Nädalavahetusel avaldatud uus koalitsioonileping on Eesti rahvast korralikult raputanud. Ka tulevaste ministriportfellide jaotus on tekitanud imestust. Tere hommikust, peaminister Kaja Kallas. Eesti elanike pahameelt on võimatu mitte märgata. Seda on täis sotsiaalmeedia, inimeste omavahelised vestlused ringlevad selle ümber, tõenäoliselt räägiti sellest ka pühadelauas. Muidugi on kõige populaarsem 26. oktoobri riigikogu istungi video, kus kinnitate, et maksud ei tõuse. Mis juhtus?

26. oktoobri infotunni küsimused olid selle valitsuse kohta, sest käimas olid riigieelarve arutelud. Opositsioon siis ütles, et te tõstate makse. Muidugi, mina sain anda vastuseid selle valitsuse kohta. Isegi tol hetkel ma mõtlesin, kas ma peaksin sinna lisama, et see valitsus, millest me praegu räägime – see käib selle kohta. Aga ma ei oska nii ümmarguselt rääkida. Kuna ma vastasin küsimusele, siis loomulikult, sellist meemi saab väga hästi ära kasutada. Aga mis me siis teeme? Kas selle pärast, et ma tean, et saan selle eest kõvasti vastu pead, jätan selle tegemata, kui ma ei näe muid valikuid.

Ka inimestelt, kes meil on rahanduseksperdid, kes ütlesid, et seda või teist maksu ei tohi tõsta, olen küsinud, et mis on alternatiiv. Olukorras, kus me peame tegema riigikaitsekulutusi – see olukord ei ole ajutine – ja me lihtsalt ei saa seda raha kuskilt võtta, seda me suuda laenata, kuna laenamine on läinud meile niivõrd kalliks. Ja kogumis, kus me tõstame niivõrd vähe, näiteks käibemaksu kaks protsenti, mis tähendab sajaeurose ostukorvi pealt – 20 protsenti oli käibemaks praegu, et maksite ostukorvi pealt 120 eurot, siis nüüd maksate 122 eurot. Ehk kaks eurot rohkem, mis mõjus on 1,67 protsenti. Tegelikult nii paraku on.

Kas mulle meeldib selliseid otsuseid teha? Ei! Ma tahaksin ka teha ainult populaarseid otsuseid nagu 2019. aastal, kui eelarveauk paistis ju ka välja, aga selle asemel öeldi, et me teeme riigieelarve revisjonis, see ei olnud mitte millegagi kaetud.

Kaugele seda lükata paraku ei saa.

Meemid meemideks, aga küsimus on ikkagi selles, et miks te valimiskampaania ajal ei öelnud, et riigi rahandusega on asi nii hull ja maksutõusud ilmselt tulevad?

Ütlesime küll! Ütlesime, et riigi rahandusega on asi hull ja kui te loete programmi, siis me ütlesime ka seda, et riigi rahandus tuleb korda saada, tulud ja kulud tuleb saada tasakaalu.

Aga isegi praegusega, nende maksutõusudega, mis tuleb teha, saame kolmeprotsendilise puudujäägi. Ehk suudame seda hoida, me ei suuda isegi mitte tasakaalu minna.

Põhiseadus ei luba näiteks maksuküsimusi rahvahääletusele panna. Ja miks – sellepärast, et sa ei saaks mitte kunagi rahvalt jah-sõna sellele, et maksud peavad tõusma. Aga selles mõttes ju läbi lillede seda kõik erakonnad püüdsid öelda.

Aga varem ju ikkagi valimiskampaaniates pisut konkreetsemalt räägitud maksude võimalikust tõstmisest. Päris niimoodi ei saa öelda, et rahvahääletusele ei saa seda panna. Me ei räägi konkreetsest rahvahääletusest, aga rahvas ikkagi tunneb, et ta ei saanud valimistel hääletada selle eest, mis praegu tuli.

Põhiseadus ütleb otse, et maksuküsimusi ei saa rahvahääletusele panna. See ei ole mitte minu ütlemine, vaid see on niimoodi põhiseaduses kirjas.

Jah, ma arvan, et kõik inimesed peaksid olema nõudlikumad selles osas, et oleksid vastused ka küsimusele, kust raha tuleb.

Ja kui me vaatame enne 2016. aastat, kui Reformierakond juhtis valitsust, siis sinnani oli eelarve kogu aeg pisikeses ülejäägis või hästi pisikeses puudujäägis, sest ka vanarahvas ütleb, et tuleb koguda mustadeks päevadeks, et reservid on vajalikud selleks, kui tulevad need mustad päevad.

Nüüd neid musti päevi tuli väga palju – Covidi-kriis, energiakriis, sõda, aga reservid olid selleks ajaks ära kulutatud, sest alates 2016. aastast see graafik läks alla. Nii et see on see seis.

Ma saaksin ka muidugi panna silmad ja kõrvad kinni, tahtes olla populaarne ja öelda, et midagi sellist ei ole. Aga see pauk siis tabab meid tegelikult paari aasta pärast. Ja tegelikult, kui me vaatame eelarvet, siis iga aastaga läheb selle augu ületamine keerulisemaks, raskemaks ja seda mitte kusagilt mujalt teha ei saa.

Mis on veel oluline, on see, et käibemaks tõuseb 2024. aastast ehk järgmine aasta kaks protsenti. Nagu ma ütlesin – sajaeurose ostukorvi pealt on see 1,67 protsenti.

Tulumaks tõuseb 2025. aasta keskpaigast koos maksuküüru kaotamisega, mis tegelikult enamikule inimestele tähendab seda, et neile jääb rohkem raha kätte, sest see küür ei söö seda enam ära ja kõigile on võrdne tulumaksu vabastus.

Teine asi, mis kõigil on harja punaseks ajanud, on alles hiljuti kehtestatud peretoetuste kallale minemine.

Jah, seda ütlesid kõik välja. Meie rääkisime sellest väga selgelt. Ja tänavatel inimestega rääkides ajas see inimesi kõige rohkem närvi – et suurperede toetused on nii suured ja külluslikud võrreldes teiste peredega.

Mis me teeme? Me ei indekseeri neid toetusi, need ei kasva automaatselt ja teiseks see süsteem, kus üks laps on täiskasvanud ja kaks väiksemat on kodus, siis saad [toetust] nende kahe väikese eest, mitte selle eest, et sul on kusagil ka täiskasvanud laps.  Ja kolmandaks peame vähendama ka suurperede toetusi, et saaksime aidata puudega lapsi, harvikhaigustega lapsi ja üksikvanemaid elatisabi näol. Et need vahed ei kasvaks nii suureks. Põhiline etteheide on ju olnud see, et peresid ja lapsi koheldakse ebavõrdselt.

Räägime natuke ka ministritest. Laupäeval hakkas levima info, et kultuuriministriks saab Liina Kersna, aga tegelikult saab keegi teine?

Vaat mina ei tea, mida teil ajakirjanduses räägitakse, sest ma olen tegelenud koalitsioonikõnelustega ja inimestega suhtlemisega.

Heidy Purga on olnud meie erakonna kultuuriprogrammi kokkupanemise vedaja ja on olnud kaheksa aastat riigikogu liige ja kultuuriringkondadele tuttav. Selles mõttes oli see suhteliselt loogiline.

Räägime korra automaksust ka. Te tulite just "Terevisioonist" ja ütlesite seal, et ilmselt võiks siis suurem maks tulla luksusautodele. Kas olete omavahel juba paika pannud, mis see luksusauto siis on, millistest kilovattidest mootori puhul see algab või millisest hinnaklassist?

Ei ole ja just sellel põhjusel, et see maks jõustub 2024. aasta juulis selleks, et jõuaks seda ette valmistada. Seal on erinevad ettepanekud – üks on siduda see CO2 emissiooniga ja teiseks [auto] maksumusega. Aga küsimus on selles, kuidas maksumust arvestada. Uute autode puhul on see lihtne. Kogu see süsteem tuleb alles välja töötada, sest meil pole siiani tõesti sellist maksu olnud.

Oluline on see, et me ei karistaks neid maal ja haja-asustuses elavaid inimesi, kes tõesti peavad autot kasutama, sest neil pole muid valikuid.

Nagu ma ütlesin, see käib käsikäes liikuvusreformiga, et ühistransport toimiks nii, et inimesed saaksid sealt, kust neil on vaja sinna, kuhu neil on vaja, kui neil on vaja, et nad ei peaks autot kasutama. Aga jah, see on alles välja töötamisel, nii et mul ei ole teile konkreetseid vastuseid.

Samas paljude inimeste jaoks tasuta maakondlik ühistransport kaob. Kuidas see läheb selle ideega kokku, et nad ei peaks autot kasutama?

Paraku on olnud nii, et tasuta transport ei ole lahendanud inimeste liikuvusprobleeme – et nad saaksid punktist A punkti B sel ajal, kui neil on vaja ja pärast tagasi ka. Seetõttu see, et pensionäridele, lastele ja puudega inimestele oleks transport tasuta – see jääb endiselt nii ja ülejäänud, kes saavad selle eest maksta, võiksid ikkagi väikest piletihinda ka tasuda.

Olete juba rõhutanud, et tegemist on väga üksmeelse koalitsiooniga. Aga politoloogid tuletavad meelde, et valitsused meil üle kahe aasta ei kesta. Kuidas tundub praegu?

Ma ütlen ausalt, et olen nendest koalitsiooniläbirääkimistest nii väsinud, et kui on võimalik neid vältida, siis ma tõesti neid väldiks ja teeks neli aastat ära.

Kaja Kallas "Terevisioonis"