See, et Reformierakond lubas enne valimisi maksukoormust mitte tõsta ja nüüd kehtestab nii uusi makse kui ka kergitab käibe- ja tulumaksu, on nüüdseks piisavalt läbi hekseldatud ning sellel pole mõtet pikemalt peatuda.

Samuti pole mõtet pikemalt peatuda sellel, et Reformierakonna juhtfiguuride Kaja Kallase ja Mart Võrklaeva selgitused, nagu oleks valimiste eel maksude tõstmisest rääkimine võrreldav maksuküsimuse rahvahääletusele panemisega, on vassiv demagoogia, mis riigijuhtidele kindlasti au ei tee. Valimiste-eelsel maksudebatil pole mingilgi moel pistmist põhiseadusliku keeluga maksuküsimusi referendumil käsitleda.

Ka seda, et koos viimasesse valitsusse kuulunud oravad ja sotsid ei olnud kursis riigi tegeliku rahaseisuga, võib uskuda ainult see, kes jõulude eel tõsimeeli loodab, et talle toovad sussi sisse kommi päris päkapikud. Võib-olla võis seni parlamenti mitte kuulunud Eesti 200 endale natuke enam naiivsust lubada, aga ainult õige natuke, sest väga naiivsetel inimestel ei tohiks riigitüüri juurde asja olla.

Seega võiksin minagi nüüd hooga kriitikakirvest viibutada ja kuulutada, et uus kolmikliit pole mitte valukoalitsioon, nagu selle liikmed ise läbirääkimiste ajal märterlikult välja pakkusid, vaid valede koalitsioon. Ainult et kas mõni teine koalitsioon oleks rääkinud õigemat juttu?

Ainsad, kes julgesid enne valimisi lõputuid lubadusi natukenegi maksutõusu mõttega tasakaalustada, olid sotsiaaldemokraadid. Tõsi, ka Parempoolsete lähenemine eelarvele oli pigem konservatiivne, aga kuna nemad avaldasid suurema osa oma programmist nii hilja, et rahandusministeerium selle kulusid ja tulusid tervikuna analüüsida ei jõudnudki, siis õiget pilti me nende bilansist tegelikult ei saanud.

Praeguse maksutõusu ja sellele eelnenud vassimise suurimad kriitikud EKRE ja Keskerakond pole süüst sugugi palju puhtamad.

EKRE lähenemine oli muidugi tavapäraselt ülipopulistlik. Lubati tohutult soodustusi ja toetusi, näitamata nende katteks muid tulusid kui majanduskasv. Eelarvetulud pidid seejuures kasvama tänu maksude langetamisele, mille tõestuseks tõi partei Viljandi- ja Järvamaa esinumber Jaak Madison, et EKRE võimuloleku aegne alkoholiaktsiisi langetamine tõi riigieelarvesse rohkem raha.

Tegelikult kadus selle tagajärjel küll piirikaubandus, kuid ka eelarvetulud vähenesid. Kui 2018. aastal teenis riik alkoholiaktsiisiga 235 miljonit, siis 2019. aastal 226 miljonit ja 2020. aastal 213 miljonit eurot. Kui EKRE oleks võimule saanud ja tahtnud midagigi oma programmist teoks teha, oleks ta pidanud samuti kas suurendama maksukoormust või võtma püsikulude katmiseks hiiglasliku laenu. See viimati mainitud variant poleks Eesti rahvale kindlasti ühestki otsast kasulik olnud.

Keskerakonnal oli programmis küll kirjas astmeline tulumaks, kuid nagu tunnistas üks partei võtmetegelasi Jaak Aab, oli selle rahaline efekt lähitulevikus null. Sakalale antud valimisintervjuus rääkis Aab pikalt sellest, et vaja on maksukoormust tõsta, aga ükski teine partei sellest rääkida ei taha. Küsimuse peale, miks ka Keskerakonnal endal valimisprogrammis midagi uute maksude kohta kirjas pole, kostis Aab: "Te tahate, et "Teie, utud, pange kõik maksud sinna kirja, ehkki keegi teine ei pane"!"

Jääb üle vaid imestada, miks nüüd keskerakondlased imestavad, et reformierakondlased ei tahtnud olla need "utud", kes kõik kirja panevad.

Reformierakonna endine peasekretär Martin Kukk, kes samuti vanu võitluskaaslasi Twitteris kõvasti sakutas, soovitas lisaks poliitikutele peeglisse vaadata ka nõudlikul valijal ja ajakirjandusel, miks katteallikate osas konkreetsust ei nõutud. Ehkki ajakirjanikel kuluks vahel tõesti endale tuhka pähe raputada, ei saa seda, millele Kukk viitab, küll väga ette heita.

"Kust teie lubaduste katteks raha tuleb?" oli kindlasti valimisintervjuude ja -debattide kõige levinum küsimus, kuid vastuseks kostus alati ainult haldjakeelne ümin. Ja vaene valija ei saanud selle põhjalt üldse millegi vahel valida, sest kui vähesed ja väikesed erandid välja arvata, oli üminakoor üksmeelselt parteide ülene. Ning see polnud esimene kord. Meile esitatakse valimistest valimistesse ainult rehnuti üht poolt, sest enamasti jäävad ka kärpekohad üldsõnalisteks või "teeme nulleelarve" eufemismide tasemele.

Ei, need on ikka erakonnad ise, kes peavad peeglisse vaatama, ja sugugi mitte Reformierakond üksinda. Sestap ongi mul hea meel, et maksuküsimus seekord niivõrd reljeefselt päevakorda kerkis.

Ehk ärkavad poliitikud nüüd lõpuks üles sellest nõiduslikust uimast, milles kirjutatakse valimisprogrammi kõik vähegi pähe tulevad unistused ega vaevuta valijatele näitama, kuidas too neid endale lubada saab. Nii teevad tavaliselt lapsed, kes on saanud kätte mänguasjade kataloogi ja siis seal võidu näitavad, mida endale tahavad: "Seda! Seda! Seda!" Vanemate ehk maksumaksja rahakott aga nagu ei puutukski neisse.

Kõiki Vikerraadio päevakommentaare on võimalik kuulata Vikerraadio päevakommentaaride lehelt.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil arvamus@err.ee. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel.