Rahandusminister Mart Võrklaev ütles ERR-ile, et kohalike omavalitsuste tulude ümberjagamise eelnõu on koostatud liigselt kiirustades ja seda oleks pidanud plaanima koos 2025. aastaks kavandatud maksumuudatustega. Ja tal on täielikult õigus. Kavandatud kujul on omavalitsuste tulude ümberjagamise eelnõu täiesti põhjendamata, mõjud analüüsimata ning see seab riski alla ka endaga toime tulevad omavalitsused. Nõrgalt juhitud omavalitsuste olukorda see aga ei paranda.

Omavalitsuse autonoomia üks aluspõhimõtted on stabiilne ja kontrollitav ning prognoositav tulubaas. Euroopa liidus on Eesti omavalitsuste omatulude osatähtsus kogutuludest madalamate hulgas. Omavalitsuse kontrollitavate kohalike maksude tulu on aga pea olematu.

Seda enam on oluline, et riigilt omavalitsustele seadusega antav tulubaas oleks stabiilne ja pikaajalisemalt prognoositav ning keskvalitsuse tasandil ei tehtaks sellesse põhjendamatuid ja ettearvamatuid muudatusi. Seadusega on samuti ette nähtud omavalitsuste tulude ja kohustuste kooskõla. Seda kajastab kõige üldisemal tasandil põhiseaduse § 154.

Lihtsalt väljendudes: kui omavalitsusele antakse juurde ülesandeid, tuleb tagada ka vastav rahastus, ning teistpidi järeldub, et raha ära võtmisel tuleb samavõrra vähendada ülesandeid. Antud juhul plaanitakse rikkuda kõiki neid põhimõtteid ja ignoreerida nii tulude ja kohustuste seotust kui ka omavalitsuste autonoomiapõhimõtet.

Lisaks võetakse võimalus teostada pikemaajalist finantsplaneerimist, mida näeb ette kohaliku omavalitsuse finantsüksuse juhtimise seadus läbi eelarvestrateegia vähemalt neljaks aastaks ja kuni pikaajaliste laenukohustuste lõpuni.

Pea kõik omavalitsused, millelt kavatsetakse märkimisväärselt tulusid ära võtta, seisavad silmitsi elanike arvu kiire kasvuga ning sellest tulenevate kohustustega investeeringuteks. Investeeringute finantseerimiseks kasutatakse vältimatult laene. Kasvanud on nii investeeringute maksumus kui ka laenuintressid.

Samal ajal oleme läbimas kasvutsükli tippu, kus investeeringute vajaduse ainuüksi haridusvaldkonnas, mis on omavalitsuse peamine elanikele korraldatav teenus ja võtab eelarvest üle 50 protsendi, on samuti tipus.

Eestis ei ole sellel taustal rikkaid ja vaeseid omavalitsusi. On kasvavad suurema investeerimisvajadusega omavalitsused ja kahaneva elanikonnaga omavalitsused, mille peamine ülesanne on saada toime oma kulutuste optimeerimisega.

Kavandatav muudatus, mille puhul jagatakse keskmiselt ühe omavalitsuse tulubaasist võetav investeeringute raha ümber kuue - seitsme omavalitsuse kulude katmiseks, mõjutab tugevasti kaotavate omavalitsuse võimekust kasvuga sammu pidada. Ei saa pidada väheoluliseks fakti, et investeeringud on ka oluliseks majanduskasvu mootoriks.

Teisalt pudistatakse need rahad nii palju laiali teiste omavalitsuste jooksvatesse kuludesse, et omavalitsusjuhid ka ise tunnistavad, et ega nad sellest suurt abi saa. Siiski annab see võimaluse natuke venitada vajalike juhtimisotsustega kulude kärpimiseks.

Veel paari nädala eest toimus rahandusministeeriumi tasandil konstruktiivne dialoog, mille raames arutati, kui suure kärpe nn rikkad omavalitsused nelja aasta jooksul üle elaks ja kuidas see saaks astmeliselt rakenduda. 2024. aasta pidi selles paradigmas tulema seni teada olnud põhimõtete alusel.

Ootamatult muudeti lähenemist ja kiirustades toodi tulubaasi muudatused juba järgmisse eelarveaastasse, aga pikem vaade jäeti vaikimisi üldse kõrvale klausliga, et selle juurde tullakse hiljem. See kombinatsioon on halvim poliitiline praktika üldse, mida omavalitsuste suhtes rakendada saab.

Argumendiks toodi ootamatu avastus, et ligikaudu 30 omavalitsust ei tule oma ülesannetega toime ja vajavad kohe rahalist toetust. Selline väide ei tuginenud samuti mingile sisulisele analüüsile ja seda on ka väga raske tõsiselt võtta. Rahandusministeerium monitoorib omavalitsuse järjepidevalt ja pikaajaliselt ning mitte miski ei saa seal esile kerkida nii ootamatult, et ligi pooled omavalitsused on korraga pooleaastases perspektiivis maksejõuetud ega suuda järgmist aastat enam üle elada.

Olen olnud vallavanem aastast 2009 ja isegi eelmise suure majanduskriisi ajal tulid omavalitsused omadega kokkuvõttes toime. Peale haldusreformi on vähegi juhitud omavalitsuste finantsvõimekus keskmisena kindlasti suurem. Halvasti juhitud poliitilistes tõmbetuultes omavalitsuste juhtimisvigu ning ebaefektiivsust ei pea teised kinni maksma.

Ilmselgelt oli tegemist poliitilise otsusega lihtsalt võimalikult ruttu näidata üles "regionaalpoliitilist visiooni", mis tegelikult on visiooni puudumine ja seab ohtu kogu meie omavalitsussüsteemi. Kui löögi alla seatakse nende omavalitsuste jätkusuutlikkus, kus praegu toodetakse kokku üle 65 protsendi majanduslikust koguproduktist, seatakse riski alla kogu Eesti.

Eeltoodust lähtuvalt väidangi, et sellisel kiirustatud kujul ei tohi omavalitsuste tulubaasi muudatust vastu võtta ja teiselt poolt ei juhtu mitte midagi tervikpildis, kui nende muudatuste aruteluks võtta uuesti ette nelja-aastane horisont ja rakendada saavutatav konsensus alates aastast 2025. Selliselt jääb rahaliselt kaotavatel omavalitsustel vähemalt teoreetiline võimalus võtta vastu vajalikud juhtimisotsused kohanemiseks.