirahanduse päästmiseks oleks täiemahulise riigireformi käivitamine, mille käigus võetaks koost lahti nii riigieelarve kui viidaks läbi avalike teenuste ja asutuste inventuur, leides mõlemast piisavas mahus kokkuhoiukohti. Praegu on kokkuhoid koalitsioonilepingus ainult üldsõnalise märkusena, et "kõik ministrid võtavad kohustuse leida kokkuhoiukohti ja teevad vajalike valdkondlike reformide plaani enne 2024. aasta riigieelarve arutamist.".

Pole raske ette näha, et tegelikku kokkuhoidu ja tõhustamist meil oodata ei maksa. Tõsiseltvõetava, sisulisi otsuseid ja tähtaegu sisaldava kärpeplaani puudumine on selge signaal, et kokkuhoid ei ole võimuliidu prioriteediks ning riigi rahakotti kavatsetakse paisutada aina uute maksudega. Tegemist on ajaloolise rahanduspoliitilise paradigma muutusega, mille üle pole toimunud mitte mingisugust poliitilist ega ühiskondlikku debatti.

Seetõttu on alust karta, et maksukoormuse tegelik kasv saab lähemal neljal aastal olema ulatuslikum, kui praegused arvutused näitavad. Seejuures ei ole avalikkusel nii uutest kui kerkivatest maksudest veel sugugi täit ülevaadet, pole selge, kuidas rakendub kohalike maksude tõstmine, milliseks kujunevad aktsiisid ja kui palju on koalitsioonileppes n-ö peidetud makse, näiteks keskkonnavaldkonnas. 

See maksuraha ei tule kuskilt mujalt kui Eesti inimeste rahakotist. Mitte ainult vahetult, nagu automaksu või maamaksu puhul, vaid tarbija kanda delegeeritakse ka kõik ülejäänud kulud. Olgu selleks alampalga kasv või käibemaksu tõus, võime olla kindlad, et need peegelduvad koheselt kerkivates hindades, elatustaseme languses ning vähenenud ostuvõimes.

Ettevõtted, mille alampalga tõusu tõttu kallinenud tooteid või teenuseid enam ei osteta, langevad aga konkurentsist. Seeläbi suureneb töötus ning varimajanduse osakaal ning ausad ettevõtjad on sunnitud kas koondama või tegevuse lõpetama.

Maksurahu põhimõtte hülgamise kõrval on Eesti tulevikule kõige ohtlikum see, et koalitsioonilepingus pole eesmärke, mis oleksid seotud majanduskasvu, uute töökohtade või väärtuse loomisega. Maksukoormuse tõusu, täiendava maksustamise ja alampalga tõusuga halvendab uus valitsus oluliselt nii ettevõtluskeskkonda, Eesti väljavaateid välisinvesteeringute ligi tõmbamiseks kui ka võimalusi uute töökohtade loomiseks.

Kindlust, toimetulekut ja võimalusi lubanud erakonnad on valinud tee, mis küll lühiajaliselt võib näida leevendust pakkuv, kuid viib õige pea Eesti vaesusesse. Raha ei tule mujalt kui tööst ja ettevõtlusest ning rikkaks maksustanud pole end veel ükski riik.